Teater, elu ja kohalolu Berliini taeva all

KAIRI PRINTS

Saksa teater on ehk pisut liiga ühiskonnakriitiline ja moraalitsev, ent seejuures visuaalselt ja tehniliselt väga köitev.Teatrietendust ei saa kuidagi vaadelda kui asja iseeneses, sõltumatut kunstiteost. No ei oska – filmi oskan, teatrit ei oska. Ja ma ei räägi ainult postdramaatilisest teatrist, mille puhul see ongi loogiline, vaid teatrist üldse. Isegi kõige klassikalisem psühholoogiline draama ei anna asu niisama „sisse elada” nagu raamatusse või filmi. Ikka teeb rahutuks, kui sinuga samas ruumis keegi reaalajas toimetab, ainult et sina oled sina ise, aga tema on keegi teine – ta on kõik teised, kaasa arvatud sina ise. Just teatrikunsti vahetu kohalolu nõuab kohalolu ka vaatajalt. Aga kohalolu mitte ainult teatris, vaid kogu teatrit ümbritsevas keskkonnas. Sellepärast ei piisa sugugi festivalidest, kui tahad sukelduda suurde teatrimaailma, sest festivaliteater jääb tihti kitsaks.

Ühte korralikku teatrisse peab mahtuma riik, või vähemalt linn, ja kõik inimesed, kes selles elavad. Nende elu, tunded ja mõtted. Kui ei mahu, siis on teinekord tunne, et laval ka ei ole päris inimesed, kõik jääb kuidagi eemale. Sellepärast tasub võtta ette üks linn, käia seal pargis, külas, poes, peol, mööda tänavaid ja teatris. Nii saad rohkem ka teatrist. Teinekord jälle saab aga festivaliltki väärt elamusi, pluss kõik see melu ümber teatri. Mõlemat on vaja – melu ümber teatri ja melu ümber elu. Viimane käitub teatriga väga kenasti ja mitte liiga peenutsevalt, nagu Eestis vahel juhtub – et teater kipub pidama end liiga elitaarseks, vaatab elule ülalt alla.

Saksa teater silmas ja südames
Ega ma tegelikult nurise eesti teatri üle, siit leiab väärt kraami, aga vahepeal on vaja käia mujal ja vaadata, millised rõõmud ja mured on teiste maade inimestel. Eks põhiprobleemid on inimestel ikka samad, ent mingi rahvuslik eripära on siiski igal pool tugevalt tunda. See võib küll kõlada klišeena, aga näiteks sakslaste rahvuslik süütunne kumab nende teatris pea alati läbi, sotsiaalne pingestatus muutub tihti paatoslikuks ja ajab vahel tahes-tahtmata muigama, sest meie ühiskonnas pole üldse vaja seda teemat niiviisi puust ja punaseks teha. Aga just Saksamaa valisin oma teatrireisi sihtpunktiks, sest juba ammu on saksa teater – just nüüdisaegne füüsiline ja tantsuteater – jäänud silma ja jõudnud südamesse. Süütunde väljendus teatris võib küll muigama ajada, aga süütunne üldiselt võttes on tuttav ja hingelähedane teema.
Saksa teatrist on praegu üldse tore kirjutada, sest hiljutine kuumim teema oli ju saksa jalgpall. Kui Berliinis olin, käisid parajasti veerandfinaalid, ja seda teatrit, mida sai neil päevil linnas näha, oli ka päris põnev vaadata. Kohvikul, millel ei olnud võimalust panna siseruumidesse ja terrassile palju lameekraane, polnud mõtet ust üldse lahti hoidagi. Kes siis ikka ilma jalkata süüa või juua saab. Ma mõne korra siiski sain, sest mu lemmikus, Vietnami söögikohas käisid kõik kliendid seisu vaatamas üle omaniku õla umbes viietollise ekraaniga arvutist. Aga ka see oli selline natuke naljakas etendus, sest omanik oli üsna häiritud, et pidevalt kummardusid mingid pead tema kohale, aga ta pidi siiski säilitama sõbraliku oleku ja viisakuse, sest Berliini konkurentsis ei saa nüüd küll lubada endale ühestki kliendist ilmajäämist.
Kui elu põhivajadused – söök ja jalgpall – on rahuldatud, on aeg minna päris teatrisse. Esimene lavastus, mida vaatasin, oli Constanza Macrase suurejooneline lavastus „Megalopolis”, mille koreograafia on võitnud Fausti teatriauhinna. „Megalopolis” etendus Schaubühne teatris. Koreograafia kõrgem aste esitas just seda, mida linnastumise kõrgemast astmest pajatavas loos võib oodata. Oli kõike: tohutud sümbolid, läbipõimunud elusaatused, armastus, vihkamine, õõnsad inimsuhted, süsteemid ja reeglid, aga seejuures ka lagunemine ja kaos, tohutus koguses prügi. Täpselt nagu megalopolises ehk hiidlinnastus need asjad käivad. Loomulikult olid näitlejad-tantsijad eri rahvusest ja rassist, rääkisid eri keeli ning neil oli silmanähtavalt erisugune (tantsu)taust. Kogu see kirjusus oli aga pandud käima imelise kellavärgina. Korraga toimus palju, aga ennekõike mõjus rütm, mis tekkis justkui muuseas – isegi kellegi tühine sõrmeliigutus võis oma ülitäpse ajastatusega tekitada tekstimõnulaine. Vihjan siin Roland Barthes’i raamatule „Tekstimõnu” – füüsilise teksti mõnu pole küll miski, millest ta räägiks või millest üldse keegi räägiks, aga minu maailma on selline asi tekkinud ja kui ma seda nähtust veel veidi uurin, eks siis kirjutan ka. Aga arvan, et kõik on tunnetanud naudingut, mida tekitab see, kui näed, kuidas keegi end lihtsalt nii õigesti liigutab. Kõlab kahtlaselt, aga nii on. Igatahes oli „Megalopolis” ülimalt füüsiline, täiesti loetav ja sellest jäigi meelde just see mõnu – sisulises mõttes polnud seal tegelikult eriti midagi vapustavat ega üllatavat, aga see polegi alati oluline.

HAU, eestlastele tuntuim
Võib-olla eestlastele kõige tuntum Berliini teater on HAU – Hebbel am Ufer. See on mitte ainult kolme saali, vaid kolme majaga teater. Seal korraldatakse ka Eestis toimuva Augusti tantsufestivali hõimlast „Tanz im August”, nii et kui keegi nüüd varsti Berliini lendab, on täitsa hea põhjus HAU üle vaadata.
Aga nüüd tulevikust tagasi minevikku. Järgmisel päeval pärast Schaubühnet ongi plaanis sinna minna. Ei, mitte minevikku, vaid selle kolmeosalise teatri esimesse ossa. Ilm on meeletult soe, istume sõbrannaga keset Berlin Mittet (ehk siis keset keset) roosiaias ja sööme kebabi. Naaberpingimees sööb jäätist. Õiekobarate vahelt sirutuvad välja lopsakad umbrohutuustid, kõik on siin sama meeldivalt lohakas, ent seejuures elegantne, nagu kõik selles linnas. Kaunis 70ndates türgi vanaema, õhuline must kleit seljas ja Nike tossud jalas (sest selles linnas kannavad kõik Nike või New Balance’i tosse: peab ju ka trende märkama, ka see on osa elust, mis aitab teatris orienteeruda – kõik tungib kunsti ja kunst tungib kõikjale) sörgib koos lapselapsega ümber peenra. Stiilne vanahärra jalutab dalmaatsia koeraga, kelle nimi on Fritz ja kes meiega meeleldi tutvub.
Aga varsti algab HAUs esietendus, Kadir „Amigo” Memise ja Jecko Siompo tantsulavastus „Cabdance” („Taksotants”). Naaberpingimees tõuseb püsti, peatan ta ja küsin, kus asub „Himmel ab Ufer”. Ta ei saa loomulikult midagi aru, aga kui olen mitu korda haugatanud „hau” ja „hau”, mõistab ta lõpuks, mida mul vaja, Hebbel am Uferit loomulikult –
ja ta hakkab naerma. Aga tegelikult ka, katsu sa mitte segamini ajada Wim Wendersi filmi „Der Himmel über Berlin” („Taevas Berliini kohal”) ja siis seda teatrit – Hebbel am Uferit. Eriti kui lähed sinna teatrisse esimest korda, aga film kummitab iga kord, kui pilvitusse, aga vahepeal varestest mustavasse taevasse vaatad.
HAU1 saab leitud kerge vaevaga ja juba see maja on vaatamist väärt. Aga meil on veel aega, istume trepil ja vaatame, millised näevad välja inimesed, kes tulevad Berliini teatri esietendusele. Üsna sama pilt mis Eestis, osa on pidulikumad, osa casual, aga põhiline on see, et samamoodi nagu Eestis iga uus tulija tunneb kedagi, kes juba maja ees, veiniklaas käes, tšillib, ning nõnda tekib aina uusi vestlusringe ja meeleolu on mõnus. Isegi meie näeme „tuttavaid” inimesi – mõned „Megalopolise” tantsijad on ka kohale tulnud.
Etendus oli üks imelikumaid, mida eales olen näinud, ehkki laval toimuvas polnud iseenesest midagi väga imelikku. Üks tüüp on Berliinist ja teine Jakartast. Ida ja lääs. Loomulikult on siin ere kontrast ja konflikt. On pime ja diip ja jõuline. Aga midagi väga veidrat toimub esinejate ja publiku vahel: kuidagi on tekitatud või tekkinud efekt, et inimesed jäävad kohutavalt uniseks. Ma ei räägi ainult iseendast, ka igal pool enda ümber nägin inimesi magamas – muidugi neil hetkedel, kui ma ise ei maganud. See oli isegi natuke hirmutav, omateada polnud me sõbrannaga üldse väsinud. Kindlasti ei maganud ma igavuse tõttu, sest iga kord, kui silmad lahti sain, võitlesin jälle endaga, et mitte uuesti magama jääda, tahtsin ju tegelikult seda kõike näha. Ma ei tea, mis rituaale seal tehti, aga see ei olnud päris normaalne – pärast etendust oli pea paks ja energiat vähe. Kuna selles lavastuses eksperimenteeritakse liikumisega piiratud ruumis nii füüsilises kui ka mentaalses mõttes, siis võib-olla piiratus oligi see, mis ahistas. Teater, mis füüsiliselt sedasi mõjub, on haruharv nähtus ja ma tahaksin näha seda tervikuna, ilma vahepeal magamata. Ometi, kui ma peaksin kuhugi sattuma, kus see etendub, ja keegi üritaks vedada mind seda uuesti vaatama, siis ma viskaksin pikali, suruksin küüned sügavale asfaldisse ja röögiksin nii kaua, kuni keegi mind päästab. Meeldejääv kogemus igatahes.

Õnnelik Hans
Berliinis elab mu hea sõber, videokunstnik, filmitegija ja muusik Kay Kastner. Tal on Neuköllnis hiigelsuur maja koos sisehooviga, kuhu on püsti pandud täiesti tegus teatri-kino-kontserdi-peokoht Polymedialer Ponyhof. See on ka festivali „48 Stunden Neukölln” sõlmpunkt. Kay-l & Co-l oli festivali raames esietendus nimega „Happy Hans” („Õnnelik Hans”). Nii palju, kui mina olen Kay töid näinud, on tema põhiteema inimese ja video suhtlemine ehk siis reaalse ja virtuaalse kohtumine. Temaatiliselt mitte midagi enneolematut, aga teostus on alati omanäoline. Laval pole kunagi ühtegi asja, kõik, mida inimesed teevad, teevad nad asja kujutisega. Olmetegevused, nagu pesupesemine, arvutiga töötamine, auto juhtimine, riidesse panemine, on esitatud kohati väga naivistlikus stiilis, aga väga profilt ja täpselt. Huvitav on vaadata, kuidas inimene askeldab ja askeldab, aga tegelikult ta rapsib tühja, sest video on ju ainult kujutis – tegelikult tõmbleb tantsija nööril rippuvate valgete voodilinade ees. (Milline imeline sümbol!) Mis saab siis, kui tulebki välja, et asju tegelikult pole?
Õnneks elu ise andis vastuse. Äkki pilt valgetel linadel tardub, valgus muutub siniseks ja vasakule alla nurka ilmub tekst „Kein Signal”. Mitu ülipikka sekundit seisavad kaks tantsijannat nagu kivikujud, aga siis lahendavad tehnilise rikke olukorra väga andekalt – nad „sulavad” ära, kuni jäävad nagu kaks tompu põrandale vedelema. Ise itsitavad. Publik naerab ja ovatsioonid on hoogsad. Mõnikord on ootamatu error loovaim kunstiline jõud. Paar minutit on vaikust, kuni Kay saab taas signaali kätte ja ekraanile ilmub korraks pilt etenduse algusest, kuid kohe hüppab taas sinna, kus naised sõidavad autoga. Murdosa sekundiga hüppavad tüdrukud püsti ning kekslevad „autoroolis” edasi, nagu „eilset” poleks olnudki. Kuni neile kukuvad peale umbes miljon autot ja nad on taas lömastatud. No ja siis nad šoppavad ja Hans viskab riideid prügimäele ja kogu visuaalia ja valgusefektide tulevärk ütleb meile, et ära tarbi nii palju. Minu arust täiesti eilne sõnum, aga teostus on ikka efektne küll.
Lavastuse pealkirjast ja alustekstist ka: need on pärit muidugi vendade Grimmide samanimelisest muinasjutust. Teate küll, teenib kusagil sulasena see Hans, aga tahab pöörduda tagasi koju oma vaese ema juurde. Saab töötasuks suure kullakangi, aga hakkab seda siis vahetama oma teekonna jooksul kõigepealt hobuse ja siis veel igasuguste (järjest väiksemate) loomade vastu ja lõpuks vahetab ta hane veskikivi vastu, mis õnneks kukub jõkke ja Hans on õnnelik, et on koormast vaba. Sellised armsad ja naiivsed muinasjutud on heaoluriikides praegu moes. Öko ja mittetarbimine, vaimsed, mitte materiaalsed väärtused. Jällegi asi, mis võtab meiesugused muigama. Mäletan, üle-eelmisel „Baltoscandalil” (2012) oli lavastus, kus vaatajad said anda igasuguseid lubadusi ning üks neist kõlas: „Luban, et ma ei osta terve päeva (või oli nädala? – mõlemal juhul siiski kummaline) jooksul mitte ühtegi asja. Ainult toitu.” Miks ma peaks üldse iga nädal poes käima? Ma niigi ei osta asju, mida vaja pole, seega tundub imelik sellist asja lubada. Tegelikult on masendav, et selliseid lubadusi peab üldse andma ja tarbimine on nii tähtis teema, et sellest ei saa jätta mitte hetkekski rääkimata.
Me siin Eestis, vähemalt sellised boheemlased ja humanitaarid, oleme nagunii kõik ühed parajad happy Hansud, ning sellepärast on tõesti juba naljakas, et kui vähegi välismaa teatrit näed, siis võid kindel olla, et sa näed laval: 1) prügi (tarbimiskriitika), 2) agressiivsust (ebatolerantsuse kriitika) ja 3) punnitatud mitmekesisust (tähelepanu juhtimine teistsugusele seksuaalsusele, soole, rahvusele, rassile). Ju siis seda ongi nüüdis-Euroopale tarvis. Aga miks mulle vahel tundub, et oleme Ameerikas? Kas tõesti inimesed ei ole enam võimelised ridade vahelt lugema (seal ju talletub informatsioon tugevamalt ja sügavamale), vaid peame selleks, et inimesele tuleks meelde oma prügi sortida, talle haisva ja lägase prügikoti vastu pead viskama.

Teismeea päevikud
Sisulise poole pealt oli märksa põnevam ja uudsem hoopis üks teine „etendus” sealsamas Kay Kastneri sisehoovis. Nad on välja töötanud ettevõtmiste sarja „Diary Slam”, mille kontseptsioon on lihtne: täiskasvanud inimesed loevad ette oma teismeea päevikuid, kõige piinlikumaid asju, mis nad oma elus on kirja pannud. Väga hästi toimiv kontseptsioon. Üsna popp ka, Spiegel on neid päevikuid avaldanud ja puha. Soe, naljakas, aus ja hea projekt. Üdini elus. Üdini elu. Vaat seda tahaks Eestisse! Äkki teeme ära?
Sellised ettevõtmised nagu „Diary Slam” muudavad maailma paremaks, siiralt ja punnitamata. Kõik teised etendused, mida Berliinis nägin, pigem ütlesid kui tegid. (Räägin ainult sisust, visuaalne nauding oli suur ja tõeline.) Tehti suuri sõnu, mis kolinal minust mööda veeresid. Jah, hüva, teater võitleb parema maailma eest. Kui ma ainult jääksin uskuma, et sellised paatoslikud sõnumid suudavad midagi muuta. Pigem tundub, et need tekitavad vastupidist efekti sellele uimale, mille põhjustas „Cabdance”. Mingi hetkelise eufooria, mis võib end pöörata millekski hoopis halvaks. Aga võib-olla ma lihtsalt kardan suuri tundeid. Laulupeol ma ju ka kunagi ei käi. Aga kui väga nautisin muusikaetendust, kui käisime Berliinis oma prantsuse tuttavatel külas. Kolm noormeest, kes ennastunustavalt laulavad meile Youtube’i saatel ära kõik prantsuse lood, mida neilt tellime. Kõik sõnad on peas, olgu siis tegu Joe Dassini, Édith Piafi, Serge Gainsbourgi või Noir Désiriga. Sellised väikesed etendused lähevad südamesse, suured tekitavad aga mõnikord vaid ahah-efekti ja on kohe peast pühitud. Kõik saab alguse ikkagi inimestest, ja kui soojust jätkub, ei hävita me ka oma maailma. Isegi kui hakkame hävitama, siis ei suuda seda takistada noomimine stiilis „Ära hävita!”, vaid ainult armastus.
Saksa teater on minu arust pisut liiga ühiskonnakriitiline ja moraalitsev, jäänud natuke sellistesse probleemidesse kinni, ent seejuures visuaalselt ja tehniliselt väga köitev. Eestis jääb sisu teinekord vormi taha kinni, Saksamaal ja teistes Euroopa rõõmuriikides (olgu, ikka heaoluriikides – hea olu kahjuks ei tähenda ju rõõmu, kuigi loogiliselt võttes võiks) kipub vorm sisule silmad ette tegema. Äärmiselt värskendav on käia mujal kui oma linnas teatris ning elu ja teatri vahel liueldes õppida inimesi ja maailma paremini tundma ja mõistma. Teater ilma linnata või kogukonnata (ja riigita) ja inimesteta teatri sees ja ümber on igal juhul poolik. Päris ausalt, mitte ainult inimesed ei aita teatrit mõista, vaid sama palju aitab teater inimesi mõista, kui oled näiteks võõras linnas. Nüüd mõistan küll, miks mu sõber Kay meid sõbrannaga nii etteheitvalt vaatas, kui me Neuköllni poetuurilt saabusime, kingakarbid kaenlas ja silmad säramas ning hõiskasime, kui odav ja äge siin kõik on. Tema pole ju Eestis teatris käinud ega tea seetõttu, et Eestis me poes ei käi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming