Talendid kapis tagasi

Veiko Märka

Püstijalakomöödia elab Eestis läbi tõusuaega, et mitte öelda buumi. Kinoteatri seni viimane ettevõtmine „Open Mic” („Avatud mikrofon”) 8. mai õhtul Tallinna Kinomajas pretendeerib koguni teatriteadusliku või vähemalt teatriloolise eksperimendi staatusele. Eksperimendi esimene ja väga tähtis osa oli desorienteeriva pressiteate väljasaatmine: „Kinoteater otsustas aga väljuda turvalise ja osalt juba neljarealise Tallinna-Tartu maantee piiridest, et otsida üles maa sool ning omamaise nalja ürglätted. Kinoteatri „Open Mic’il” osalejad mõistavad tõelist nalja, milleks on elu Eesti maapiirkondades. Neil inimestel pole vaja pingutada, nad juba sünnivad tugeva absurditajuga. [...] Külastasime Väätsal iga-aastast huumoripäeva „Maamees muigab” ja saime aru, et oleme seni elanud pimeduses. Eestis on väga tugev põrandaalune stand-up-traditsioon toimivate huumoriklubide ja naljaharrastusringide näol.” Niisiis võis oodata järjekordset aktsiooni sarjast „Talendid kapist välja!”. Publikut ei hoitud enne esietendust mitte teadmatuses, vaid suisa vales.

Teine ja veel tähtsam osa oli etendus ise, kus õige ruttu selgus, et seekord kehastavad naljaharrastajaid siiski professionaalid: Priit Pius, Andrus Vaarik ja Henrik Kalmet ning sellel kevadel EMTA lavakooli lõpetavad Ragnar Uustal ja Marian Heinat. Tulemus mõjus nagu „kaks ühes”, sest kui head koomikud parodeerivad halbu koomikuid, saab kaasa elada ju nii esimestele kui ka teistele. Eriti võikalt mõjus Priit Piusi nilbik, kelle tekst vööst ülalpool asuvaid sfääre peaaegu ei puudutanudki.

Olen ise ühe korra Väätsa ettevõtmisel ajakirjanikuna osalenud, vist aastal 1998, ning sain sealt elu lõpuni püsiva elamuse, nõnda et rohkem pole vaja kohale minnagi. Tundub, et sealse huumoripäeva olemus pole muutunud, sest Kinomaja lavalt kiirgav aura tuli täiesti tuttav ette. Kõik oli lihtsalt veidi nihestatud: trafaretid eriti trafaretsed, puändid eriti ühetaolised, enesekesksus eriti maitsetu, roppused eriti korduvad jne. Kokkuvõttes tekkis täiesti sürreaalne tervikpilt Eesti maaelu idiootsusest.

Ometi ei saa öelda, et lavastuses oleks meie ääremaade lihtsakoelisi harrastuskoomikuid üksnes välja naerdud. Esiteks puudutasid juba teemad, millest vaba mikrofoni ette sattunud rääkisid, kogu Eesti ühiskonda: Soome tööleminek, sooline diskrimineerimine, kiirlaenud, asotsiaalne maaelu, vandenõuteooriad … Teiseks oli lavastuse kvaliteet nii tugev, eranditult kõik näitlejate loodud tüübid sedavõrd terviklikud, usutavad ja ka ütlemata naljakad, nii et parodeerimine pigem õilistas kui madaldas prototüüpe.

Kahju, kui „Open Mic jäi tõesti ühekordseks, Tallinn Comedy Festival’i ehk Tallinna Komöödiafestivali raames korraldatud aktsiooniks. Kahju on eelkõige kaotsi minevast sotsiaalsest üldistusest ja teravusest, mis lavastuses nii ilmekalt avaldus. Tõenäoliselt võeti see küll videosse, kuid stand-up ei ole videost vaatamiseks kuigi hea formaat – publiku kohalolekuefekt on siin väga tähtis ja võib igal konkreetsel juhul esitust mõjutada. Kuigi saladuseloor on nüüd lavastuse ümbert kadunud, ei tohiks see kedagi häirida. Küllap tuleks publik Kalmetit ja Vaarikut isegi parema meelega vaatama kui Tristanit Häädemeestelt, Elmarit Roelast ja Alvarit Tihemetsast – ja seda mitte ainult Tallinnas, vaid ka Tihemetsas ja Väätsal.

Vanarahvas soovitab sõnnikut panna neile taimedele, mis niigi hästi kasvavad. Miks peaks kultuuris teisiti toimima kui agrikultuuris? Eestikeelsel püstijalakomöödial on aeg institutsionaliseeruda. Tallinnas võiks olla kindel paik ja aeg, kus see vormilt vähenõudlik, kuid sotsiaalselt võitluslik kunst saaks end regulaarselt avaldada. Esinejad seevastu võiksid pigem vahelduda ja üllatada.

Samalaadset arvamust on avaldanud ka Urmas Vadi (TMK 2014, nr 4): „Ma arvan, et iga nädal võiks mõne näidendi kirjutada. Teemasid leidub – seda tõestas näiteks NO-teatri projekt Reformierakonna koosolekust. Päevapoliitilist, ühiskonda erutavatel teemadel teatrit võiks palju rohkem olla.” Püstijalakomöödia ja päevapoliitika peaksid hästi kokku sobima, pealegi on Kinomaja ja sealne kohvik Sinilind paik, kuhu publik juba oskab ja tahab minna. Peamine oht seisneb vist selles, et senised aktsioonid on lati väga kõrgele tõstnud – seda nii tekstide sisukuse kui ka esinejate meisterlikkuse vallas. Seejuures on tegijate ring olnud üsna kitsas, nii et kvantiteedi mõttes on arenguruumi küll.

Praegu meil vohav stand-up’i ingliskeelne haru võiks seevastu jääda edasi puhtkommertsiaalseks, s.t kultuuriväliseks nähtuseks. Mind tõesti ei huvita lavalt kuulda, et eestlased on ikka ühed pagana veidrad ja naljakad inimesed. Ja inglased on samuti pagana veidrad ja naljakad inimesed. Ning hindud, kellesse me suhtume rassistlike eelarvamustega, on tegelikult täpselt samamoodi veidrad ja naljakad inimesed. See kõik on põhimõtteliselt sama steriilne ja uimane kui „Heeringas Venuse õlal” oma globaalselt ümmarguseks nuditud naljadega. Omast kohast on Tallinn Comedy Festival eestikeelse ettevõtmise ametliku nimetusena ju isegi kohutavam kui „Maamees muigab”.

Teatavasti asutasid Monoteater, Komeediklubi ja Kinoteater selle aasta märtsis Eesti stand-up-kultuuri edendamiseks erakapitalil põhineva stipendiumi ehk naljastipendiumi, mida võivad taotleda nii üksikartistid kui ka kollektiivid. Eesmärk on üks: edendada Eesti stand-up-kultuuri ning tuua nalja vormis publiku ette olulisi teemasid.

Nii on põhjust oodata selles žanris – Ott Sepp on nimetanud seda „halastamatuks esinemisvormiks”, kus saab silmapilkselt ausa tagasiside – õige pea nii mõndagi uut ja huvitavat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming