Teatraal: Kui näitleja on haige

 

  Nädalapäevad tagasi andis Tallinna Linnateater teada, et märtsikuu mängukava läheb ümbertegemisele. Sest näitleja on haige. Näitleja Rain Simmul on maohaavanditega haiglasse sattunud. Arstide hinnangul olevat haiguse põhjuseks stress. Korraga mitu üllatust: Simmul ei tundu mingi enesepõletaja tüüp olevat – ja nüüd äkki maohaavad. Üllatuslik seegi, mille peale Linnateatrisse harva sattununa justkui ei tulekski: Rain Simmul on teatri üks hõivatum näitleja. Tal on kandev roll kogunisti seitsmes lavastuses: “Kuritöö ja karistus”, “Et keegi mind valvaks”, “Isad ja pojad”, “Tõde ja õigus. Teine osa”, “Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, “Meeletu”, “Nii see on (kui teile nii näib)”. Simmuli panus teatri lavastustesse sai  Linnateatri sünnipäeva paiku ka väärikalt hinnatud – vaatajad valisid ta oma lemmiknäitlejaks.

Olukord, kus näitleja korraga seitsmes tükis kaasa teeb, osutub võimalikuks vist vaid Linnateatris, kus lavastused püsivad repertuaaris pikka aega. Kõige eakam lavastus “Kuritöö ja karistus” esietendus juba 1999. aastal, eakuse poolest järgnevad  “Isad ja pojad” (2002) ja “Et keegi mind valvaks” (2003). Ühest küljest arusaadav, et teater publikule vastu tuleb, hoides repertuaaris menulavastusi, mida publik vaadata ihkab. On ju teada, et Linnateatri vaataja tunneb ennast endiselt nagu kaamel, kes üritab nõelasilmast läbi pugeda. Paljudele etendustele on raske, kui mitte ilmvõimatu piletit saada. Samas kasvab uus, huviline publik peale, kes tahaks samuti Linnateatri väärtlavastusi kaeda. Justkui suletud ring, millest väljumise hind on näitleja haigus. Teatri direktor Raivo Põldmaa tunnistas leheveergudel: “Inimeste tervis hakkab järele andma. Midagi pole teha – teatri juhtkond peab tegema järeldused ning etenduste arvu vähendama.” Väheusutav, et teater suure suunamuutuse ette võtta saab, sest kukil lasuv rahateenimise kohustus ei kao ju kuhugi. Tänavu peab teater 12 miljonit omatulu teenima. Vaevalt et Linnateater olukorra lahendamisele muusikalide lavastamisega leevendust otsima hakkab.

Laiem avalikkus vaevalt teab, kui palju on näitlejad etendusi andnud kõrges palavikus või muude tervisehädadega. Vaataja saalis ei pruugi aimata, et täna õhtul on näitleja laval haige, või on haiged näitleja lähedased, või saabus päeval või just enne etendust teade kõige lähedasema inimese igavesest lahkumisest. Näitleja pärast naljalt etendust ära ei jäeta. Isegi kipsis jala või käega on etendusi antud. Vaatajat ei huvita ei näitleja isiklikud või terviseprobleemid, olgu füüsilised või psühhofüüsilised. Näitlejakutse on stressi tootvate ametite reas küll üheksandal kohal (ettepoole jäävad minöör, politseinik, ehitaja, ajakirjanik, piloot, vangivalvur, reklaamiagent ja hambaarst), ent mõeldes näitlejaameti avalikkusele, on teatrirahval oma stressiga toimetulemine ilmselt raskem kui näiteks hambaarstil või vangivalvuril. Nemad lähevad õhtul koju või baari-õllesaali, muserdatud-stressis näitleja aga hoopis lavale – sadadele inimestele “teatrirõõmu” pakkuma. Muuseas, uuringute järgi on stressi tõttu läbipõlenuid rohkem ületöötajate hulgas. Ületöötajal tundub hästi minevat, tal on palju huvitavaid rolle, ta teeb kaasa mitmes lavastuses korraga, kogu aeg on kiire, kuigi näitleja naudib seda. Ometi hakkab ületöötaja tundma, et vaevalt jõuab ta ühest tööst toibuda, kui uus kukil. Ületöötaja tunnetab oma jõuetust, maailmapilt muutub süngeks, töö näib olevat lõputu kammits. Andrus Vaarik sõnastas kunagi näitlejastressist rääkides dilemma: “Näitleja ise ei ole võimeline oma elu ja saatust laias laastus planeerima. Näitleja on objekt, mitte subjekt. Eriti riigiteatris töötades. Vähe on valikuvõimalusi, mistõttu näitleja peab kogu aeg püüdma olla kõigile meelepärane. Olema kui latentne libu.” Võib-olla peaks teatrid palgale võtma psühhoterapeudid?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming