Tartu teater kuue kaaslase kõrval

Teatriuurija Hedi-Liis Toome: „Kui vaatajal tekib teatrilavastusega isiklik suhe, hindab ta nähtut ka kõrgemalt.“

TAMBET KAUGEMA

Teatriuurija Hedi-Liis Toome kaitses lõppenud aasta eelviimasel nädalal Tartu ülikoolis teatriteaduse alal doktorikraadi väitekirjaga „Teatri toimimine Tartus. Võrdlev perspektiiv“ („The functioning of theatre in the city of Tartu: a comparative perspective“). Toome uuris teatri toimimist Tartus ja võrdles seda mõjutavaid tegureid Euroopa kuues linnas rahvusvahelise uurimisrühma STEP läbi viidud samalaadse uuringu andmetega. Peale Tartu olid rahvusvahelise teatriuurimise all Århus Taanist, Maribor Sloveeniast, Groningen Hollandist, Debrecen Ungarist, Bern Šveitsist ja Tyneside Suurbritanniast. Seega enamasti Euroopa väikeriikide ülikoolilinnad ja piirkonna kultuurikeskused, mis pole aga siiski riigi teatripealinnad.

Millise eesmärgi sa doktoritööd kirjutades endale püstitasid?

Teatrit on uuritud enamasti ühe riigi piires, sellist tüüpi ja nii suuremahulist rahvusvahelist uuringut pole varem tehtud. Kui professor Anneli Saro, kellest sai minu doktoritöö juhendaja, kutsus mind uurimisrühmaga liituma, köitiski eeskätt võimalus töötada ühiselt välja metoodika, mis laseb võrrelda teatrit ja selle toimimist eri riikides. Uuringus analüüsiti, mille poolest nende linnade teatrisüsteemid üksteisest erinevad, mille poolest on sarnased ja mis on selle põhjus. Tähtsusetu pole seegi, et doktoritöös pööratakse tavapärasest rohkem tähelepanu publikule kui olulisele osale teatrisüsteemist: retseptsiooniuuringu käigus vaadati, kuidas võtab publik vastu teatri eri liike ja kas vaatajakogemus erineb linnati.

Doktoritöö teoreetiliseks raamistikuks on neli mõistet: teatrisüsteem, funktsioneerimine, retseptsioon ja teatrisündmus. Mida sa nende all täpsemalt silmas pead?

Teatrisüsteem tähendab protsessi lavastuse loomisest kuni selle vastuvõtuni. Algab see teatri loomisest ehk teatritest ja truppidest, kes loovad avalikkusele mõeldud teatrisündmusi. Sellele järgneb levitamine, mis kätkeb ka tegelikku teatrisündmuste ja mängupaikade hulka, mida on potentsiaalsel vaatajal võimalik külastada. Kolmandaks analüüsiti vastuvõttu: nii teatri­organisatsioonide etenduste konkreetseid külastusi kui ka etenduste vastuvõttu kogemuslikul tasandil. Teatrisüsteemi osad ei toimi vaakumis. Kas või näiteks see, mitu teatrit ühes linnas või riigis saab hakata üldse lavastusi looma, on otseselt seotud sellega, kuidas teatreid rahastatakse, millised on selle riigi elanike teatriskäimise harjumused, kui kallid on teatripiletid. Eestis on juba kultuuriliselt ja poliitiliselt teatritegemine soodsas olukorras, jätkub nii raha kui ka publikut.

Uuriti seda, kuidas on need osised omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Esmapilgul paistab see lineaarse teekonnana loomisest kuni vastuvõtuni, ent tegelikult on olukord keerulisem: see, mida inimesed teatris vaatavad ja mis neile meeldib, mõjutab omakorda seda, mida teater lavale toob – lõputu ring. Eesti teatris, kus riikliku rahastamise üks peamisi mõõdupuid on külastatavus, tuleb see hästi esile.

Funktsioneerimise all mõistetakse väärtusi ja funktsioone, mis on seotud publiku esteetilise kogemusega. Lähtutakse arusaamast, et teatril on ühiskonnas mõju ja tal peaks olema ka teatav sotsiaalne väljund. Retseptsiooni puhul proovitakse aru saada, mida vaataja teatris kogeb. Eestis on teatri retseptsiooniuuringuid tehtud vähe ja need on jäänud enamasti ühe teatri piiresse, laiemaid käsitlusi eriti pole. Arvatavasti teevad teatrite turundusosakonnad uuringuid vaid enda tarbeks. Miks kultuuriministeerium pole varmas publikut uurima, tuleneb ilmselt külastajate niigi suurest hulgast – puudub vajadus ja huvi.

Teatrisündmuse mõiste puhul ei vaadelda üksnes konkreetset etendus­situatsiooni, kui vaataja tuleb saali, istub, vaatab etenduse ära, plaksutab ja läheb koju, vaid käsitletakse seda laiemalt. Millistel põhjustel ja milliste ootustega tullakse teatrisse? Mida üldse tähendab teater eesti inimesele?

Mida tähendab teater eesti inimesele? Kuidas seletada meil valitsevat erakordset teatrihuvi?

Üks põhjusi on ilmselt ajalooline ja pärineb nõukogude ajast, kui teatril oli ühiskonnas täita tähtis roll. Kui võrrelda olukorda Lääne-Euroopa omaga, siis näitavad viimaste aastate sealsed uuringud suundumust, et välja on kujunenud kindel hulk inimesi, keda võib pidada regulaarselt või tihedalt teatriskäijateks, ent seejuures eristub ka üha rohkem inimesi, kes ei käi üldse teatris. Lääne-Euroopas lõhe nende kahe kihi vahel süveneb, Eesti teatripubliku hulgas on aga suur osa just selliseid, kes käib teatris korra-kaks aastas. See justkui kinnistaks eesti inimese sotsiaalset staatust: ollakse harjunud, et eesti inimene käib teatris, olgu või kord aastas.

Kindlasti avaldab mõju see, et palju käiakse teatris koos klassiga, huvi teatri vastu tekib varakult. Rahvusvahelisest võrdlusuuringust selgus, et näiteks Groningenis on teatrikülastajad keskmiselt kümme aastat vanemad kui Tartus. Lääne-Euroopas on inimeste kogum, kes käib teatris, tunduvalt homogeensem, Eestis aga jätkuvalt laialdane, ka noored külastavad palju teatrit. Siin võib rolli mängida ka küllaltki vastuvõetav pileti hind: isegi ooperid ja muusikalid, mille piletid on tavapärasest kallimad, on Eestis paljudele taskukohased.

Millist metodoloogiat oled doktoritöös kasutanud? Milliseid andmeid selle tarvis kogusid?

Metodoloogia põhines kolme tüüpi andmete kogumisel ja analüüsimisel. Esiteks: linna kultuurilise taristu kirjeldus, et luua üldine arusaam linnast kui kultuurikeskkonnast. Teiseks: statistika kõigi avalike teatrisündmuste kohta ühe hooaja või aasta lõikes. Kolmandaks: kvantitatiivsele publiku- ja retseptsiooniuuringule lisati kvalitatiivne uuring, et avada teatrikogemust sügavamalt. Tänu Eesti teatriagentuurile, kes kogub igal aastal hoolsalt teatristatistikat, oli minu olukord teiste linnade kolleegidega võrreldes palju lihtsam, sest nemad pidid mitmel juhul andmete saamiseks sealsete teatritega ise ühendust võtma.

Metodoloogia koostamisel ilmnes, et teiste riikide taustal on selles, mida me Eestis arvame olemuslikult kuuluvat teatrisüsteemi, mitmeid erinevusi. Ungaris, kus rahvatantsu esitatakse ka lavatantsuna, on see loomulik teatrisüsteemi osa, meil enamasti aga amatööride pärusmaa. Professionaalide ja amatööride vahe on Eestis samuti palju selgem kui mujal. Eestis polnud uuringu läbiviimise ajal esindatud ka selline teatriliik nagu kleinkunst (enamasti väikesed ja peamiselt meelelahutusele orienteeritud lavastused, kus lisaks sõnale kasutatakse muusikat), alles viimastel aastatel on midagi sellelaadset jõudnud püstijalakomöödia vormis ka meile. Üldiselt saab öelda, et läänes on teatri mõiste palju laiem kui riikides, mis kuulusid Nõukogude Liitu või selle mõjusfääri. 1970. aastatel tekkis Lääne-Euroopas palju riiklikult toetatud vabatruppe, mis laiendasid teatri piire, Nõukogude Liidus soodustati aga institutsioonilisust.

Millised järeldused analüüsist koorusid?

Ilmselt mitte suure üllatusena sai selgeks, et Eestis domineerib sõnateater. Selle põhjal võiks ju öelda, et Eesti teater on seetõttu ühekülgsem ja igavam, sest uuring näitab, et Lääne-Euroopas saab näha rohkem eritüübilist teatrit. Kui aga lähtuda sellest, millist liiki lavastusi käiakse üldse kõige rohkem vaatamas ja mida kõige rohkem ka pakutakse, siis on see kõikjal ikka sõnateater. Seega, Tartu teatripilt ei erine külastusi vaadates suuresti Lääne-Euroopa omast. Küll aga tasub küsida, kas meie riigivõimu eesmärk peaks olema teatri eriilmelisuse toetamine või mitte, sest siin tuleb vahe Lääne-Euroopaga selgesti sisse. Tartu puhul on küll näha, et seal tehakse tõesti eri liiki teatrit: sõnateater, tantsuteater ja muusikateater on kenasti esindatud, ning, mis eriti tähtis, Vanemuises hoitakse elus ooperižanri ja Lõuna-Eesti ooperisõbrad ei pea selle nautimiseks sõitma Tallinna. Seejuures on siiski väiketeatritel-truppidel puudus tehnilistest võimalustest, et teha oma otsingulisi lavastusi.

Siit järeldus, mis võiks laieneda ka teistele Eesti linnadele: kultuuriministeerium peaks rahaliselt toetama suuri teatrimaju selle eesmärgiga, et seal toodaks välja ka hoopis teist tüüpi teatrilavastusi. Pole üldse oluline, et suured repertuaariteatrid teeksid seda oma jõududega, piisab sellestki, kui tehakse väiketruppidega koostööd ja antakse neile tehnilist tuge. See mitmekesistaks Eesti teatripilti, looks variatiivsust. Repertuaariteatritelt nõuaks see muidugi heal tasemel administratiivvõimekust, et näha ette, millised väiketruppide lavastused sobituvad nende repertuaari, ning üldist valmisolekut teha rohkem koostööd truppidega, kes ei jää nende teatrisse pidama.

Meie teatrimaastik on paratamatult üsna Tallinna-keskne, sest Eestis elab vähe inimesi ja eriti väljaspool Tallinna ei jätku kõigile kultuurisündmustele piisavalt publikut. Seetõttu ei saagi teatritelt väljaspool pealinna nõuda täpselt sama, mida Tallinna omadelt – Võrru pole mõtet NO99 asutada. Eesti teatreil on erisugused funktsioonid, küll aga on tähtis, milline on iga teatri suhe oma keskkonnaga ning kuidas ta saaks aegamööda kasvatada ja õpetada oma publikut vaatama ka teistsugust teatrit. Tartu Uus teater on väärt näide, et ka väiksemas linnas on see võimalik. Vanemuise kõrvale on teda väga vaja.

Mida inimesed teatris nähtu puhul kõige kõrgemalt hindavad?

Meie uuring kinnitas mujalgi läbi viidud retseptsiooniuuringute tulemusi, et inimestele on teatris kõige olulisem näitleja. Tuntud ja/või hea näitleja on esimene, mille pärast tullakse. Teiseks tahavad inimesed tunda, et see, mida nad laval näevad, tõmbab neid endaga kaasa. Kui vaatajal tekib lavastusega isiklik suhe, hinnatakse nähtut ka kõrgemalt.

Muusikateatri puhul tuli esile vaatajate asjatundlikkus: ooperipublik teab täpselt, kes on teose autor ja milline on tema looming, ning lavastust käiakse vaatamas mitu korda. Muusikale hinnatakse Eestis ja Lääne-Euroopas pisut erinevalt, mille põhjuseks on ilmselt asjaolu, et Eestis tulevad muusikalid lavale peamiselt riiklikult toetatud repertuaariteatrites ja seetõttu on nende kuvand meie teatripubliku silmis ka vähem kommertslik, kui see on mujal Euroopas.

Kuidas saab sinu doktoritöö tulemusi rakendada?

Uurimus näitab, et nüüdistants on teatriliik, mis nõuab vaatajalt kõige rohkem pingutust, aga võib pakkuda ka kõige suurema elamuse. Seega tasub kultuuriministeeriumil mõelda, kuidas toetada nüüdistantsu, et see jõuaks Tallinnast kaugemale. Nüüdistantsu viimine maale on alustuseks ehk liiga radikaalne, aga teised linnad võiks sihikule võtta küll. Viljandis peaks sealse kultuuriakadeemia tõttu olema publikut. Tartus teeb Tartu Uus teater selle nimel vajalikku tööd, tuues ka tänavu oma „kaubamärgi“ all välja Renate Keerdi uuslavastuse, mis annab tartlastele võimaluse näha teistsugust teatrit.

Doktoritöö tarvis välja töötatud kvantitatiivset küsimustikku saaksid Eesti teatrid tarvitada oma publiku uurimiseks. Huvitav oleks kasutada seda ka avangardsema teatri peal, et näha, kas postdramaatilist teatrit võetakse vastu teistmoodi, kui tavapärast sõnateatrit. Arvestades seda, kui väike on Eesti, pole ka üle-eestilise uuringu korraldamine midagi ilmvõimatut, nagu ka kõigi linnade teatripildi uurimine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar