Teater kui teekond vabaduseni ja iseenda juurde

JELENA SKULSKAJA

Avtandil Varsimašvili: „Mulle meeldib töötada eestlastega. Nad näivad mulle ausad, põhjalikud, otsekohesed ja siirad ning tööprotsessis on nad valmis selgelt ja ausalt oma seisukoha välja ütlema.” Vanemuise teatri mängukavva lisandus augusti lõpus uuslavastus „Armastan! Armastan! Armastan!”. Lavale tõi selle tuntud gruusia lavastaja, kahe Thbilisi teatri ehk Gribojedovi-nimelise Vene Draamateatri ja gruusiakeelse Vaba teatri kunstiline juht Avtandil Varsimaš­vili, kes on ise ka Tartus etendatava teksti autor.Kummalise kokkusattumuse tõttu viibisime koos Tartu noore poetessi Aana-Liisa Kastega hiljuti Gruusias rahvusvahelisel luulefestival, mida organiseerib Gribojedovi-nimelise teatri direktor Nikolai Sventitski. Bathumis jõudsime tutvuda ka Avtandil Varsimašviliga, ent intervjuu tarbeks ajasime juttu juba Tallinnas, kuhu ta Tartu proovide vaheajal korraks põikas. Muidugi rääkisime ka neist aegadest, kui oli moodne ja prestiižne sõita Gruusiast Eestisse, tulla siia pulmareisile ja peatuda Viru hotellis. Eesti teater oli sellel ajal Varsimašvilile veel üsna tundmatu: ta oli näinud Mikk Mikiveri paari lavastust Draamateatri Gruusia külalisetenduste ajal ning Kalju Komissarovi mõnda lavastust. Hiljem võõrustas ta oma teatris Pärnu Endlat, tutvus süvenes. Meie vestluse keskpunkt oli aga ikkagi Tartu lavastus ja gruusia külalise laiem pilk maailma teatrielule.

Ilmselt pole teil kerge töötada eesti näitlejatega, kes on vaoshoitud, pelgavad eredaid värve ja lahtisi žeste, ent seejuures valdavad oma ametit ülimalt professionaalselt?
Töötan nendega suure naudinguga. Olin valmis selleks, et sõidan Euroopa teatrisse, kus valitseb tasane, sügav psühhologism, kus võib olla kindel näitleja meisterlikkusele. Mulle meeldib väga eesti näitlejate intelligentsus ja erakordsed tehnilised oskused. Kuid neil on väga raske end täielikult avada. Mina aga tahtsin saavutada avatuse, üle ääre loksuva ereda emotsionaalsuse, mängulisuse ja siin tuli ületada mõningaid raskusi, millest, usun, saime üle. Oli hetki, kui näitlejad jooksid pisut kinni, kuid need hetked on nüüd seljataga. Loodetavasti tuleb see kogemus neile tulevikus kasuks.

Tõite endaga kaasa näidendi, mille pealkirjas on kolm hüüumärki. Näidend on tulvil allegooriat: seal ei kõnele mitte ainult inimesed, vaid ka lehm, jõgi …
Minu soov oli peegeldada oma maailmatunnetust, kus kõik on elav, kõik toimib koosmõjus, kõik pulseerib. Selles näidendis räägitakse sõjast, aga õudne ei ole mitte ainult sõda ise, piinav on ka sõjajärgne aeg, kui kogu maailm ja seal tegutsev inimene peavad uuesti oma igapäevase elu juurde tagasi pöörduma. Mul tuli tahtmine ausalt ja avameelselt rääkida sellest, mis toimub praegu Gruusias, kuhu me liigume ja mille poole püüdleme.

Aga kuidas on võimalik „tasase psühhologismi” natuuriga näitlejal mängida jõge või lehma?
Loomulikult etendamisteatri, mitte psühholoogilise läbielamisteatri meetodi abil. Palusin näitlejatel ette kujutada, et nad mängivad linnaväljakul, mitte saalis, et nad ei pea mitte sisemiselt läbi elama, vaid esitama, mängima. Loodan, et oleme leidnud ühe võimaluse, kuidas see kõik vaatajani viia. Olen teinud lavastusi ja filme paljudes riikides, mitte ainult Euroopas. Olen töötanud näitlejatega Iraanis, kus üritatakse kõike edasi anda žestikulatsiooniga, näitleja töötab seal pigem käte kui hingega, ning Indias, kus valitseb tantsuline plastika. Igal rahval on oma mänguline eripära, sellega tuleb arvestada, kaasa minna, kuid sealjuures mitte unustada omaenda sõnumit. Lõppude lõpuks, näitlemistehnika põhialused on kõikjal samad.

Oli teil Tartus meeldiv töötada?
Väga! Minu eluviis on küllalt aktiivne ja tormiline, keskkonnavahetus oli mulle hädavajalik. Sattusin teatrisse, mida juhib minu sõber Tiit Palu, kes on olnud meil festivalidel, vaadanud mu lavastusi ja teadis, keda ja milleks ta kutsub. Esialgu pidin tegema lavastuse Endla teatris, aga kuna Tiit Palu oli tulnud üle Vanemuisesse, tulin siia. Sattusin linna, mis on küll veidi provintslik, kuid ülikoolilinna staatus tingib teatava ambitsioonikuse: linn on vaikne, rahulik, intelligentne. Mulle meeldib töötada eestlastega. Nad näivad mulle ausad, põhjalikud, otsekohesed ja siirad ning tööprotsessis on nad valmis selgelt ja ausalt oma seisukoha välja ütlema.

Te juhite korraga kaht Thbilisi teatrit. Tean, et Vaba teater on Gruusias üks populaarsematest, seal mängitakse gruusia keeles. Kuid ka Vene teater on üpris edukas, kuigi vene publikut on Thbilisis ülivähe. Kuidas olete suutnud ühendada kahe teatri juhtimise?
Teil on õigus, Vene teatris käib põhiliselt gruusia vaataja ja kohale meelitada saab teda ainult väärt lavastustega. Vene inimesi on Gruusias väga vähe, kuid on küllalt palju vene keelt kõnelevaid inimesi nagu armeenlasi, aserbaidžaane, ukrainlasi, kellele Vene teater toimib ühendava algena.

Millisena näete vene kultuuri tulevikku Gruusias?
Mulle tundub, et vene kultuuri tuleviku üle kogu maailmas ei pea muretsema. Kas võib endale ette kujutada teatrit, mille repertuaaris ei oleks aeg-ajalt Tšehhovit? Kas võib ette kujutada inimest, kellel puudub kokkupuude Dostojevski või Tolstoiga? Sealjuures on meie Gribojedovi-nimeline Vene teater osa gruusia kultuurist, osa gruusia teatriruumist, olemata osa Venemaast ega ka mitte vene teatrist. Tõsi, me mängime vene keeles ja mängime palju vene klassikat, meil töötavad nii vene kui ka gruusia näitlejad, kuid see pole etnograafiline reservaat. Me räägime oma vaatajaga nendest probleemidest, mis erutavad gruusia rahvast. Meie teatri direktor Nikolai Sventitski juhib rahvusvahelist Vene klubi ja annab välja venekeelset ajakirja. Vene keel ongi ehk ainus kaunis asi, mille meile pärandas kommunistlik režiim. See on imeilus keel, mis on endiselt kallis neile, kes oskavad seda kas või pisut. Meil Gruusias vastatakse teile kohe, kui küsite midagi vene keeles. Eestis see nii ei ole, mis on veidi imelik: kas siis keel on milleski süüdi? Eestis olles tavaliselt küsin inimeselt, kas inimene räägib vene keelt, kui mitte, lähen üle inglise keelele. Proovide ajal Vanemuises kasutasin tõlgi abi või siis rääkisin inglise või vene keeles, mida mitu näitlejat pisut valdavad.

Milles seisneb Vaba teatri erilisus?
See on avameelselt poliitiline teater.

Milline on selle poliitiline kreedo?
Vabadus. Teekond vabaduseni. Teekond iseenda juurde. Ei ole võimalik, et lihtsalt ühel hommikul ärkadki vabana. Enne seda läheb kaua-kaua, enne kui õnnestub tappa draakon iseendas. Sulle võib olla antud vabadus, kuid see ei tähenda, et oled võimeline seda kasutama. Inimene peab kogu oma teadliku elu minema vabaduse poole – see ongi see, millest räägime oma vaatajaga.

Kas see on midagi sellesarnast, mida Moskvas teeb Teater.doc?
Ei, ma pole sellise esteetika austaja. Ka klassikateosed on võimalik tuua lavale nii, et nende poliitiline alltekst hakkab kaasa mängima. Seda me ka teeme, ent meie repertuaaris on ka nüüdisnäidendeid.

Kas peate end võrdselt dramaturgiks, teatri- ja filmilavastajaks?
Ei, olen ainult teatrilavastaja. Olen küll teinud seitse filmi, kuid filmirežissööriks ma ennast ei pea. Olen kirjutanud mitu näidendit, kõik iseendale, et rääkida vaatajale sellest, mis mind puudutab, kuid siis on selgunud, et need näidendid pakuvad huvi ka teistele lavastajatele. Ja mitte ainult Gruusias, vaid ka piiri taga.

Tõlkinud Sven Karja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht