Teater, kunst ja Gucci

Anders H?

 

Fossiilset kütust kulub isegi No-teatri etendustel. aron stern

Kui mulle tehti ettepanek kirjutada artikkel teatrist ja kunstist, olin millegipärast nõus. Aga tuleb tunnistada, et artiklist ei tulnud midagi välja. Mõtlesin, et kuna aega on, siis panen iga päev ühe või kaks mõtet kirja ja et pärast vormistan lihtsalt ära. Iga päev kirjutasingi mingi mõtte või lõigu, aga järgmisel päeval ei olnud seda millegagi jätkata. Nii tekkis mul arvutisse hoopis midagi päevikulaadset, mis koosneb seosetutest lõikudest. Siin nad on.

 

 

15. III

Teater kasutab tööprotsessis ühte võtet, mis on mulle väga sümpaatne. Seda võiks nimetada teatavat tüüpi reality check’iks. See on siis, kui testitakse, et kas mingi asi, võte või stseen töötab või ei tööta.  Et kuidas see saalist paistab. Olen sageli mõelnud, et tavapäraselt individualistlikus kunstis võiks seda võtet sagedamini rakendada. Et kui seda rohkem rakendada, siis võib-olla oleks ka kommunikatsioonihäireid palju vähem. Kollektiivses kunstis ei saa väga palju jääda artikuleerimatuks, sest etendust ei saa teha, kui kõike omavahel läbi ei analüüsita ning ei saavutata teineteisemõistmist. Kunstnikele ei teeks selle artikuleerimisharjutuse omandamine sugugi paha. Üldse, kunsti loomeprotsessi kollektiviseerumine ei teeks paha.

 

 

16. III

Üks asi, mis mind on teatriretoorika puhul alati imestama pannud, on see pidev tagasiviitamine teatrikoolile kui eriti õnnelikule ja olulisele ajale iga näitleja elus.

Justkui oleks kool olnud see ainus vabaduse ja katsetamise aeg, millest hiljem jääb vaid nostalgiline ja magus mälestus. Päris teatris kaob see kõik kohe kuhugi ära ning hakkab üks rutiinne ruinamine. Justkui päris teater oleks üksnes üks suur strukturaalset vägivalda kehastav mehhanism, mis nivelleerib kõiksugu eksperimentaalsuse ja kunsti. Ning iga õhtu kell 19 tatsatakse lollis kostüümis ainult maksumaksja suureks rõõmuks paar korda üle lava. Nojah, kui kunst sõltub kümnetest ja sadadest taustajõududest ja see maksab mitu korda rohkem kui igasugune muu kunst ja kultuur, siis võiks ju mõningast konservatiivsust  isegi mõista. Raske on seda masinavärki teistmoodi käima saada, kui pole erilist motivatsiooni, sest “rahvale meeldib ju niigi” ja “meelelahutuse” mõiste on sellest lahutamatu… Aga ma ei ole väga empaatiline inimene.

 

 

18. III

Nii kunstis kui ka teatris on läbi aastate olnud ühe kooli probleem: see on see, et üks kool kasvatab kunstnikke ning lõpuks sellesama kooli kasvandikud kasvatavad uusi kunstnikke. See kõik meenutab väga intsesti.  Seega pole vist midagi imestada selle üle, et miks teater ja kunst meil nii konservatiivsed on ja armastavad oma järjepidevust rõhutada. Nad on lihtsalt natuke puudulikud. Tekivad küll uued koolid, aga seal õpetavad selle sama emakooli kasvandikud. Intsest jätkub. Vähemalt niikaua, kuni ei teki mitut erinevat õpetamistraditsiooni.

 

 

19. III

Ei tea, kuidas teistel, aga minu jaoks käivad kultuurilised alliansid tänapäeval ideoloogiaid ja väärtushinnanguid mööda, mitte kunstiliiki pidi. Seega on mul väga raske rääkida kunsti ja teatri üleüldistest sarnasustest või erinevustest. Sest pole sellist ühte teatrit või ühte kunsti, neid mõlemat on (vähemalt teoreetiliselt) kokku päris suur hulk. Iseasi on muidugi see, mida keegi eelistab. Toon näite: kui sa parasjagu teed näitust “Kapital (See veab meid alt)”, kuhu sul ei ole esinema võtta ühtegi eesti kunstnikku, sest eesti kunstnikud tegelevad ainult oma naba tutkimisega ja sellele tähenduste andmisega, siis on iseenesest lohutav teada, et kedagi siin lähedal huvitab kui mitte sama, siis vähemalt sellega haakuv teema. Mõistagi räägin ma NO-teatri “Naftast”.  Küsimus ei ole mitte vahendites, mida kasutatakse, vaid üldisemas plaanis kattuva ideoloogiaga, kuigi näituse ja etenduse rõhuasetus oli erinev. Ma ei pea isegi etendusega sajaprotsendiliselt nõus olema, et olla nõus selle ideoloogiaga. Kui neid võrrelda, siis näitus oli pisut kuiv ja vähevaatemänguline, ent üritas esitada asju kontseptuaalse selgusega. Etendus oli seevastu ülimalt vaatemänguline, seda isegi liialdatult, mis hakkas pikapeale probleemi enda tõsiseltvõetavusele halvasti mõjuma. Ideoloogiline positsioon, mis ju lõppude lõpuks on oluline, on aga mõlemal sama.

 

 

20. III hommikul

Usun, et eesti kultuuri üldisem probleem on toimivate diskursuste ja enam-vähem määratletud autoripositsioonide vähesus. Üldiselt kiputakse seda ikka inimeste vähesusega vabandama, aga ma arvan, et see on pigem sellest tingitud mõttelaiskuse vili, mis ei puuduta mitte ainult teatrit ja kunsti, vaid kultuuri tervikuna. Kui puudub vajadus midagi muuta, näiteks selgelt ajale jalgu jäänud arvamusi ja positsioone, siis seda ka ei tehta. Ja vajadus puudub “kultuurituru” hõreduse tõttu. Kultuur eelistab pigem konservatiivseid käike ja äraproovitud võtteid eksperimenteerimisele ja avantüüridele.

 

 

20. III õhtul

Lugesin eile NO-teatri raamatust Karin Hallase artiklit, kus ta tunneb muret kultuurisfääri instrumentaliseerumise üle  ja selle üle, et raamatukogus nikkuda on inetu ja kasutada sõna “kultuuriturg” on ka inetu. Artikli lõpetab ta Hando Runnelilt laenatud fašismihõngulise seebireklaamiga: “Mustus tuleb ise, aga puhtust peame looma alatasa”. Kogu artikkel on üles ehitatud binaarsele vastandusele kõrgkultuur versus turumajandus, kus kõrgkultuur on hea (steriilne, puhas, siiras) ja turumajandus (massikultuur, mustus, prügi, seks) halb. Selline seisukoht on juba iseenesest vildakas, sest kultuur ei koosne lihtsatest binaarsetest opositsioonidest nagu kõrge-madal, hea-halb, ilus-inetu jne. Üldse on selline adornotsev seisukoht pärast postmodernismi kataklüsme üliimelik. Sest samamoodi, nagu turustatakse massikultuuri, turustatakse ka elitarismi, hingelisust, poeesiat ja kammerkontserte. Vahe on lihtsalt retoorikas ja kanalites, aga mitte nähtuse kui sellise olemuses. Tegemist on eksklusiivse nišitootega, mis oma olemuselt ei erine Gucci kellast õieti mitte millegi poolest. Ja Gucci kella võib, minugi pärast, iga kell vastu seina puruks visata.

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming