Teater mujal – vajalik foon enesehinnanguks?

Margot Visnap

 

 

Festivalil “Sirenos” osales Birutė Mar (pildil) nii lavastaja kui näitlejana. Sügisesel Tartu draamafestivalil osalenud Birutė Mar esines “Sirenos’el” lavastusega “Make-Up Opera” (kaaslavastaja  Oskaras Koršunovas), mis  kõneles näitleja-inimese lugu – lapsepõlvest elulõpuni. Lavastuse dokumentaalne algmaterjal tõi meelde Merle Karusoo dokumentaalnäidendid-lavastused.

SIRENOS

 

Paar nädalat tagasi, täpsemalt 26. oktoobril, esietendus Itaalias leedu tähtlavastaja Eimuntas Nekrošiuse uuslavastus, nelja tunnine J. W. Goethe “Fausti” tõlgendus. Järgmised “Fausti” etendused antakse 15. ja 16. novembril Moskvas ja alles hingedekuu lõpus (25. ja 26. XI) näeb lavastust Vilniuse rahvusteatri laval. Teatristuudiol Meno Fortas, mille Nekrošius asutas 1998. aastal, oma mängusaali kodulinnas pole. On küll kontori- ja prooviruumid Vilniuse kesklinnas, ent maailmakuulus lavastaja pole suutnud oma teatrile mängusaali välja võidelda. Mis sest, et Vilniuse kultuuri ja meluüritusi kajastav kodulehekülg reklaamib Nekrošiuse teatrit välja: Meno Fortas – A Theatre of  A Genius. Mõneti on see leedu teatrile mõeldes sümptomaatiline: tähtlavastajad töötavad pigem välismaal kui kodus. Meno Fortas näiteks annab väljaspool Leedut üle 50 etenduse aastas. Võib julgelt väita, et Nekrošiuse trupp on selle aastatuhande algusest maakerale mitu tiiru peale teinud – etendusi on antud Hiinas, Jaapanis, Argentinas, Koreas, Kanadas, rääkimata Itaaliast, mis näikse olevat justkui Nekrošiuse teatri teine kodumaa. Paradoksaalne on seegi, et kuuldavasti on Nekrošiuse teatri näitlejad väsinud maailmas kolme-nelja tipplavastusega ringi rändamast ja unistavad mitmekesisemast rollipagasist ning kodupublikust.

Nekrošiuse teater pole ainuke mitteriiklik teater. Viimastel aastatel on Leedus sündinud kümmekond nn sõltumatut truppi (mida riik ka tasapisi toetab). Riiklike institutsioonidena tegutseb Leedus kaheksa draamateatrit, kaks nuku- ja kolm muusikateatrit, mille eelarvekulud riik  79 protsendi ulatuses katab (umbes 15%  laekub teatritele piletitulust ja 6% sponsoritelt). Kui mõelda Leedu rahvaarvule (ligi 3, 5 miljonit), siis oleme meie oma ligi miljonilise teatrikülastusega aastas sõsarriigist kaugel ees – Leedus küünib teatrikülastuste arv aastas poole miljonini.

Eestit tasub Leedul kadestada ka meie uhkelt renoveeritud teatrimajade pärast. Leedu riik pole suutnud või tahtnud teatrimajade renoveerimisse raha paigutada, nii meenutavad kaks Vilniuse esindusteatrit – Leedu Rahvusteater ja Vilniuse Noorsooteater nõukaaegseid teatrimaju (veider, isegi lõhn nendes teatrites on nõukaaegne nagu Tartus “OMAdraama” festivalil nähtud Alvis Hermanise lavastuses “Pikk elu”).  Kui Vilnius ise mõjub mingis mõttes lõunamaalikult avatuna oma arvukate stiilsete restoranide-kohvikute ja restaureeritud majadega (ülikoolikompleks, hotellid jne), siis teatrisse astudes siseneksid justkui eelmisesse sajandilõppu.

Sugugi hääd pole Leedus lood ka kahe esindusteatri kunstilise juhtimisega: läinud aastal uue teatrijuhi leidmiseks korraldatud konkursi käigus põlati ära Oskaras Koršunovase kandidatuur kui liiga radikaalne variant. Vilniuse Noorsooteatrit (kunagine Nekrošiuse koduteater) juhib praegu üks kunagistest Nekrošiuse tippnäitlejatest Algirdas Latenas, kes paraku ise mängib vähe ja juhib teatrit tagasihoidlikult, traditsiooniliselt…

Septembri lõpul  (21. IX – 1. X) Vilniuses peetud suurejooneline rahvusvaheline teatrifestival “Sirenos” , kus õnnestus näha  Leedu programmi kuuluvast üheksast lavastusest kuut (festivalile oli kutsutud ka viis välistruppi) oma kunstilise fooni poolest just eelmist sajandilõppu ei meenutanud. Aga midagi vapustavat lavastuste valik ka ei pakkunud. Küll teadmise, et leedu teater on meiega võrreldes eksperimendialtim – Nekrošiuse (aga ka Rimas Tuminase, Oskaras Koršunovase) aastaid kujundatud näitlejate mängulaad on paindlikum, julgem, suuresti kujunditeatri mänguvahenditega arvestav. Ent samas tundus nähtud lavastuste põhjal, et leedu teater näib olevat kinni teatavas kunstilises ambitsioonis või krambis: teeme suurt kunsti, ja kui vaatajat see ei köida, pole lugu, teeme oma kunsti teist hoolimata! Lugupidu väärt hoiak mõneti, kuid nii mõndagi lavastust vaadates tekkis lava ja vaatesaali vahele nn kunstiline sein – nagu toimetanuks lavalolijad saalisistujaid tähele panemata, tehes teatrit iseendale. Kõlab karmi hinnanguna, aga nii see Eestist tulnud kõrvaltvaatajale tundus, mis pani mõtlema sellelegi, kas me ise oma hinnangute-süüdistustega koduteatrile (missiooni ja sõnumi puudumine, mainstream’ile orienteeritus jne) vahel liiga ei tee.

Nelja päeva põgusa leedu teatri vaatamise põhjal on muidugi suur julgus nii põhjapanevaid järeldusi teha. Ometigi, ka kuue lavastuse nägemine annab mingi üldmulje-ettekujutuse, mis suunas teater liigub või toimetab. Nagu juba öeldud, on sümptomaatiline seegi, et festivalile “Sirenos” (mida vaatas arvukalt väliskriitikuid) ei suudetud esinema saada hetkel kuumimate leedu lavastajate Nekrošiuse ega Tuminase töid. Leedu olulisemaid lavastajaid esindaski festivalil vaid Oskaras Koršunovas, Gintaras Varnas ja Jonas Vaitkus.

Välisteatri vaatamine loob vajaliku ja mõneti objektiivsegi fooni koduteatri hindamiseks, mistap tuleks sagedamini vaadata või saada aimu (kas või tänase Sirbi eri lehekülgedelt) sellest, millist teatrit tehakse mujal. Igal kriitikul, rääkimata teatritegijaist endist, peaks olema kohustus käia vähemalt kord aastas mõnel festivalil või teatrilinnas ja julgelt selleks kultuurkapitalilt raha küsida. Teatrireise tehaksegi, aga unistada võiks ju niisugusestki võimalusest, kui sõjaeelse Eesti Vabariigi aegu sai mõni teatraal või kriitik kultuurkapitali toel kuu-kaks Euroopa teatreid külastada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming