Teatraal

Ott Karulin

Milleks teatrikriitikale teater

Vanamoelisuses pole mind siiani süüdistatud (alla kolmekümne noormehele oleks see ka ootamatu etteheide), aga viimase aja arvustusi lugedes olen üha enam tabanud end igatsemas vanu aegu, kui teatrikriitika oli muuseas ka teatri kriitika. Näiteks päevalehtedes ilmunud kirjutised „Periklese” või „Sigma Tau-C705” kohta on olnud küll tänuväärne ja huvitav lugemismaterjal, kuid lavastustest, rääkimata näitlejatest või kujundusest, ei saa teada pea midagi. Mispuhul nii?

Kõige lihtsam oleks hõisata, et kõiges on süüdi päevalehed ise, mis hoiavad jõuliselt oma autoreid nii temaatiliselt kui mahuliselt kammitsais. On küll nii, et „heal” päevalehe artiklil on selgesõnaline sissejuhatav lõik ning üks läbiv mõte, ning soovitatavalt ei ületa see 3500 tähemärgi piiri (viidatud lavastuste arvustused kandusid tegelikult üle 5000 tähemärgi), kuid miks teha jätkuvalt nägu, et need piirangud tulevad autoreile üllatusena, kui tegelikult on need lähteülesandena alati teada? Ega seesama Sirpki täiesti vabu käsi ei anna (minult palus toimetaja sel korral 6000 tähemärki), nagu ei avaldata Teatrielus naljalt alla 20 000 tähemärgiga artiklit. Igal žanril on oma reeglid ja piiranguid ning keegi ei hoia neid saladuses. Seega saab probleem olla vaid oskuses kirjutada konkreetset tüüpi teksti. Pole kahtlustki, et päevalehtedes ilmuvasse kriitikasse on aastaid üleolevalt suhtunud nii teatritegijad kui kriitikud ise – või mis ma siin ikka üldistan: ma isegi olen kõik päevalehtede kirjutamispakkumised tagasi lükanud. Kangesti tahaks öelda, et keeldumise põhjuseks on olnud objektiivselt analüüsitud otsustus, et antud žanri eripärasusi (ehk neidsamu piiranguid) arvesse võttes ei oskaks ma pakkuda teksti, millega ise rahule jääksin. Tegelikult olen lihtsalt arvanud lehearvustused väheprestiižseteks ning liignõudlikeks (reageerima peab kiiresti).

Novembris osalesin noorte kriitikute koolitusel Münchenis, mille viis läbi The Guardiani  palgaline teatrikriitik Lyn Gardner. Õhtuti vaadati kaht-kolme lavastust festivali „Spielart” kavast ning järgmiseks hommikuks tuli iga nähtud lavastus eraldi arvustusteks kirjutada: pikkused olid sarnased meie lehelugudega ning aega oli nii palju, kui une arvelt võtta raatsisid. Hotelli fuajeebaaris oma läpakat sõrmitsedes, kellaseierid ammu üle südaöö, hakkasin mitte ainult aru saama, vaid nautima ja hindama lehearvustuse žanrit, mis tundub angloameerika keeleruumis niivõrd loomulik. Selline tekst nõuab nii oma mõttekäikude ülimalt teravaks ajamist kui ka märksa suuremat julgust võtta vastu (hinnangulisi) otsuseid. Eesti keeles vist aga päris nii kirjutada ei saa, kui järeldada hetkel ilmuvate arvustuste põhjal, mis püüavad hinnanguid pehmendada ja/või edasi lükata kas pikalt ümber jutustades või lavastuse teatrivälistes (ajalooline, sotsiaalne jms) kontekstides uidates. Viimane sõltub peamiselt üldsuse ootusest kriitikule: meil ei taha keegi võtta teda oma ala professionaalina, kellele tema vaatajapagas (mis ületab tavaliselt loojate oma mitu korda) loob hinnangute andmiseks vajaliku võrdlusvälja. Samuti räägime me küll lavastaja käekirjast, kuid kriitiku erapoolikusest.

Ma pole ei nii naiivne ega ülbe  arvamaks, et hetkeolukorras on loojad rõhujad ja kriitikud mitte mõistetud kannatajad. Otse vastupidi: oma positsiooni saab luua ikka igaüks ise. Teatriteadlasi on Tartu ülikoolis õpetatud veidi üle kümne aasta, eelmise põlvkonna kriitikutel on tavaliselt kas eesti kirjanduse või ajakirjanduse taust. Hetkel on nii, et vanemad eriti ei kirjuta, kuid Tartus õppinuil (mina sealhulgas) on pigem teoreetilis-ajalooline teatriharidus, mille sekka eksis vaid üks aine, mis pühendati kriitikale. Nii ongi arusaadav teatriteadlaste soovimatus lehekriitikat kirjutada ja lehetoimetajate vajadus kas teha seda ise või leida mõni teine ajakirjanik, sest nemad tunnevad vähemalt žanrireegleid. Olukorras, kus kõrgharidusreform on lükanud enamiku erialaainetest magistriõppesse, ei saagi teatriteadlaste osas midagi muutuda, ja nii jääb üle vaid loota tulevaste kriitikute taiplikkusele õppida ajakirjandust kõrvalerialana.

Kõigil sellel on muidugi mõtet vaid juhul, kui meil on hetke lehekriitikale midagi ette heita. Võib-olla ei peakski lehekriitika rääkima lavastaja- , näitlejate ja kunstnikutööst ning võiks vabalt piirduda mõttelise jalutuskäiguga kontekstides? Teatriteadlasena on üks esimesi allikaid, mille poole pöördun, kui vanu lavastusi uurin, ilmunud kriitika: need on asendamatuks infokanaliks lavastuse atmosfääri, näitlejate rollide ja vastuvõtu kohta lavastuse enda aegruumis. Täna jõuab enamik lavastusi enne viimast etendust DVD-le, seega on kriitika justkui ühe oma peamistest eesmärkidest – jäädvustamise – minetanud? Lükka aga plaat sisse ja kõik on ekraanil olemas, et ise vajalikud atmosfäärid-kujundused-rollid ära näha. Teadlase tööd on tehnika vaieldamatult kergendanud, kuid isegi juhul, kui jätame kõrvale nende salvestuste tavaliselt jubeda kvaliteedi, mis sageli piirdub saalinurgas statiivil seisva kaamera sisselülitamisega (küll masinad ja teatrite võimalused kosuvad), tekitab teose ühest meediumist teise üleviimine moondumisi võrdeliselt sellesama tehnika arenguga: mida rohkem on võimalusi, seda enam hakkab meedium nõudma oma žanrireeglite järgi paindumist. Näide tuleb teatrist NO99. Ühe artikli tarbeks Tiit Ojasoo nägemata lavastusi vaadates mõistsin „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” salvestist jälgides, et nähtust saadud emotsioon erineb paljuski sellest, mis mind teatrisaalis oleks vallanud: vahekaadrid jänestest kunstaias mõjusid arvutiekraanil puhaste ja võimsatena (sest olid eraldi vahele monteeritud), kuid teatris oli see pilt näha vaid seinte kohal asuval ekraanil ning kandusid saali arvatavasti märksa enam taustana. Teater oli osavalt filmi võimalusi ära kasutanud (lavastus oli mõjus vahendatunagi), kuid sellega paratamatult ka tõde moondanud.

Kas või seetõttu, et mitu allikat on alati parem kui üks (vanadestki lavastustest saab kõrvale leida fotosid, tegijate mälestusi jms), tasuks ajalehekriitikas rohkem teatris nähtust kirjutada. Etenduse kontekstualiseerimine on samuti vajalik, aga, nagu termingi viitab, tore oleks pisut tähelepanu osutada ka sellele, mida kontekstualiseerima hakatakse, et lugeja (nii potentsiaalne teatrikülastaja täna kui teatriuurija millalgi tulevikus) päris jänni ei jääks. Öeldakse küll, et oma silm on kuningas, aga kuniks ajas rändamine on veel ulmefilmide pärusmaa, ei teeks abistav sõna paha.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming