Teater. Mängust tööni. Mis edasi?

Ivar P?

 

kristjan jaak tammsaar

 

Mis oli teater alguses? See on enesetapu-küsimus, sest esiteks võib vastata tundide kaupa, teiseks saab päevade kaupa vastu vaielda. Ütleme nii, et alguses oli ilmselt mäng ja kaasategemine. Midagi, kus oli teatrielement. Siis algas kutseoskuste tõus ja professionaliseerumine, veel hiljem tekkisid vastandatud rollid: esineja ja vaataja. Veelgi hiljem tekkisid ametid: näitleja, lavastaja, piletirebija jne ehk siis loominguline personal, tehniline personal, administratsioon ja publik. Praegu oleme olukorras, kus teater on enamasti riigieelarveline asutus, mis omab maja, kus töötab trupp ning kus tehakse teatrit. Teater pole enam ammu mäng, see on sadade inimeste töö.

 

 

Mäng on töö

 

Teatritegemine, igal õhtul uue ime sünnitamine, on amet. Inimesed, kes töötavad teatris, teevad imet iga päev. Mängimine laval on neile kohustus, töö. See on nende professioon, nad on seda õppinud ning omandanud vastavad kutseoskused. See on raske töö, kuigi “päris raske töö tegijatele”, see tähendab neile, kes loovad materiaalseid väärtusi, tundub igasugune teatritegemine (proovitegemine, lavakujundamine, mängimine, kehastumine, lavastuse ekspluateerimine) puhta lõbuna, mitte tööna. Nad ei tea, kui raske on töö teatris. Nad ei tea, kui raske on jääda mängijaks, justkui lapseks, ning samas olla täiskasvanu, kes teeb seda teadlikult, kätteõpitud süsteemis, raha eest – siis, kui vaja on. Jah, nad ei tea ka, kui rõõmus töö see võib olla, aga eelkõige ei kujuta nad ette, et teatritöö võib olla sama rutiinne amet kui iga teinegi. See on täis perioodilisi, tsüklilisi, samasisulisi ja -vormilisi tegevusi nagu mis tahes tehasetöö. Taas võetakse vastu otsus näidend lavale tuua, taas algavad proovid, taas ehitatakse dekoratsioone, taas visatakse tekstiraamatud käest, taas minnakse esimest korda lavale, taas õmmeldakse kostüüme, taas valitakse muusikat vajalikesse kohtadesse. Taas jääb üks nädal puudu, taas saab lavastus valmis, taas on esietenduse pidu, taas lilled, taas need samad näod, taas tants ja taas teadagi mis. Iga harjumuspärane, perioodiliselt sooritatud tegevus loob rütmi, tsükli. Nii on teatergi oma struktuurilt kordus – ta on kui igitulev kevad või üha lunastav Kristus. Teater on pidevalt taas.

 

 

Kordumise võlu

 

Teater kui mäng kaotab igapäevases kordamises oma võlu, samas jääb talle  midagi võluvat külge – kordumise saladus. Selles on midagi maagilist, kui midagi kordub. Kui miski (näiteks üks ja sama roll, lavamaailm, vahepeal justkui kadudes) niimoodi aina tagasi tuleb, peab sellel olema mingi põhjus. Aastaajad, tõus ja mõõn, kuupuhastus – need ei saa olla juhuslikud. Ega olegi, eks? Ja kui nad ka on juhuslikud oma loomult, ei jää nad juhuslikuks kontekstis, sest iga tsükliliselt korduv tegevus või nähtus saab oma tõlgendusliku ruumi, kus miski pole enam endine. Inimene ei jäta enda ümber tühja kohta, ta täidab need jäätmete ja/või tähendustega.

Teatriinimesed on oma ala hullud, öeldakse. Nad elavad nagu riik riigis, öeldakse. Teater on omaette maailm, öeldakse. Selles kõiges peegeldub eelkõige väljaspool teatrit seisjate arusaamatus, nad ei saa aru seespool toimuva loogikast. On teada, et teatris töötatakse suhteliselt kehva palga peal aastakümneid. On teada, et teatrirahvas hoiab kokku. On teada, et inimene ei saa tegelikult aru, mis teatris toimub, enne kui eesriie avaneb. Et alguses on hulk toiminguid, siis aga äkki maagia.

Võiks veidi bluffida. Võiks teatrirahvale läheneda mänguliselt ja antropoloogiliselt – tundub, et see selgitaks suhteliselt hästi mõlemapoolseid suhtlemishoiakuid. Kui võtta oma lähenemist tõsiselt, võib öelda, et on olemas teatrirahvas ja teised rahvad, kellest mõnega on teatrirahval kaubavahetus (kaubaks oma etendused oma ruumides ja natuura – ehk siis haltuura või inimkaubandus – näitlejate rentimine muudele elualadele, nt poliitikasse häältepüüdjaks). Eri rahvad, vaatamata sellele, et elame justkui tsiviliseeritud maailmas, on omavahel suhteliselt ürgses suhtlemises. Ning vähemalt teatrirahva organisatsiooni-käitumises kehtivad eriti ürgsed mallid, märksõnadeks “kambavaim”, “juhtoinaste kultus” (isakiskja hirm), eelkõige on olulised aga mängu omandamise ja kordamise rutiin ning tsükkel, millest saab oma monotoonsuses nende rituaal. Nimelt, rituaal. Me ei tea, milline oli rituaalsus teatri alguses, aga rituaalsus tänapäeva rutiinses teatris on selgesti näha. See on tegevus, mis põlistab mis tahes tulemuse.

 

 

Teater on eelkõige tegevus

 

Tulemus pole nii tähtis kui tegemine ise, teatri elu sisu ja mõte on kulgemine, see on tähtsam kui üksik lavastus. SLÕLis ütleb värske parim naisnäitleja Hele Kõre, et tööd ei tehta preemiate pärast, vaid ikka seepärast, et see meeldib ja toidab hinge. Tähtis polegi niivõrd kohalejõudmine (ehkki seegi on tore), vaid protsess. Räägitagu, mida tahes, aga rutiini-rituaali jaoks on teatrikaup, toode üksikult, nagu seda tänapäevane mõtlemine välja tahaks tõsta, see lavastus, mida tehakse, jääkprodukt. Või kui mitte jääk, siis boonus, iseeneslik lisa. See on midagi, mis jääb tegelikult teatrirahva huvisfäärist välja. Ega teatrirahvas saagi aru, kas see on nüüd midagi head. Selleks on vaja olla väljast, et hinnata (mis ei tähenda, et väljastpoolt arvamus midagi tähendaks – eelkõige sellepärast, et lähenemine on vale, s.t pole suunatud mitte protsessile, vaid tulemusele).

Teatrirahvas võib teistele hõimudele oma jäägid anda, et elamiseks vajalikku muretseda, aga see vahetuskaup pole teatrirahvale oluline. Arhailisele teatrirahvale on oluline proov, tsükliline tegevus suuremate tsüklite (lavastus) sees ja jadas. Publikule on oluline etendus, protsessi jääkprodukt. Hõim ise peab sellest jäägist natukenegi vaid sellepärast, et “võõrad” sellest nii väga peavad. Võõrad tulevad selle pärast päevade kaupa pimedasse ruumi või metsavahele. Nad näevad tervikust oma piiratuses vaid mingit osa, lavastuse etendust. Mingit osa, mis on teatrirahvale orgaaniliselt eluolu ja olelemise osa, publikule aga väljatõstetav kunst, midagi erilist, asi iseeneses.

Teinekord võõrad, s.t publik, ei tule ka. Siis on see jääkprodukt tõesti rämps, kui isegi rumalad “võõrad” seda ei taha. See aga ei kahanda prooviperioodi väärtust. Sest mõistuslikke seosed hõimu tegevuse ehk “proovimise” ja võõrastele vastuvõetava jäägi ehk “lavastuse etenduse” vahel pole. Huvitavad proovid ei tähenda huvitavat lavastust ja vastupidi. Teatrirahvas usub, et see sõltub välistest, meelevaldsetest asjadest. On ka mõned valemid, mis kirjeldavad 80% täpsusega, kuidas toota võõrastele vastuvõetavat kaupa. Nende kasutamine on sügav eetiline küsimus. Jah, kui õnnestub, siis on hõimul mingi majanduslik kindlustatus. Aga mida ütleb su süda, kui sa orienteerud jäägile, mitte protsessile? Elada selleks, et toota rämpsu? Toota prügi, et seda maha müüa. Pole ju eetiline? See oleks eelkõige aga eemaldumine rituaalist enesest, protsessist, töö kulgemisest, toimingute rutiinist. See oleks keskendumine välisele, olulisest väljaspool seisvale.

 

 

Kriitika ja rituaalid

 

Kõige naljakam on see, et publiku seas on ka neid, kes võtavad vaevaks arvustada jääkprodukte, võtavad vaevaks analüüsida ja arutada nende koostise üle. Teatrirahva meelest on see naljakas, kui mitte tobe. See on hõimuloogika järgi enam kui sekundaarne. Eriti hullult kõlavad teatrirahva kõrvade jaoks teatriteaduslikud teooriad, mis lähtuvad etenduse vaatamisest. See on sekundaarse baasilt tuletatud metaprojekt, millel pole päris maailmaga, veel vähem sellega, mis seal taga on, vähimatki seost. See kriitika ei haaku teatri oma sisemise tegutsemismootoriga. Ei haaku teatrirahva maailmapildiga ning jääbki võõraks. Sisimas teinekord usutakse, mida inimesed väljas arvavad. Aga see on teatrirahva välispoliitiline projekt. Välispoliitika, hea läbisaamise ja oma rahva jätkusuutlikkuse nimel on lubatud teha koostööd ja arvestada väljaspool seisjate veidrate arusaamadega.

Üks selliseid projekte on aastaauhinnad. Igal aastal valib teatriinimestest ja välisvaatlejatest koosnev nõukogu aasta parimad näitlejad ja lavastajad ja kujundajad ja tehnilised töötajad. Välisilmale jääb mulje, et teatrirahvas tunnustab omade seast parimaid tegijaid – nii see ongi, kui see meile nii näib. Teatrirahva sügavama loogika järgi on see aga oma inimeste ohverdamine. Sarnaselt missivõistlusega, kus igal aastal valitakse ilus neiu meediakoletisele söödaks, lootuses, et ülejäänud saavad rahulikult elada, valitakse aastaauhindade žürii poolt silmapaistvaimad teatritegijad välispoliitiliseks tuluks. Aastaauhinnad on meediaprojekt, mis teenib teatrirahva välispoliitilisi huve – eelkõige loob ja tagab hea läbisaamise kaubavahetuspartneritega. Aastaauhinnad on ka reklaamiprojekt, mis tutvustab uusi tooteid ja kinnitab klientidele, et nad on teinud õige valiku. Teatrirahvas on arhailistele käitumismallidele vaatamata ootamatult pragmaatiline – või just selle pärast. Teatrirahval pole välisilmaga suheldes eetilisi piire, sest välisilmas elavad võõrad.

 

 

Võõrad ja omad

 

Võõrad on need, kes ei saa aru elust ega kunstist. Võõrad on need, kes elavad teisel pool kindluse müüri. Need on inimesed, kes käivad, mitte ei tööta teatris. Aga omad? Kust tulevad omad? Kas teatrirahvas suudab end piisavalt taastoota? Kui vaadata Eesti teatrihõime, siis siin on niinimetatud iidsed kuningate suguvõsad, mis ulatuvad peaaegu teatrirahva aegade algusesse, näiteks Malmstenid, on ka lühema ajalooga kuningasugusid (Toompered, Ojad, Ükskülad). Enamus on aga sisserändajad, kes võtavad omaks iidsed tavad ja saavad rahva liikmeks – või ei oska sulanduda ning heidetakse välja.

Omad elutsevad hõimude kaupa oma kindluste ümber koondunult. Igas suuremas linnas on oma kindlus, mõnes suuremas ka mitu. Suhtlemine ja isegi rivaliteet käib ka hõimudel omavahel. Suuremad hõimud oma suurtes kindlustes kipuvad rohkem omaette hoidma, väiksemad teevad rohkem koostööd. Äärealade hõimud peavad palju tööd tegema, et kaardil püsida, et mitte kaubavahetust kaotada. Tihtipeale peavad nad tegema selleks suuri isiklikke ohverdusi, paisates oma hõimukaaslasi meediasse – eriti siis, kui suurteks aastaauhinna-ohverdusteks neid ei valita. Sest ohverdama peab, kuna mõistuslikku seost teatritegemise ja teatrivaatamise vahel hõimu jaoks pole. Reaalsust tuleb mõjutada maagiaga.

 

 

Tulevik

 

Mis saab edasi? Kaua peab teatrihõim vastu? Kaua säilib nende tegevuses sisemine loogika, millal allutakse lõplikult kaubavahetuse nõudmistele? Ei tea. Ja ega sellest kohe aru ei saagi. Kas see küsimine tähendab teatri lõppu? Ei, sest nagu kõik teame, on tänavanurkadel musitseerivad paaniflöötidega indiaanlasedki jätkuvalt populaarsed, ehkki nende elu ja loomingu rituaalne sisu ja kohavaim on ammugi kadunud. Sada aastat on alles algus, publiku jaoks ei kao teater kunagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming