Teater (stereo)tüüpide loojana

Anneli Saro

  Rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil toimub Tartu ülikooli ajaloomuuseumis Eesti Teatriuurijate Ühenduse ning TÜ teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetooli korraldatud konverents “Teater sotsiaalsete ja kultuuriliste (stereo)tüüpide loojana”.

Teema tundub esmapilgul kurjakuulutav ning stereotüüpidest lähtuv kodanik võib arvata, et jälle kavatsetakse vaene eesti teater liistule tõmmata ning talle pika puuga ära teha. Ilmselt seda siiski ei juhtu ning see oleks ka liiga lihtne ja igav lähteülesanne. Tutvustan siinkohal põgusalt konverentsil kõneks tulevat, kutsudes seega Tartusse esinejatele kaasa mõtlema või siis vabalt valitud kohas individuaalselt mõlgutama.  

Mõned strateegilised küsimused on peidus juba konverentsi pealkirjas. Enne kui hakata üksteist sõnadega pilduma, tuleks läbi mõelda nende tähendused: näiteks kuidas suhestuvad mõisted “tüüp”, “karakter” ja “stereotüüp”. “Tüüp” seostub teatri kontekstis kõigepealt mingi inimtüübi, sotsiaalse või psühholoogilise üldistusega, vastandudes seega karakterile kui omanäolisele või mitmekülgsele tegelasele. Draamateoorias tõdetakse, et näidendi ja lavastuste piiratud ajalis-ruumilise mahu tõttu on kõrvaltegelased enamasti pigem tüübid kui karakterid, nii et tüübi mängimine kõrvalosas on justkui paratamatu. Sellele vaatamata on tüübi-karakteri skaalal viimane selgelt positiivsema tähendusega laetud: kuigi näitlejaid kiidetakse mõnikord tüübi tabamise eest, siis ometi on uhkem olla nimetatud karakternäitlejaks või huvitava karakteri loojaks. Loogiliselt arutledes ja teatripraktikat kõrvale jättes peaksid asjad aga justkui vastupidi olema ning hinnata tuleks pigem näitleja/lavastaja üldistusvõimet mingi sotsiaalse või kultuurilise inimtüübi kujutamisel.

Öeldakse, et teater on elu peegel. Võib ka nii! Teater valgustab välja mingi elusituatsiooni, mingid inimesed, mingid mõtteviisid: püüab tabada üldist üksiku kaudu. Üldistamine eeldab aga alati lihtsustamist, erandite kõrvalejätmist, nii et ühel hetkel muutuvadki inimtüübid ja tüüpsituatsioonid kinnistunud-kivinenud stereotüüpideks, mis soodustavad lihtsustatud elukäsitlust. Niisiis tuleb tõdeda, et tüübi ja stereotüübi piir on üsna habras; nende loomine on üks maailma hõlvamise viise. Kuid millal ja kuidas saab üldistusest stereotüüp? Kuidas suhestuvad omavahel arhetüüp, tüüp ja stereotüüp?

Konverentsil püüame ka vaagida, milliste sotsiaalsete ja kultuuriliste tüüpide ning stereotüüpidega on opereerinud/opereerib teater; millal, kuidas ja miks see nii on kujunenud; kuidas seda on vastu võetud jms. Kuidas kujutatakse teatris naisi ja mehi, rikkaid ja vaeseid, häid ja halbu, rahvusi, kirjandusteoste tegelasi, ajaloolisi isikuid jms? Kuna teater ei ole ametis mitte ainult elu jäljendamisega, vaid loob ja järgib ka oma reegleid ning traditsioone, siis tuleb rääkida ka kunstilise representatsiooni (stereo)tüüpidest. Siin tulevad mängu juba teised, peamiselt esteetilised ja fenomenoloogilised probleemid.  

Küsimus on tegelikult ka selles, kas me üldse võime öelda, et teater loob mingeid (stereo)tüüpe, andes teatrikunstile nii suure üldistusjõu, või tuleks rääkida pigem (stereo)tüüpide loomisest teatris, kaasata nii sellesse protsessi otsesemalt ka publik.  

Kui lavastuste puhul kerkib tihti küsimus, kuidas need seostuvad konkreetse aja ja kohaga, siis (stereo)tüüpidest kõnelemine tundub mulle just praegusel ajal väga oluline ning seda palju laiemas kontekstis kui teater. 1990. aastatel kaasnes poliitilise ja majandusliku kollapsiga ka segadus eestlaste mentaalses süsteemis. Kuid XXI sajandi alguseks on Eesti ühiskondlik struktuur stabiliseerumas: kastistumine nii sotsiaalses kui vaimses sfääris ning näilise liberalismi varjust tungib peale enesekindel kitsarinnalisus ja sallimatus, mis tuleb küllaltki selgelt ilmsiks ka teatrilaval ja -saalis. Rassiliste ja klassiliste stereotüüpide üle ilkus ja imestas päris vaimukalt hiljuti parima filmi ja parima originaalstsenaariumi Oscariga pärjatud “Kokkupõrge” (“Crash”), mis sobib hästi ka antud teema sissejuhatuseks. Igal juhul oleks tore mõelda, et meie ümber ja sees laiutavatest stereotüüpidest rääkimine teadvustab ja vabastab pisutki inimesi ahistavast kitsarinnalisusest ning et sellest võidab lõpuks nii Eesti teater kui ühiskond.

 

 

“Teater sotsiaalsete ja kultuuriliste (stereo)tüüpide loojana”

27. märtsil Tartus Toomemäel TÜ ajaloomuuseumi valges saalis

 

10.15 – 10.20 avasõna ütlevad Eesti teatri aasta peakorraldaja Margus Kasterpalu ja  TÜ teatriteaduse ja kirjandusteooria professor Luule Epner.

 

10.20 – 10.50 Monika Läänesaar, “Lavailma visuaalsetest stereotüüpidest”.

 

10.50 – 11.20 Maris Peters, “(Stereo)tüüpi­line Shakespeare?”.

 

11.20 – 11.50 Külli Paulus, “Vägivalla mitu palet”.

 

11.50 – 12.20 kohvipaus.

TÜ teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetooli artiklikogumiku “Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga” esitlus.

 

12.20 – 12.50 Eike Värk, “Põhilised sotsiaalsed ja kultuurilised (stereo)tüübid eesti teatris 1980. aastatest teise iseseisvusajani”.

 

12.50 – 13.20 Ene Paaver, “Tänane puuduja – naistemaatika teatrilaval”.

 

13.20 – 13.50 Anneli Saro, “(Stereo)tüüpide fenomenoloogiast kunstis”.

 

13.50 diskussioon.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming