Teatraal: Tormiga rinnutsi kolmel moel

R. M.

 

Kuulsad vene kirjanikud Anton Tšehhov ja Maksim Gorki pidasid Jaltas mereõhku nautides väga lugu lindudest, kes püüdsid vahutavate lainete kohal kaugele jõuda. Gorkil sai linnust tormikotkas ja Tšehhovil kajakas. Vastutuult minek tegi neist kangelased kirjanike silmis. Aeg ei olnud vaikne. Ühiskond tundis rahutust.

Kajakas on vaevalt täna lemmiklind – liiga õgardlik on ta linnades ega sobi sinna üldse. Meie räägime tegelikult teisest kajakast. “Kajakas” Von Krahli laval on ekskurss kolme teatri tasandisse ja on oluline, kuidas üks lavastuse osalisi, tänane noormees Kallaverest, tõest aru saab. Ega ei saagi: alguses lendavad näitlejate pihta tomatid ja lõpuks ei jää muud üle kui aknast alla viskuda. See on Taavi Eelma kaunis soovitus ja siin julgen ka tegijatega vaielda. Taavi Eelma “peitmine” publikusse ei võimalda tema  arusaama jälgida. Need, kes näitlejat tunnevad, oletavad algusest peale, et midagi on teoksil. Aga kes ei tunne?

Ometi on oluline teada, et Treplevi mäss vana klassikalise teatri vastu on Kallavere poisi hinnang tänasele  elule. Võlts tapab. Treplevi uue otsingud on püüe avatud, ilustamata teatri ehk siis ühiskonna poole. Vana on väärikas, kus kombed on olulisemad kui sõnad. Mis seal nii väga imestada? Kaotanud ideaalid, otsib aktiivne noorus ikka lahendusi. Tõsi küll, ainult eitamise kaudu.

Kristian Smeds on põnev lavastaja, kelle puhul arvan prooviperioodi huvitavama olevat kui etenduse. Otsingud on küll hästi loetavad, aga teise sõnad sinu suus ei pruugi tingimata olla näitlejanna suhu topitud verine lihapudru. Kui need sõnad ongi tõe kuulutamine ja neist jääb pisut sõltuvusse ka menukirjanik Trigorin, loen vahendeid siiski äärmuslikeks. Ka uues Treplevi teatris peaks näitleja suutma seoseid mängida oma ametioskustega. Eriti kui peame silmas suuremat ruumi kui lava – ikka kaugemale  pürgigu see kajakas. Mida näitleja teha võib, et vaatama sundida ja mõtlema panna, on kõige selgem vana teatri stseenides. Parim on teejoomine, kus kombekus ja suhted näitavad, et selles idüllis peitub kirjeldus ajast, mis kulgeb kui unine keskpäev, aga võib oodata lahendust, mis on äkiline ja tooreski.

Näitlejad on Smedsi usku – nad usuvad, et põrandal võib oma kehaga väljendada nii otsinguid kui leidmisi. Tiina Tauraite on tark näitleja, kes oskab publikust tuge võtta ja naudib seda. Helgi Sallo ja Lembit Ulfsaki juba kirjeldatud teejoomine on selle lavastuse seisukohast algus. Kui näitlejad oma aega nii hästi tunnevad, siis naudivad nad seda samuti kui Tauraite uues ajas. Vahendid on teised ja näitlejad on pidanud Smedsi usku minnes jääma truuks ka oma kogemustele ja arusaamadele. Keeruline on Trigorinil – Aleksander Eelmaal. Menulugude autorina on tal oma mall, mis müüb. Nüüd äkki räägitakse uusi sõnu ja teistel teemadel. Aleksander Eelma on valinud hea lahenduse: temaga sünnib see, mis teised temaga teevad. Kui nii, siis tänases päevas ei ole tal palju öelda – kõik on juba ära kirjutatud. Valus seegi.

Keskne tegelane Treplev ja Juhan Ulfsak näib olevat põhjus, miks Smeds üldse “Kajakat” lavastada soovis. Juhan Ulfsaki Treplev võib eitada kõike, samal ajal kõike armastades. Ta on kirglik ja andekas ja ta elab valel ajal. See maa ei soovi muutusi, aga neist pole pääsu. Nii ju juhtuski ja praegu on Kallavere poisil õigus hinnanguid anda.

Riina Maidre võiks olla kena nagu eluski. Kostüüm teeb siin näitlejale liiga. Sinine olevat küll lootuse värv. Kõiki neid tähendusi on lavastusest raske välja raalida ja jääb ju võimalus, et ei saagi aru. Aga näitlejaid tahaks ikkagi kiita. Ütleksin midagi veel “kuuldemängu” kohta, kuigi siin tuleb oma  rumalust tunnistada. Mõte ilmselt oli, aga igav oli ka.

Tänu Erki Laurile, kes publikut hoolsalt hoidis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming