Tantsu-uuenduse kauge kaja

Ülo Vilimaa: „Mulle on olnud tähtis lavastada nii, et tantsija tuleks esile oma kõige paremast küljest.“

ANU RUUSMAA

Ülo Vilimaa

Ülo Vilimaa

Arvet Mägi / Virumaa Teataja / Scanpix

Vanemuine ja kunagise teatriuuenduse kauge kaja, kes neid suudaks lahuta. Sellesama, mida tegid Jaan Tooming ja Evald Hermaküla Vanemuise sõnateatri harus, võttis balletiteatri poolel toona ette aastail 1974–1997 peaballettmeistri ametit pidanud Ülo Vilimaa.

Kuidas teie jõudsite tantsuni?

Olin ju teatrilaps, kõik algas juba enne koreograafiakooli. Ema töötas Estonias piletöörina, õhtuti polnud last kuhugi jätta. Olin tal teatris kaasas ja nii pisteti mind ka lavale. Tegin kaasa balletis „Punane moon“, samuti tantsisin ja laulsin muusikalises komöödias „Vahemeri kohiseb“ – Georg Ots mängis seal minu isa, istusin tema põlvel. Estonias olin niimoodi kakskümmend üks aastat.

Balleti juurde jõudsin imelikke teid pidi, meesterahvad ja eriti isa ei kiitnud seda heaks. Alles siis, kui isa nägi mind tantsimas, ta natuke muheles. Anna Ekston tassis mind ikka puhvetisse, ostis moorapäid ja hakkas balletijuttu ajama. Vanemad ei tahtnud balletiõpinguist kuulda ja mina ka mitte, nii läks mööda mitu aastat. Ega mul olnud kõiki balletiks vajalikke eeldusi, aga lahtised jalad olid küll – niisuguseid mehi polnud, kes suutnuks tõsta jalgu 180 kraadi. Kalju Saareke võttis mu kohe teise klassi. Ka siis olin veendunud, et ega ma sinna ei jää. Mulle lihtsalt ei meeldinud. Ometi jäin ja harjusin ära.

Seejuures oli mul teisigi huvialasid. Käisin loodusloomuuseumis, korjasin mererannast surnud linde ja tegin neist topiseid, minust pidi saama ornitoloog. Saareke on rääkinud, et ma olevat tahtnud saada ka lenduriks, aga seda ma ei mäleta. Koreograafiakooli esimeste aastate võitlus iseendaga oli kohutav, aga kui peaksin otsast alustama, teeksin seda uuesti.

Teie lavadebüüt oli nimiosa Ida Urbeli „Paganinis“. Juba siis vaimustas publikut teie virtuoossus, mõtestatud ja hingestatud tants. Milline on teie suhe muusikaga?

Tihti tulevad lapsed koreograafiakooli sisseastumiseksamitele ega ole varem balletti näinudki. Mul oli vedanud. Tänu teatris möödunud lapsepõlvele hakkasin kõike varem tajuma, kasvasin muusikasse sisse. Sel ajal elasime kehvades tingimustes, meil oli kööktuba Ristiku tänaval. Õde oli minust kümme aastat vanem ja õppis muusikakoolis. Kui ta harjutas, kuulasin ära kogu tema muusikakooli repertuaari. Õde lõpetas konservatooriumi ja oli väga hea pianist. Ta on mind maailma eri paigus klaveril palju saatnud.

Igasugune hästi interpreteeritud muusika häälestab mind silmapilk, ehkki kuulan hea meelega ka tugeva tehnikaga, ent ilma hingeta muusikat. Selles võrdluses jääb alati peale hingestatud muusika, mulle meeldib kordumatu ja isikupärane esitus. Ilma hingeta ei ole mõtet ega tohigi lavale minna.

Vanemuise tantsulavastused ja trupp on ikka olnud omanäolised. Kui Ida Urbelit iseloomustatakse kui rahvuslikkust ja eesti rahva ajaloo arenguteed väärtustavat koreograafi, siis mis on looma inspreerinud teid?

Arvan, et see võis olla balletikooli seitsmenda klassi aegu, kui nägin esimest korda Ida Urbeli lavastust: tema tehtud „Peer Gynt“ oli külalisetendustel Estonias. Olin jahmunud, kuna arvasin, et ega Vanemuises mingit õiget balleti ole. Nähtu vaimustas ja jäi sügavalt mällu. Urbelil oli eriline, sünnipäraselt kaasa saadud muusikaline tunnetus.

Tulen veel tagasi „Paganini“ juurde: soovin, et kõigil kunstnikel oleks pagasis selline põnev lavastuskogemus, nagu minul oli Urbeliga. Lavastamist alustas ta alati kõige raskemast. Minagi õppisin selle ära: keerulised kohad tuleb teha kõigepealt ja seejärel hakata sinna juurde panema, muidu ei jätku lõpuni energiat. Mitte nii, et esimesest taktist lõpuni. Alguses tegin valesti, mõnegi lavastuse esimene pool oli tugev ja intensiivne, lõpp vajus aga ära.

Mulle on olnud tähtis lavastada nii, et tantsija tuleks esile oma kõige paremast küljest. Arvestasin iga tantsija kehaliste võimetega ega sundinud kedagi tegema täpselt nii, nagu mina tahtsin. Tähtis on oskus näha tantsijat nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Olen alati lavastanud konkreetsele inimesele, mitte nõnda, et mina tahan nii, olgu tantsijal kui paha tahes. Mõistagi on tulnud ette ka vastuolusid. Mitmed ilusad noored tüdrukud tahtsid tantsida Tiinat, püüdsid olla veel naiselikumad ja ilusamad, karakteri lahendus jäi aga tagaplaanile. Inimlik vastuolu, mida ei saa murda.

Kui võrrelda Urbeli ja minu „Tiinat“, siis ma ei saa seda talle ette heita, et ta seadis selle varvastele. Urbel tahtis näidata, et on professionaalne ballettmeister, ja tegi seda nii, et siduda tantsijate õpitud tehnilised oskused oma lavastusega. Kunagi ütles ta mulle lava kõrval: „Ülo, mul on teie üle nii hea meel, et teie ei pea punase lipuga lavale marssima.“ See oli väga kujundlik ja talle nii tuttav. Sain tõesti aru, et olen õnnega koos. Ka Kaarel Ird hoidis ja toetas mind. Korduvalt kutsuti mind kommunistlikku parteisse, viimane kord oli kutsujaks Ird ise, lavastasin siis just „Põhjaneitsit“. Kraane keerati küll kinni, aga tegime siiski nii, nagu ise tahtsime. Mind ähvardati teatrist välja visata. Ütlesin Irdile, et sita sisse mina ei astu, mille peale hakkas ta mind veel rohkem armastama ja minust lugu pidama.

Olete loonud palju originaalkoreograafiat, mis sünnib alati lavastaja ja tantsija koostöös. Millised tantsijad on teid inspireerinud?

Kerge on töötada inimesega, keda kaua tunned, nii nagu mina ja Jelena Poznjak. Kui Jelena tuli proovisaali, siis oli mul hea olla, sest ta lülitus kohe minuga samasse atmosfääri – ta lihtsalt tajus. Kui mina olin vait, oli tema vait ega hakanud midagi muud proovima, vaid ootas momenti, kui töö lahti läheb. Nimetan seda nõidumiseks. Kas täna nõiume või mitte? Mõni harv kord ei nõidunud ka. Ja kui see juhtus, siis lihtsalt vabandasin, et täna ei saa. Loomingut ei saa sundida. Kui ma ise parajasti ei oska, siis kuidas saan tantsijat tagant torkida. Lavastaja hakkab sellistel hetkedel võtma oma kehamälust juba olnud materjali ja uus jääb sündimata. See on valetamine, nii ei saa.

Olete tantsinud ja lavastanud filmides, teinud ka oopereid, muusikale ja sõnalavastusi. Miks on tähtis panna ennast proovile eri žanrides?

See on olnud endale põnev ja ka publik mõistab seda õhinat õhust. Näiteks muusikalis „Oliver“ tegi kaasa suur ports lastekoori poisse, nad said sealt väärt kogemuse – nüüd on tulnud nende seast mitu head lauljat. Võimalik, et see meenutas mulle minu oma lapsepõlve teatris. Rõõmu teeb seegi, kui saad pakkuda armastatud näitlejale põneva ja raske rolli. Vahel pole näitleja saanud veel välja oma eelmisest rollist, kasutab stampe, juba omandatut. Kui ta siis taipab, et lavastajana mõtled sa hoopis teistmoodi, tuleb ta uute mõtetega ruttu kaasa.

Teie maalide kohta öeldakse, et Vilimaa tantsib pintsliga. Kuidas te ennast maalikunstnikuna teadvustate?

See on puhas eneseväljendus, hingeränd. Vorm sünnib vabalt, ma ei mõtle kompositsioonile. Kõik on spontaanne, ka värvid valin nii. Loomeperioode on olnud mitu. Alguses panin kõike kokku, erisuguseid värve, maalid olid väga emotsionaalsed. Nüüd lähevad need aina valgemaks ja heledamaks ning värvid puhtamaks.

Selles eneseväljenduses on tähtis koht improvisatsioonil, nagu see oli ka tantsus. Teatris tegin seda tihti, aga rääkida sellest siis ei võinud, sest nõukogude ajal oli improvisatsioon taunitud. Ostankino muusikaosakonna juhataja, kes tegelikult oli KGB palgal, nägi minu esinemist Potsdamis, kui Vanemuine oli oma sealsel sõprusteatril külas. Ta ütles, et saan võtta oma paremad tantsud filmile üles. Kui olin teinud seitse duublit, ütles ta: „Ülo, eelmine kord tegite te hoopis teisiti.“ Vastasin: „Jaa, seekord ma lihtsalt eksisin.“ Tegelikult ta teadis, et improviseerin, aga ei öelnud midagi, ja nii võisin seda teha.

Praeguses kiiresti muutuvas maailmas muutub ka teater. Mis viib edasi ja mis tuleks varem loodust alles jätta?

Ma ei tunneta mingit sidepunkti varem tehtu ja praeguse vahel – seda mitte ainult loomingus. On sidetu-pidetu aeg. Eesti teater on praegu sama nägu, nagu eesti rahvas. Õnnetu, erakordselt õnnetu. Inimesed tahavad Eestist ära, et pääseda riigivõimu põhjustatud painest. Kellel jalad kannavad, see lahkub. Ma küll mõistan, miks nad seda teevad, aga ei saa seda heaks kiita. Teater on praeguse peataoleku peegeldus.

Milline on teie viimane kunstielamus?

Balletilavastustest ma rääkida ei taha, pole midagi rääkida. Pigem jäävad minu elamused praegu muusikavaldkonda, kontserdisaali. Kõige rohkem armastan klaverimuusikat, olen sellele siiani truu – üks inimene, üks instrument. Ooperilavastuste kohta ütles üks tuttav, et ta paneb teatrisaalis silmad kinni ja üksnes kuulab, sest lauljate ja muusikute esitus talle ju meeldib. Ent ka musikaalne laulja ei saa lavastaja vastu. Mina tahan ooperit ikka silmad lahti vaadata või ma parem ei lähe üldse teatrisse. Dramaturgiliselt läbi mõtlemata lavastused panevad vaid õlgu kehitama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar