Teater annab hääle

Erivajadustega inimesi kaasavas teatris lasub lavastajal suur vastutus, iseäranis oluline on usaldus ja ausus.

IIRIS VIIRPALU

Poolas Wrocławis 14. X kuni 13. XI korraldatud festivali „Teatriolümpia“ alaprogramm „Rohkem kui teater“.

Teatr 21 lavastuses „Tisha B’av“ osalesid kaks treeneri või õpetaja rollis näitlejannat ning kaheksa Downi sündroomiga noort.

Teatr 21 lavastuses „Tisha B’av“ osalesid kaks treeneri või õpetaja rollis näitlejannat ning kaheksa Downi sündroomiga noort.

Pressifoto

Maailma teadaolevalt esimene professionaalsete pimekurtidest näitlejate teatritrupp Nalaga’at (’puuduta’) loodi Tel Avivis 2002. aastal. Teatris tegutseb 11 näitlejat, kellest enamikul on geeniveast tingitud, kurdina sündimise ja nägemise järkjärgulise kaotusena avalduv Usheri sündroom. Näitlejad suhtlevad puudutuste abil. Teater sündis eesmärgiga lõimida pimekurdid ühiskonnaga ja anda neile võimalus end loominguliselt väljendada, publik aga saab selles teatris erilise tähendusliku kogemuse.*

Erivajadustega inimeste teatri näiteid saab tuua ka Eesti teatrimaastikult: Doris Uhlichi ja Michael Turinsky tantsulavastus „Ravemachine“ või Jaanika Juhansoni „Kes kardab pimedat?“. Viimast etendanud Terateater on Eesti esimene pimedate ja vaegnägijate teater, mis tegutseb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures, ent annab etendusi üle Eesti.

Selliste lavastuste puhul on põhiküsimus, kuidas erivajadustega inimesi kaasata, millises rollis nad on ja missugused konnotatsioonid võivad kaasneda etendusolukorraga. Juhul kui tegu on sügava vaimupuudega näitlejate-etendajatega, kerkib paratamatult täie teadlikkuse, otsustamise ja vaba tahte küsimus. Põhiline on see, kas kaasatud isikud on saanud lõpuni aru, mis motiividel nad lavale lähevad, mida loodud olukord endast kujutab ja mida see tähendab nii neile kui ka vaatajaile.

Problemaatilised momendid võivad tekkida siis, kui mõtiskleda, kuivõrd otsustab nende eest lavastaja, kuivõrd asetatakse nad täit teadmist omamata kellegi teise loodud kunstlikku olukorda ning kuivõrd näeb publik saalis neis esmalt puudega inimesi, märkab kõigepealt nende erinevust, teistsugusust. Esile kerkib subjektsuse ja iga erivajadusega näitleja individuaalsuse küsimus. Kas neid kasutatakse lavastaja agenda tarvis, pannakse realiseerima üksnes kellegi teise nägemust, või kaasatakse nad sisuliselt, täieõiguslike kaasloojate ja -autoritena, kellel on sõnaõigus ja kes tunnevad ennast protsessis vajalikuna?

Tähtis on ka vaatamise aspekt: kas vaimupuudega etendajad on täielikult teadlikud, et nad on asetatud lavastuse konteksti ja teatrilisse konstruktsiooni, et sellega kaasnevad erisugused seosed ning – mis peamine – neid vaatavad võõrad inimesed, kelle hoiakud ja eelteadmised võivad suuresti erineda? Selline olukord on habras just võõrale pilgule avatuse tõttu. Etendajate haavatavust kontrollib aga lavastaja: tema asetab nad mingisse olukorda, avab indiviididena võõrale pilgule, kuid seda omaenda mätta otsast.

Poolas Wrocławis 14. oktoobrist kuni 13. novembrini korraldatud festival „Teatriolümpia“ hõlmas peale põhiprogrammi lavastuste ka alaprogrammi „Rohkem kui teater“, mille aruteludes ja lavastuste valikus keskenduti erivajadustega inimesi kaasavale ja sotsiaalsele teatrile.

Teatr 21 (Poola) lavastuses „Tisha B’av“ rõhutati formaalset atmosfääri, kontrolli ja reeglite olemasolu. Lavastuse struktuur oli üles ehitatud tüüpilistele lastemängudele nagu „Kalamees“ või „Rahvaste pall“, ent ometi oli kõigil neil üks ühine joon: mäng sisaldas kas vägivalla, väljaheitmise, „surmasaamise“, näpuganäitamise või muid negatiivse hoiaku ja suhtlussituatsiooni momente. Lavastuses osalesid kaks treeneri või õpetaja rollis näitlejannat ning kaheksa Downi sündroomiga noort. Lavastuse teemapüstituses (kokku on viidud puuetega inimeste hukkamine natsi-Saksamaal ning Downi sündroomiga laste emade monoloogid) on oluline ühiskonna kontrollimehhanismide teema, samuti üldsuse negatiivne suhtumine erivajadustega inimestesse veel lähikümnenditelgi. Kahe näitlejanna kohalolek käskiva jõuna oli ühtaegu foucault’liku kontrolli all hoidmise ja võimul põhineva ühiskonna tabav sümbol, kuid tekitas ka küsimusi.

Mängudele üles ehitatud lavaolukord, kui terve inimene dikteerib Downi sündroomiga osalejale, kuhu ta peab liikuma, viib ta käekõrval lavalt (ehk mängust) ära – seda rõhutatult karmilt, kohtuniku positsioonilt (näitlejannad kasutasid vilet ja osalejad olid spordirõivastes) –, sunnib küsima, miks peab terve inimene tingimata olema erivajadusega inimese suhtes laval dikteerija positsioonil. Juhul, kui see on vajalik etenduse toimimise seisukohalt ning Downi sündroomiga noored vajavad sel määral suunamist ja juhendamist, sest nad poleks võimelised iseseisvalt etendust läbi viima, tekib küsimus, miks peavad nad siis selles olukorras kellegi teise taotlusi võõraste (hindava) pilgu all realiseerima.

Prantsuse kompanii Compagnie de l’Oiseau-Mouche’i lavastus „Corpus“ oli „Teatriolümpia“ alaprogrammi üks nõrgemaid ning pani juurdlema erivajadustega inimeste sel viisil kaasamise üle. Lavastajad olid moderntantsu sünnilugu ja keha vabastamist käsitleva lavastuse puhul jätnud kahe silma vahele, milliseid kõrvaltähendusi omandab see, kui laval väljendavad oma kehahoiaku või miimikaga groteski füüsilise või vaimse puudega näitlejad. On vahe, kas laval esitab groteski terve või silmatorkava erivajadusega näitleja. Paraku jäänuks lavastuse kunstiline tase kesiseks ka siis, kui lavastust oleks mängitud ilma erivajadustega näitlejateta.

Füüsilise puudega või erivajadustega inimesi võib kaasata ka väga delikaatselt, mõjuvalt ja kunstiliselt põhjendatult. „Teatriolümpial“ nähtust jäi õnnestumisena silma Itaalia lavastaja Pippo Delbono töö „Evangelia“ („Evangeelium“), mispuhul loodud lavalised olukorrad ja atmosfäär lubasid puudega etendajatel osaleda kunstiliselt põhjendatud moel. Jõuliselt mõjus ristilöömise stseen, kus Jeesust kujutas äärmuslikult kõhetu, füüsiliselt tavaproportsioonidest eristuv meesnäitleja, kelle esituses toimis minimalistlik stseen ometi seda võimsamana.

Erivajadustega inimesi kaasavas teatris lasub lavastajal suur vastutus, iseäranis oluline on usaldus ja ausus. Kas kõik asjaosalised saavad teemast, rõhuasetusest, riskidest ja eesmärgist ühtmoodi aru? Kas etendajatele luuakse turvaline, nende võimaluste ja piiridega arvestav keskkond? Millised reeglid selles olukorras kehtestatakse ja miks?

Osalejate endi rõõm ja tahe lavastuses kaasa lüüa on siinjuures võtmetähtsusega ning see paistab ka publikule. Võimalik, et kui lavastus luuakse ja etendatakse mängulise olukorra kaudu, loob see turvalisema keskkonna. Nii tunnevad kõik end võrdselt kaasatuna, mitte kohustatuna. Erivajadustega inimeste tehtavas teatris võiks olla tavapärasest rohkem vabadust, nii et kerge kõrvalekaldumine lavastuse struktuurist, improvisatsioonilised hetked on lubatud ja teretulnud.

Sotsiaalne teater sekkub aktiivselt ühiskonda, võttes kas konkreetse seisukoha või andes hääle mõnele ühiskonnagrupile, olgu selleks seksuaalvähemused või erivajadustega inimesed. Seejuures jääb alati küsimus, milline teater (või kunst üleüldiselt) ei oleks sotsiaalse loomuga?

*Info pärineb veebilehelt www.touristisrael.com/worlds-first-deaf-blind-acting-group-nalagaat-tel-aviv/1598/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming