Teater taas sadamaaidas

Madli Pesti

„Igavene kapten” – õnnelike juhuste kokkulangemine       Urmas Lennuk, „Igavene kapten”. Lavastaja Kalju Komissarov (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), kunstnik Silver Vahtre (Endla). Mängivad Allan Noormets (Tallinna Linnateater), Jüri Vlassov (Endla), Merilin Kirbits, Hannes Prikk ja Rauno Kaibiainen. Kuressaare Linnateater. Esietendus Kuressaare sadamaaidas 30. VII .        Kuressaare toekast paekivist sadamaaidas, linna ühes vanemas hoones, said saarlased teada, kuidas sai endale nime nende väike armas maatükk keset vett. Kalju Komissarovi lavastus „Igavene kapten” räägib Urmas Lennuki kirja pandud sõnadega Saare maast ja mere võimust, paigalpüsimisest ja minnatahtmisest. Lavastust võib pidada õnnelike juhuste kokkulangemiseks. Õnneks taipas Kuressaare linnateater tellida Saaremaale sobiva ainesega  näidendi.

Õnneks leidis Lennuk endas piisavalt huvi, et lugeda vanu legende, muistendeid, tuulata arhiivides ja tekst valmis kirjutada. Õnneks tegid Viljandi teatritudengid eelmisel suvel Kuressaares Jevgeni Švartsi „Draakonit” ning Kuressaarde sattus nende juhendaja Kalju Komissarov. Õnneks Komissarovile kirjanik Lennuk meeldib ning ta võttis vastu väljakutse lavastada uus näidend uues mängupaigas. Õnneks juhtusid kampa Allan Noormets  ja Jüri Vlassov. Kaks suve tagasi lavastas Aare Toikka sadamaaidas Aino Kalda „Reigi õpetaja” ning siis räägiti palju uue paiga võludest. Sadamaait pole ennast mitte ammendanud, seal tasub edaspidi veelgi lavastada. Materjali ja ruumi paremat sobivust kui sel suvel on raske ette kujutada (atmosfääri toetav kujundus Silver Vahtrelt, minimalistlik muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt).

Lennuk on „Igavest  kaptenit” kirjutades osavalt kokku monteerinud mitmeid merega seotud legende, muistendeid ja jutte. Narratiiv on täiesti olemas, kuid see pole päris selge alguse ja lõpuga lugu. Näidend on justkui tükk ühe rannarahva elust, pärast näidendi lõppu jätkuvad loodjutud omasoodu. „Igavene kapten” on lennuklikult poeetiline ning üldse mitte argine. Keele metafooririkkus ja kujundlikkus torkab tõepoolest silma, näitlejad on keelega ka sõbraks  saanud ning selle kõrgstiili omaks võtnud. Vahelepõikena: arhailise keele poolest oli eriline ju ka „Reigi õpetaja” – eks üpris intiimse atmosfääriga sadamaait soosigi süvenenumat ja detailsemat lähenemist. Esmapilgul on veidi müstiline rannarahva temaatika justkui Komissarovi lavastajahuvidest mägede kaugusel, kui, tõsi, Lennuki tekste on ta ennegi lavastanud. Eks torkagi silma komissarovlik lai joon, kohati jämedad pintslitõmbed misanstseenide ülesehituses ja karakterite väljajoonistamises. Näidend tundub tegelikult niivõrd jaanusrohumaalik, kohati jooksis silme ees lausa alternatiivlavastus,  võis ette kujutada, kui erinevalt lavastaja Rohumaa mõne stseeni lahendanud oleks.

Heidaksingi lavastusele ette stseenide kohatist ebaühtlust, mis on ilmselt seletatav lühikese intensiivse prooviperioodiga. Mõni stseen ei tahtnud arvestada suhteliselt väikese ja madala ruumiga, jõulisust ja kisa oli kohati üleliia. Ülihästi pääsesid mõjule vaiksed, hillitsetumad stseenid. Samas, vaoshoitud laad  on ju Komissarovi stiilist ääretult kaugel ning tundus, et lavastaja justkui ei usalda näitlejaid üksi lavale ega publikut väikeste hingetõmbe- ja mõttepauside juurde. Lavale on leiutatud kolm tantsijat-merineitsit-lainet (liikumisjuht Einar Lints), kelle ilmumine ei anna tegevusele mitte midagi juurde. Nende lainetamine pigem segab näitleja  mõtte jälgimist. Kui tantsijatega sooviti rõhutada lavastuse müsitilisust ja poeetilisust, siis kõik see on Lennuki tekstis olemas. Veel ühe meediumi, tantsu lisamine vaid dubleeris juba olemas märgisüsteeme.

Lavategevuse käivitavaks jõuks on võõras, kes uhutakse tormiga randa ning kes laseb end kutsuda Kapteniks  (Allan Noormets). Rannast leiab ta jõuline, romantiliselt ebapraktilises valges kleidis neidis Helina Laan (Merilin Kirbits), kelle vanaisa (Jüri Vlassov) vaimuka torisemisega näidend algabki. „Küll on ikka vaesed ajad, ei too meri ka enam midagi asjalikku, vaid prügi ja praht vedeleb rannas,” pomiseb kogenud rannavana. Laanehelin, nagu võõras Kapten rannapiigat kutsub, kiindub Kaptenisse. Kapten on aga omamoodi Nipernaadi: annab piigale lootust, jutustab ilmailmed kokku, räägib tõest ja pettusest. Nii Noormets kui Vlassov on mõlemad ilmselgelt tippvormis. Vlassov andis kustumatu elamuse juba Tiit Palu lavastusega „Väike Illimar” (Endla, 2006), ka Noormetsale on Tallinna linnateatris mõned veenvalt tõsised rollid usaldatud („Kuidas ma õppisin sõitma”, 2007). Mõlemat on palju kasutatud koomilises ampluaas, „Igaveses kaptenis” on nad aga pigem  traagilised tegelased. Vlassovi vanaisa on maa (õigemini ranna) sool. Ta jätab olulisema ütlemata ning eeldab teistelt südamega kuulamist. Ta valutab südant oma lapselapse pärast: ta tahab minna teispoolsusse, kuid selleks peab Kapten paikseks jääma. Kapten tahab maal olles merele ja merel olles maale. Rahutu hing, kes muudkui otsib ja otsib. Võõras, keda kunagi omaks ei võeta.

Merilin Kirbits äsja Viljandi kultuuriakadeemia  lõpetanuna teeb mahuka rolli, kus ta on jälle jõuline energiapomm nagu mitmetes diplomilavastusteski, kuid jõulisus ja teatav eksalteeritus sobib lõputult ootava rannapiiga rolliga. Kirbits siiski oskab ennast väljendada ka vaoshoitumal moel ning enim nautisingi neid harvu hetki, mil tema Helina on sissepoole pööratud, unistav ja tasane. Lavastuse toredamad stseenid leiavad aset aga Kapteni ja kohalike kohtlaste vendade osalusel  (Rauno Kaibiainen, Hannes Prikk). Siin saavad kokku särav dialoog ja nauditav näitlejamäng.

Ülimalt sümpaatne, et Kuressaare linnateater pole mitte ühegi lavastusega läinud rahvamasside ligimeelitamise teed. Ei mingit kommertsi. Ja saalid on viimseni täis. Kui Komissarovi eelmisele lavastusele, Viljandis tehtud Brechti näidendile „Härra Punttila ja tema sulane Matti” võis ette heita mõningast pealiskaudset lähenemist, siis väiksema kaliibriga  „Igavese kapteni” puhul seda ette heita ei saa. Tõsi, rollide ja misanstseenide kallal oleks andnud veel nokitseda-lihvida küll. Tundub aga, et sadamaait on inimestes usalduse äratanud – publikus märkasin tuttavaid nii mandrilt kui saarelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming