Talv ja tuisk

Veiko Märka

Tennessee Williamsi kriitilise realismi vaimus kirjutatud lugu mõjub tänapäeval hoopis kriitilise fantastikana. Rakvere teatri „Suvi ja suits”, autor Tennessee Williams, tõlkija Jaak Rähesoo, lavastaja Mait Joorits, kunstnik Elina Naan ja kostüümikunstnik Britt Samoson. Mängivad Natali Lohk, Kristo Viiding, Saara Kadak, Velvo Väli, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Toomas Suuman, Eduard Salmistu ja Mait Joorits. Esietendus 1. III Rakvere teatri väikeses saalis. „Suve ja suitsu” vaatamisel tekitab eelkõige kahtlust selle kavvavõtmise ajend: on seda, 1948. aastal kirjutatud ameerika draamaklassikat, meile nüüd ikka hädasti vaja? Tegevus toimub USAs, autori pseudonüümieelistust arvestades ilmselt lõunaosariikides (igatahes sügaval provintsis) täpselt saja aasta eest. Peategelasteks on neiu, pastori tütar ja noormees, arsti poeg. Nendevaheline tõmme on täiesti olemas, ent kohalikust rangest moraalist ja usulistest eelarvamustest tulenevalt jäävad suhted pinnapealseks, eluõnn saabumata. Johnny (Kristo Viiding) elutee kulgeb libedamalt, selles on rõõmsamaid noote ning erinevalt Almast (Natali Lohk) ei jää ta üksikuks ega pea oma masendust ja maailmavalu lõpuks raudteejaamas juhureisijate seltsis maandama. Kuid aheldavad traditsioonid ja eelarvamused, seisusest kohustatud jäik suhtlemisstiil ning isiklik otsustusvõimetus mõjutavad ka Johnnyt. Nii kipub ta ülemäära viskit kaanima ja eks isa surmgi ole osalt tema süü. „Tegelikult oleks vist pidanud laskma ennast kastreerida,” arvab noormees ise ja vaataja on temaga üldiselt nõus. Veel demonstreerib lavastus meile, et materiaalne heaolu ei too tingimata kaasa hingelist – aga seda vastuolu võib vaataja tunduvalt suuremates kogustes ahmida kas või Soome teleseriaali „Kerge elu” Eesti adaptsiooni vaadates (TV3).

Dissonants algab juba esimestest repliikidest, kui Alma õhkab: „See suvi on täiesti erakordne!”. Tegelikult on erakordset üpris vähe. „Arst peab muudkui käima ja vaatama, kuidas inimesed surevad,” tõdetakse näidendis. „Suvi ja suits” on tõesti morbiidne lugu, kus vaimset hääbumist on veel rohkem kui füüsilist. „Pole mõtet olla seltskonnadaam, kui pole seltskonda,” leiab üks tegelane. Aga kui pole seltskonda, pole ka elu.

Suurepärase rolli pakub Tiina Mälberg Alma ema ja pastori abikaasana, erakordselt võluva psühhopaadina, kelles ühenduvad praktiline meel ja sügav vaimupuue. („Sa mängid last, aga endal istub kurat sees,” nagu tütar teraselt märgib.) Ta on Almale ka hoiatav eeskuju. Nii mõjub ta tunduvalt meeldejäävama tegelasena, kui eeldab puhtmatemaatiline laval viibimine ja repliikide arv.

Toredat vaheldust pakub ka Eduard Salmistu, kelle roll Johnny pea ajutiselt segi ajava latiinoneiu Rosa isana pole suur, ent see-eest mõjuv – ka näidendi süžeele. Tegu on sajaprotsendilise teoinimesega, kes enne teeb ja pärast ka ei mõtle. Kolmandaks huvitavaks laiguks muidu staatiliselt kulgevas loos on puänt, kus osaleb ka lavastaja Mait Joorits ja mis paneb Alma lootusetule saatusele tragikoomilise või vähemalt iroonilise punkti. Üldse on enamiku kõrvaltegelaste mängus huvipakkuvaid nüansse, märkida võib ka näiteks Saara Kadakut blondiini arhetüübina („Ma mõtlesin, et hakkan mehi alati põlgama, vihkama – aga …”) ja Toomas Suumani Johnny ülemäära range isana. Aga just peategelaste liin jääb kahvatuks, lisamata õieti midagi uut Anna Haava 35 aastat enne Williamsit kirja pandud luuleridadele: „Jääb igavest’ ütlemata / meil südame õndsam õnn – / ja südame sügavam valu, / mis vaikiv kui igavik on …”.

Tennessee Williams kirjutas oma loo kriitilise realismi vaimus, ent tänapäeva tingimustes mõjub see hoopis kriitilise fantastikana. Ja sealjuures mitte eriti kaasakiskuva fantastikana. Raske on formaalselt loogilisena kujutatud tegelaskonda ja suhteid viia reaalse elu konteksti. Eluvõõrus on liiga suur nii tänase kui ka saja aasta taguse Eesti ühiskonnaga võrreldes. Siiski pole lavastust jälgides tekkiv suutmatus tegelastele kaasa tunda nii ülesaamatu, kui näiteks Tšehhovi autoritruude lavastuste puhul, kus haletsust nõudvateks kangelasteks on tehtud mõisnikud – eesti rahva suurimad vaenlased ja piinajad aastasadade jooksul. Pastoreid, arste ja nende lapsi on Eestis aastasadu nähtud ja tuntud ning eriti esimestest pole vist tõesti võimalik huvitavamalt ja löövamalt kirjutada kui „Suve ja suitsu” autor on seda teinud. Ilmselt pole tegu Williamsi igihaljaima tekstiga, sest näiteks Tallinna Linnateatri „Iguaani öö” (2008, lavastaja Ingo Normet) mõjus täiesti nüüdisaegselt ja eluliselt.

Näidendi sihtgrupp on tõenäoliselt üle neljakümne viie aastased liiga kängitsetud seksuaalelu elanud (oma võimalused kasutamata jätnud) naised, kelles Alma õnnetu saatus võib tekitada äratundmiskurbust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming