Teater ja võim

Maris Johannes

Venemaal käib huvitav protsess: režissööriteatrit on välja vahetamas direktoriteater. Teatri ja võimu vahekorra üle praegusel Venemaal arutlesid vestlusringis Moskva teatrifestivali „Kuldne mask” raames välisekspertidele mõeldud minifestivali „Vene juhtum” („Russian Case”) kuraator, teatrikriitik Jelena Kovalskaja, GITISe (Moskva Riikliku Teatriinstituudi) teatrimajanduse ja sotsioloogia professor Gennadi Dadamjan ning Moskva lavastaja Konstantin Bogomolov. Jelena Kovalskaja: Käisime Moskvas miitingul, valged lindid rinnas. Siis veel peaministri ametit pidanud Putin nimetas neid linte preservatiivideks. Võimul on suurkogunemiste ees hirm: rahvast hirmutatakse revolutsiooniõudustega ning üritatakse autoriteetseid inimesi enda poole meelitada. Mõned väga tuntud teatritegelased nagu Moskva Kunstiteatri juht Oleg Tabakov, näitlejad Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironov, kellest viimane juhib Moskvas Rahvuste teatrit, on esinenud teleklippides Putini toetuseks.1 Intelligents on löödud kahte lehte. Osa sõltumatu teatri esindajaid seisab poliitilise süsteemi reformide eest, miitinguliste seas olid lavastajad Kirill Serebrennikov ja Konstantin Bobomolov, samuti mitmed noored näitlejad. Meie eakaaslased Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironov on aga Putini leeris. Nõukogude tsensuuri tingimustes kandis teater protestivaimu. Miks nüüd, protestiliikumise ajal, on osa vene teatritegelasi vandunud võimule truudust? Miks teater on järsku võimust nii suures sõltuvuses? Gennadi Dadamjan: Kultuurielu toimimiseks on kaks võimalust: kas iseorganiseeruv või riiklikult organiseeritud süsteem. Iseorganiseeruv süsteem eeldab, et riik loob õigusaktid ja annab nende piires vabaduse – tee mis tahad. Nagu muiste said kaks vaba meest Slaavi basaaril kokku, arutasid asja 18 tundi, mille tulemusena avati Moskva Kunstiteater. Niiviisi on uutel kunstinähtustel võimalus läbi lüüa, kunstitõdede vahel sünnib konkurents ning see ongi arengu alus. Ent seda ainult ühel tingimusel: kui riikliku toetussüsteemi kõrval on ka ühiskondlik toetusmehhanism. Kujundlikult öeldes: linnule on lennuks vaja kahte tiiba. Tsaari-Venemaal see 1917. aastani niiviisi oli. Vene lavastaja Aleksei Diki on öelnud: kunst on nagu jalgrattasõit, liigud edasi ainult siis, kui pedaale väntad. Iseorganiseeruv süsteem eeldab pidevat liikumist.

Leninil selle süsteemi lõhkumine 1919. aastal ebaõnnestus. Stalinil läks see aga aastatel 1928–1930 korda: kultuuriasutused riigistati, kehtestati tsensuur ning kõige krooniks kuulutati 1934. aastal valitsevaks sotsialistliku realismi meetod. Stalin suri 1953. aastal, tema tegudel oli aga pikk iga, alles 1986. aastal seati see süsteem kahtluse alla. Kõigepealt purunes tsensuur, kadus näidendite eeltsensuur ja lavastuste vastuvõtu protseduur kunstinõukogus (1987). Sai võimalikuks luua teatristuudioid. See etapp oli suhteliselt normaalne. Algas suurepärane teine etapp, mis kestis 1987–1991, kui detsentraliseeriti finantseerimine, tekkis mitmest kanalist finantseerimise võimalus. 1989. aastast on sponsorid ja metseenid aidanud teatrit rahastada. 1990. aastal tekkis paradoksaalne olukord: Vene teatrite kogutulu ületas kogukulu 2,4 korda. Kolmas etapp algas 1991. aasta mais, kui riik andis teatrile loa tegutseda kõigis omandivormides, nõustudes sealjuures kustutama nende võlad. See teatri kuldaeg kestis umbes viis aastat. Niisiis oleme jõudnud erateatrite aega. Olukorda, kus erateatrid oleksid riiklike teatritega võrdses seisus, pole aga Venemaal veel saabunud.

Teater on liikunud suurema vabaduse suunas, ent minu arvates ei ole Vene teater selleks vabaduseks valmis. Venemaa on olnud traditsiooniliselt vabaduseta maa. Jah, nõukogude ajal oli teatril oma „salakeel”, räägiti ühte ja mõeldi teist, ning kõik pidasid endast lugu, kui õnnestus selliseid varjatud mõtteid lavale poetada. Olin tol ajal kolme Moskva teatri kunstinõukogus, kui tuli järgekordne dramaturg ja rääkis, kuidas ta on kirjutanud terava näidendi, s.t näitas püksitaskust trääsa. Ja kõik! Selline salakeel oli lubatud, süsteemi raames võis sellesama süsteemi kohta avaldada oma rahulolematust. Aur tuli välja lasta. Kunstniku positsioon ühiskonnas oli ütlemata kõrge, kunstnik oli demiurg, tõe kuulutaja, hääletu rahva eestkõneleja. Aga kui ilmnes, et kunst on vaid kunst, mida hinnatakse esteetika reeglite järgi, osutusid need, kes olid peitnud kunsti oma salamõtteid, järsku üleliigseiks. On muidugi ka suuri erandeid nagu Anatoli Efros, kes ei läinud kaasa nõukogude intelligentsi politiseerumisega, vaid rääkis oma kunsti keeles.

Tänapäeval tõuseb esiplaanile majanduslik faktor. Venemaal rikkaid ei armastata, meil on selline mentaliteet. USAs on edukas ja ettevõtlik inimene kangelane, ent Venemaal jutlustas juba Lev Tolstoi rikkuse patust. XIX sajandi vene kirjandusest ei leia ühtegi autorit, kes oleks kirjutanud jõukuse ja jõukate kohta midagigi positiivset. Pole sellist raamatut. Rahvale on rikas psühholoogiliselt vastuvõetamatu. Olen tänulik Mihhail Prohhorovile, kes kandideeris presidendiks, tema näitas, et ühiskonna mentaalsus hakkab muutuma, hakatakse tunnistama rikkust kui normi. Venemaa on suur, on piirkondi nagu Hantõ-Mansiisk, Belgorod, Samara, kus elatakse hästi, aga see ei ole igal pool nii. Riik püüab vabaneda vastutusest ja koormast pidada teatrit üleval. Kas Venemaal on vaja metseenlust toetavat seadust? Meil on maksukoodeksis üks lõik: kui füüsiline isik annab oma sissetulekust 25% mittekommertslikuks tegevuseks (tervishoid, kirik, kultuur), tasaarveldatakse see hiljem maksusüsteemis. Keegi pole sellest midagi kuulnud. Meil seisab ees pikk tee, et motiveerida kultuuri toetama.

Venemaal käib huvitav protsess: režissööriteatrit on välja vahetamas direktoriteater. Arenguks on vaja kahte jõudu: innovatsiooni ja stabilisatsiooni. Ainult stabilisatsioon tähendab seisakut, ainult innovatsioon aga revolutsiooni. Vaja on harmooniat. Kaua aega olid teatris innovaatoreiks näitlejad ja dramaturgid. XIX sajandil näitleja roll vähenes ja dramaturgi oma suurenes, kuni sajandi lõpus läks innovatsiooni teatepulk näitlejate ja dramaturgide käest lavastajatele, nemad vedasid teatrimõtet. Hämmastav, kui kergelt on nüüd lavastajad loovutanud oma rolli teatridirektoritele. Muidugi on meil väärt lavastajaid, ent selline on tendents. Teatridirektorid on võtnud teatepulga üle ega tea nüüd, mida sellega pihta hakata, neil on hoopis teistsugune väärtussüsteem. Muidugi on Vene teater jõuline: Peterburis on Andrei Mogutši, Permis Sergei Fedotov, Moskvas Dima Krõmov jpt. Aeg muutub, väärtushinnangud koos sellega. Hiinlastel on vanasõna: hoidku jumal sind sündimast muutuste aega. Sellele on ka vastulause: kui oled sündinud muutuste aega, ära ehita müüri, ehita tuuleveski.

Kovalskaja: Miks Putin pöördus miitingute ja protestide ajal just teatritegelaste poole ning miks teatritegelased andsid talle oma toetuse? Kas sellepärast, et Vene seadused on üles ehitatud nii, et igaüks, kes teatris kõrgel kohal, on sunnitud oma tööülesandeid täites tegema kriminaalseid käike? Revisjoni käigus on selgunud, et Moskvas on ainult kaks teatrit, mille direktorit ei ähvarda vanglakaristus. Iga direktori, iga Oleg Tabakovi pea kohal ripub Damoklese mõõk.

Dadamjan: Alguses arvasin, et seadusandja võtab selliseid seadusi vastu ebapädevusest, tal puudub juriidilise mõtlemise traditsioon. Nüüdseks olen saanud aru, et seadused võetakse vastu nimme sellistena, et neid rikkumata pole võimalik ühelgi majandusüksusel toimida. Nii saab võim hoida neid oma käpa all, iga hetk võidakse ebameeldiv subjekt lihtsalt arreteerida. Kui kunstiringkond on otseses sõltuvuses rahast, mida võim neile jagab, ei jäägi muud üle kui kiita võimu.

Konstantin Bogomolov: Kas olen vabaduseks valmis? See pole mingi küsimus. Vabadus on see, mille endale võtan. See on nagu hingamisega: sa kas saad hingata või muutub olukord väljakannatamatuks. Kui sul ei lasta hingata, tuleb ära sõita. Räägin lühidalt oma „Leari” lavastusest, mida Peterburis tsenseeriti. Teatri juhtkonnaga – jutt käib teatrist Prijut Komedianta (‘komödiandi varjupaik’), mis tegutseb kommertsalustel – on mul suurepärased suhted, olen tänulik, et mul lubati seal lavastada. Tegin lavastust, seletamata juhtkonnale, et tegu on art-house’i projektiga. Tänu sellele, et olen töötanud MHATis ja teistel prestiižsetel lavadel, ei päritud minult lavastamise käigus aru. Usaldati. Tuli ju Bogomolov Moskvast. Näinud valmis lavastust, kargasid neil silmad peast. Peterburi linnaametnikud soovitasid teatri juhtkonnal lavastusest osa kohti ära koristada, et teatril ei tuleks probleeme. Selline on sotsiaalse suunitlusega lavastuse saatus Vene teatris, kusjuures niisuguse juhtumiga ei puutu ma kokku esimest korda. Näiteks: pean läbirääkimisi suure Moskva teatriga, kooskõlastame teksti, näidend on pärit XIX sajandist. Pärast läbirääkimisi juhtkonnaga tehakse mulle ettepanek muuta pealkirja. Selles XIX sajandi näitemängus on palju ametnike tegelaskujusid. „Teie, Kostja, teete sellest asja, mida pole meile vaja. Samas ikka tahame, et te meil lavastaksite. Tehke parem mõni kommertstükk.” Vanemas põlvkonnas lööb välja hirm, mul on kahju neid vaadata. Need on inimesed, keda südamest austan, kes on kujundanud vene teatri. Nad teavad, kuidas lõpustega vee all hingata, mul aga lõpuseid pole. Mis mul siis muud üle jääb kui tänada ja lahkuda.

Dadamjan: Kas tegu oli Suhhovo-Kobõliniga?

Bogomolov: Peaaegu arvasite ära! Niisiis, küsimus vabadusest on väga keeruline, seda nii poliitilise kui ka kunstilise vabaduse kontekstis. Minu arvates ei sõltu teatri areng vaatajaist. Viimase 15–20 aastaga on Vene teatris leidnud aset küllaltki katastroofiline areng, just selle direktorite võimu ajal. 1990. aastatel oli küsimus selles, kuidas ellu jääda: renditi maja välja, tehti lavastusi, mis teatrile tulu tõid. Sedakaudu jõuti arusaamiseni, et teatris ja teatriga võib teenida kenasti raha. Nüüd ei olnud küsimus enam ellujäämises, vaid heas äraelamises. Pole mõtet näha vaeva keerulise lavastuse turundamisega, art-house’i projektidega, milleks.

On umbes 100 000 inimest – kui mõelda miitingulistele –, neil kõigil on sõbrad, kokku 500 000 või koguni miljon inimest. Potentsiaalne publik, nad täidaksid saalid paljudeks aastateks. Need on noored edukad inimesed, ka keskealised ja vanema põlvkonna esindajad, kellel on teatud haridustase, eluvaade. Need inimesed ei käi praegu teatris, nad on unustanud selle kunsti olemasolu, pigem lähevad nad vaatama väärt filmi.

Kovalskaja: Inimesi, kes käisid miitingutel, nimetatakse kreatiivseks klassiks. On veel üks termin, „putinlik enamus”, need 60 %, kes hääletasid Putini poolt. Kas teatritegelased toetavad seetõttu Putinit, et need enamlased käivad teatris?

Bogomolov: Ei, sugugi mitte. Meil on otsejuhtimine, puuduvad seadused, elame Colombias. Kallid autod sõidavad kultuurikeskuste ja restoranide vahet. Näide Samarast, käisime seal „Kajakaga” gastrollil. Pärast etendust kutsuti meid kohaliku miljardäri juurde, kes toetab teatrit. Sõidame Samarast 30 kilomeetrit välja mingisse mõisa, kus on saksa stiilis majad, majade ees sfinksid, majas antiikstiilis bassein büstidega. Lõunatame kell 12 öösel gooti stiilis pikas troonisaalis, kus liiguvad hiirvaikselt ringi ettekandjad, laes ripuvad viiemeetrised lühtrid. Kõrvalsaalis üllatab meid 50 kunstišedöövrit: Degas, Serov, Chagall, Petrov-Vodkin – kõik originaalid!

Nii et elame Colombias, muidugi tuleb istuda Putiniga ühe laua taha asja arutama, kuidas teisiti. Valitsuse meelest peab teater muutma radikaalselt oma kurssi ja asuma taas kunsti teenistusse. Riik peaks finantseerima autoriteatrit, see ei kogu massiauditooriumi. Repertuaariteater olgu ülal peetud maksumaksja rahaga, seda tuleb teha teadlikult, rääkida praegu teatri isemajandamisest on mõttetu. Vaataja, kes on teatrist kaugenenud, tuleb tagasi tuua – ja praegu saale täitev vaataja ümber kasvatada.

Dadamjan: Enamik inimesi on alati tahtnud olla intelligentsed, teatriskäik tähendas kuulumist intelligentsi hulka. Tänapäeval pole „intelligent” veel sõimusõna, aga sellel pole ka enam endist sära. Ballisaali võtmed on teistsuguste käes, nemad teevad seadusi. Loominguline intelligents ei kuulu enam eliidi sekka, hoopis poliitikud, pankurid jt. Seetõttu vaataja muutub.

Kas riik peaks toetama art-house’i? Me Venemaal loodame liiga palju riigi peale, moderniseerimisele oleks kasulikum, kui inimene usuks rohkem iseendasse ja vähem riiki. Seetõttu on kultuuri toetava ühiskondliku süsteemi loomine väga tähtis. Elame praegu jõukat elu, aga kui Iraan, Iraak ja Liibüa alustavad taas hoogsalt nafta müügiga, siis hind langeb ja saabuvad kasinamad aastad. Ka kultuurile. Ma ei arva, et teatrit oleks võimalik pidada isemajandamisel, aga loodan pigem ühiskonna kui riigi peale.

Bogomolov: Loodan kord elada riigis, mille valitsus ei asu teisel planeedil ning mis kujutaks endast sotsiaalset institutsiooni, mitte aga maffiagrupeeringut. Vaidlesime Putini usaldusmehe Oleg Tabakoviga presidendikandidaatide Prohhorovi ja Putini teemal. Tabakov leidis, et inimest äriringkonnast ei saa usaldada riigitüüri juurde. Mina küsisin Tabakovilt, kas on mingit vahet naftakompanii ja Vene riigi juhtimisel – mina ei näe erinevust.

Dadamjan: Ka Jimmy Carter oli farmer, kes kasvatas arahhist.

Bogomolov: Kui tahad teha kunsti, siis jää teatrisse. Kui tahad muuta ühiskonda, mine tänavale. Teatriga riiki ei pööra, on minu isiklik arvamus.

Dadamjan: Prantsuse sotsioloogid on väitnud, et 1969. aasta üliõpilasrahutused olid just massikultuuri vili. Mind vaevab aga see: selleks, et kehtestada riigis 1920. aastatel oma mõttekaaslaste võim, keelas Lenin koolis ajalooõpetuse, sulges filosoofiaringid ja akadeemiad, saatis teisitimõtlejad maalt välja, keelustas parteikongressil revolutsioonilise võitluse jm. Enam ei kõlanud alternatiivseid seisukohti, mis oleks maa arengut demokraatlikul teel edasi viinud. Sellega juhtis ta riigi tupikusse. 1928. aastal oli Stalin probleemi ees: milline võiks olla idee, mis ühendaks selle suure ja paljurahvuselise maa? Ajaloo ja kultuuri poole ei saanud pöörduda. Mida teeb proletariaat Puškini „Padaemandaga”! Ei sobinud ka rahvuslus. Ainus mõeldav idee oli impeeriumi idee. Mulle tundub, et tänapäev meenutab paljuski neid kahte perioodi: meie maa tuleviku üle puudub aus demokraatlik arutelu ning ainus suur idee, mis seda maad ühendab, on impeeriumi idee. Ma ei tea, milline tee lähiajal valitakse, aga see perspektiiv kohutab mind väga.

Bogomolov: Võimu poolt ma ohtu ei taju, minu arvates on see üsna abitu ja seisab kriminaalsel alusel. See ei anna võimule võimalust ühineda mingilgi ideoloogilisel alusel. Küll aga on natsismi- ja fašismioht. Kuna võim ei soovi ise puhastuda, võib see kutsuda esile ekstreemsusi.

1 Vt http://uudised.err.ee/index.php?06246056.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming