Tartu toomkiriku varemetes tuiskab liiva ja luulet

Maris Peters

Mis veel võiks sobida suvega paremini kui noor armastus? „Romeo ja Julia”: Romeo – Rasmus Kaljujärv, Julia – Ursula Ratasepp. PEETER PAASMÄE

Ei saa just öelda, et Emajõe Suveteatri plaan mängida „Romeot ja Juliat” poleks esimese hooga natuke kukalt kratsima pannud: alles see ju Eesti Nukuteatris lavastati, olgu pealegi, et muusikaliks töödelduna. Kohe hakkasid mõtted keerlema ühise nimetaja Andres Dvinjaninovi ümber. Kahtlusi ja kõhklusi tekkis teisigi, näiteks meenutades Finn Poulseni lavastatud „Nagu teile meeldib”, millega kõik mitte üleliia hästi ei läinud. Kõhklusi tekitanud eelhäälestuse tõrjumiseks võis ju muidugi ka leida põhjendusi. Nagu et „Suveöö unenägu” on Emajõe Suveteater juba mänginud ning et „Romeo ja Julia” on teiste Shakespeare’i tragöödiatega võrreldes siiski piisavalt koomiline, et sobida sumedasse suveõhtusse. Ja pealegi, mis veel võiks sobida suvega paremini kui noor armastus. Ja eks laias laastus või selle näidendi puhul eeldada ka publiku enam-vähem kursisolekut ehk siis, et kui suvisel ajal ei viitsi „kultuura-värki” (või ütleme, värsivormis teksti) nii sügavasti süveneda, siis elamuse saab siiski kätte. Küll nalja ja action’it ikka saab!

Lisaks võimalikele võrdlustele nukuteatri lavastusega – teema, mida iga mõlemat lavastust näinu iseseisvalt võib edasi arendada kui huvi ja tahtmist –  kerkis mõttesse ka dialoog Baz Luhrmanni filmiga „Romeo  ja Julia”. Selgituseks tuleb nüüd muidugi lisada, et Verona randa toomkiriku varemetes pakkuda polnud (kuigi liiva tuiskas näitlejate taldade alt ja pihust mitmes kaares, küll kolleegide, küll publiku suunas). Olid aga varemed ise, mis tänu minimaalsele lavakujundusele kenasti mõjule pääsesid ja kohati näitlejaid isegi alla neelama kippusid. Minevikku kandva sakraalruumi kasutamine võimaldas ka  näiteks surnud Julia sissetoomist kiriku peauksest. Varemetega orgaaniliselt kokku sobitatud tellinglava mõjus nii loomulikult, et esimese hooga ei saanudki aru, kas tegemist on restaureerimisest-konserveerimisest jäänud konstruktsiooniga või siiski spetsiaalselt ehitatud mänguruumiga. Nojah, tegelikult oli see puidu lihvitum ja hooldatum pind (ehk siis pinnuvabadus), mis lõpuks dilemma lahendas.

Hoiakut, et vähem on parem, toetas ka valgustus, mis pürgis siinkirjutaja hinnangul globe’liku naturaalsuse suunas. Hea valik, sest esiteks oli ehtsat päevavalgust veel üsna hulgaliselt ja eks mõju sirendavad-sätendavad valgusefektid paremini kinnises ruumis-teatrisaalis, kus seda laadi ettevõtmisi palju paremini kontrollida saab. Kommentaariks olgu öeldud, et ka väljast sisse kostvad helid ja mürad tõid siinkirjutajale meelde Globe’i etendused pikituna operatiivautode huilgavatest sireenidest ning üle lendavatest lennukitest ja helikopteritest. Ainuke asi, mis tekitas nii ja naa tundeid, oli lindilt lastud linnulaul, sest midagi kangesti samasugust rõkkab aeg-ajalt mõnede suuremate kaubanduskeskuste ümbruses. Hea variatsioon oleks suveõhtus ehk olnud ritsikate siristamine. Et pakendi ja kesta kohta kõik ära märgitud saaks, tuleks kokkuvõtvalt lisada midagi ka kostüümide teemal. Nende põhitonaalsus võimaldas lihtsalt eraldada, kes on kes: must-sinised Montecchid, valge-beežid Capulettid ning punased odd ones out. Lihtne nagu malemäng… Tegelikult on muidugi ka siin mõtlemapanevaid erisusi, nagu Julia isa pigem roosa ülekuub, mis ta nonde punastega natuke kokku paigutab. Kostüümide eklektilisus ja lapitekilikkus mõjus aga suviselt ja noortepäraselt.

Kui nüüd näitemänguseltskonna juurde minna, siis kõigepealt: kärpimisega just üleliia pead murtud polnud. Aga eks suvelavastused ongi selleks head, et saab võimalikult paljud näitlejad õue tuulduma tuua. Väga sümpaatse mulje jätsid Romeo ja Julia. Ursula Ratasepa tundlikku mängu võis nautida juba lavastuses „Head ööd, vend”  (Cordelia), loodetavasti õnnestub tal ära mängida ka teised Shakespeare’i näidendite olulised naisrollid. Rasmus Kaljujärve kehastatud tormakas ja energiline Romeo pani mõtlema ja muhelema. Nagu tõeline murdeealine, tunded kõikumas äärmusest äärmusesse, küll ahastavalt kurb, samas ülevoolavalt rõõmus, küll kamraadidega teravmeelitsev, küll armastajaks kehastunu. Usutavalt jäi kõlama üha korduv väide, et Romeo armastab kirja järgi (seega matkib tegevusi ja käitumisi, kuna omal veel kogemused puuduvad). Nii ta siis kirja järgi surma lähebki, mõtlemata, et see on üks ja lõplik otsus.

Romeole sekundeerisid hästi Janek Joosti Mercutio ja Tanel Jonase Benvolio. Mercutio hoiakutes võis ära tunda lühikokkuvõtte kõigist neist ülbitsevatest ja kohati suisa vastikult käituvatest noormeestest, keda ümberringi kambakesti iga päev ringi liigub, kes oma käitumise ja suupruukimisega sõprade ees kelgivad ja kaaskodanikele pahameelt tekitavad ning kelle üks omadusi on karistamatuse tunne. Eriti kui neil tähtsaid sugulasi juhtub olema. Eks ütle vanarahva tarkus, et pill tuleb pika ilu peale. Tuleb ka Mercutiol, sest näidendi autor on nõnda tahtnud. Sõpruskonna kolmas põhiliige Benvolio oma suurema kogu ja arukama ning tasakaalukama hoiakuga mõjub pisut vanemana, kuigi aeg-ajalt läheb temagi teiste hullamise ja krutskitegemisega kaasa. Vastasleerist tuleb kindlasti ära märkida Tybalt, kelle motiivid antud lavastuses jäid piisavalt tabamatuks. See ei ole kriitika. Mis asju ta ajab ja kust lagedale ilmub, see jääbki natuke mõistatuslikuks. On teine juba kord selline morn mees, mõõk pihus. Aarne Soro andis ka mõtteainet tõeliselt huvitava dubleeringuga Mantua apteekrina: mees, kelle Romeo tapab, on nüüd see, kes talle mürgi müüb. Sellesse ei peaks kindlasti liiga palju sisse lugema, kuid on enam kui kindel, et see valik ei olnud juhuslik.

Capulettidega võrreldes jäid natuke kahvatumaks Montecchide vanema põlvkonna esindajad. Mis pole ka päriselt nende endi, vaid näidendi autori süü, kes nende rollid seesuguseks on kirjutanud. Vana Montecchi, keda ilmselt oli püütud näidata väga vana mehena, mõjus Ao Peebu esituses pigem puise ja kohmakana. Võib-olla oli püütud mõista anda, et ta põeb näiteks reumat. Ei tea. Ao Peebu vend Giovanni rollis oli seda jäikust pisut vähem. Peamiselt vaikiva kohalolekuga oma olemasolust teada andnud sinjoora Montecchi (Kristel Leesmend) mõjus, antagu mulle südamest andeks, anorektiliselt. Seetõttu ei mõjunud ka tema surmateade kui uudis murekoorma all murdumisest (mida see ju põhimõtteliselt olla võiks), vaid kui teade pikemaajalise tervisehäire paratamatust tagajärjest. Jäi natuke painama, kuidas nii staatilistel vanematel võib nii naksakas laps olla. Hea küll, vahel juhtub.

Capulettide puhul võlus eelkõige Rain Simmuli variatsiooniküllane mäng. Muidugi aitas siin ka materjali maht, millega sai midagi ette võtta. Vastupidiselt Montecchidele oli selgelt tunda, et ka papa Capuletti on veel selles eas, kus mehetegusid tehakse, ning napsu ja nalja peab saama. Noored naised ja väike tipsutamine ning kerge põnevuse ja seikluse moment on talle samavõrra mokkamööda kui ütleme, et Romeole samas eas võiks olla. Hää väimehe magas maha! Sinjoora Capuletti mõjus kohati veidi kohmetult, justnagu oleks Külli Reinumäel mõnede aspektidega oma rollist kuidagi ebamugav laval koos olla. Võib-olla (loodetavasti) oli osa sellest ka sihilik, sest kuidas kujutada olukorda, kus umbes 26aastane naisterahvas seisab korraga silmitsi faktiga, et ta tütar läheb mehele ning et õige varsti võib ta olla vanaema. Käsi püsti, kes meist end sellesse olukorda kujutada suudab… Siiski, Capulettide paari mängus oli hetki, mis lubasid vaikselt loota, et kui nad end kokku võtavad ja ühise keele leiavad, siis ehk on Julia kaotus nende jaoks kurb, kuid mitte korvamatu kahju.

Omaette pärl on amm, kelle roll traditsiooniliselt kuulus näitetrupi koomikule. Marika Vaarik balansseerib osavalt sellel piiril, kus asjad on naljakad ja piinlikud, aga veel mitte labased. Iga tema liigutus ja näoilme kannab rolli, pole kahtlustki, et tema kädistamise, vadistamise ja sehkendamise taustal on üks suur head-teha-tahtmine. Veidra koos- ja ebakõla amme teenri Pietroga (see on üks neist osadest, mis tihtilugu kärbitakse), keda antud lavastuses esitas Alo Kurvits, oleks võinud ehk isegi selgemini välja joonistada. Muigama panevaid hetki oli selles paaris aga juba praegugi.

Kesksematest tegelastest peaks kindlasti ära mainima ka vend Lorenzo (Andres Tabun), kelle puhul miskipärast tekkis mul seos Briti telesarja „Cadfaeliga”, kuigi ma ei tea, kas seda sinna kriipsuvõrdki sisse oli planeeritud. Igatahes lubas tarmukus ja toimekus arvata, et elus on ta mõndagi näinud ning läbi elanud ja suure maailma siginad-saginad pole talle sugugi võõrad.

Mis puudutab vähemaid tegelasi (tegelikult on kõik muidugi suhteline), siis mõjub vürst Escalus (Arvi Mägi) kui anonüümne võimu hääl, erapooletu otsuste sõnastaja  ning Paris (Marko Mäesaar) jättis mulje just sellisest kuivikust, kellel on arvatavasti palju pappi, aga väga vähe mõtteid ja seda, mida öelda, ning kellega hakkaks väga ruttu surmigav. Remargi korras tahan tähelepanu juhtida Samsoni ja Gregorio osatäitjatele (Priit ja Märt Pius), kelle puhul hakkasid mu mõtted täiesti lavastuseväliselt keerlema selle ümber, millised võimalused avanevad nende kasutamisel „Eksituste komöödia” lavastamiseks.

Kui millegi üle kurta, siis oli see ehk esimese kolme isterea (nina-vastu-lina-ja-jalad-orkestris) ebaõnnestunud paigutus või kõrgus. Muidugi saab igaüks aru, et mida rohkem publikut, seda rohkem piletitulu, kuid eriti vahekäigu ääres istudes tuli mööda tuhisevate näitlejate üles keerutatud liivatormi taluda (peaasi, et silma ei läheks, lootsin), lavapõrandal/liival toimuva tegevuse jälgimiseks pidi tegema keerukaid kaelavenitamisharjutusi ning näiteks Julia surnukeha lavastuse lõpus oli nende peaaegu maasistujate jaoks liiga kõrgel ega pakkunud kindlasti seda esteetilist pilti, mida sai nautida tagumistes ridades. Igal juhul – kui mu etendusekaaslane enne tüki algust ohates ennatliku kokkuvõtte tegi, et Tartu värk, siis pärast etendust korrigeerisime mõlemad oma arvamust. Ja leidsime, et võib küll vaadata. Ja teistelegi soovitada.

Ah soo, kui keegi küsib, et miks Romeost ja Juliast siin kirjatükis nii vähe juttu on, siis minge asja vaatama, mõlemad noored näitlejad on seda rohkem kui väärt, et neid mitte üritada sõnul seletada või kirjas kirjeldada.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming