Tahe ja jõud

Tampere teatrifestivali peateemadeks olid seekord indiviidi iseseisvus ja aktivism, vastuhakk, mis seejuures peaks tuginema armastusele.

OLIVER BERG

50. teatrifestival „Tampere teatrisuvi“ („Tampereen teatterikesä“) 6. – 12. VIII.

Paistab, et teatrist puudust ei ole. Tampere teatrifestival tähistas 50. toimumiskorda, seda hoolimata trammiteede rajamisega kaasnevatest ehitustöödest, mis on haaranud linna. Järvekallastel ja metsatukkades ringi konnates võisin mõista, miks nii mõnigi soomlane peab Tamperet Helsingist elamisväärsemaks paigaks – see on sidusa festivali tarvis paraja suurusega linn.

Korraldusmeeskond väärib kiitust. Koostöös linnaga on festival kasvanud kogu Tamperet hõlmavaks peoks, pool­spontaanseid ülesastumisi toimus nii parkides kui ka kohvikutes. Nagu ikka, löödi keskturule püsti avar festivalitelk, kus hilisõhtuti anti kontserte, et seltskond päeva lõpuks ühise katuse alla tuua.

Suur osa põhiprogrammist õnnestus ära näha ja see annab julguse teha mõni üldistus. Suundumus on pigem intiimsema teatrivormi poole, kus otsesel teesklusel pole märkimisväärset rolli. Jätkuvalt näib, et kunstilt oodatakse midagi, mis oleks päris. Eskapism ei ole seejuures aga kuhugi kadunud, suuremate saalide täitmisel on raske pakkuda talle konkurentsi. Festivali peateemadeks oli kuulutatud indiviidi iseseisvus ja aktivism, vastuhakk, mis seejuures peaks tuginema armastusele. Selge pilt.

Esmamulje oli veenev. Lizart Productionsi & Toxic Dreamsi „Esinemisproov Stephen Hawkingi rollile „Kõiksuse teoorias““ („The Audition for the Role of Stephen Hawking in the Theory of Everything“). Austria trupilt kahtlemata originaalne vaatenurk: kombati ühiskondlikku eelhäälestust, torgiti tabusid eluterve satiiriga. Yosi Wanunu lavastatud teoses esitatakse lihtne küsimus: miks kehastavad puudega inimesi enamjaolt näitlejad, kellele puue on võõras maailm? Küsimus asetati esinemisproovi konteksti, kus tulevasest kassahitist filmi peaossa kandideerivad kolm näitlejat – kahel neist on liikumispuue ja kolmas on mees. Pooleteist tunni jooksul etendasid kandidaadid filmi peastseene halvatuks jäävast Stephen Hawkingist. Publik ei teadnud lõpuks enam, kas nutta või naerda. Üldiselt naerdi, ilma pahatahtlikkuseta, absurd oli keeratud parajale tasemele. Teema on ju universaalne: miks kehastavad vähemusi näitlejad privilegeeritud kihtidest? Vastupidist peetakse rüvetuseks. Lootust on, et liigume üleüldise leplikkuse suunas. Käivad ju jutud, et järgmine James Bond pole enam valge mees. Väikesed sammud.

Põhiprogrammis leidus ka üks dokfilm, „Lõpetada jalamaid näitlemine” („Stop Acting Now“). Selles uuriti Rotterdami hinnatud teatritrupi Wunderbaum käekäiku, kui teatri asemel otsustatakse teha midagi, mis oleks päris. Poliitilised lavateosed jäeti sinnapaika ja käised kääriti üles. Aktivismi esialgne optimistlik sinisilmsus tõi näitlejad aga varsti maa peale. Teatriväljal laia kõlapinnaga harjunud trupil tuli rahuolematusega edasi jageleda – ei kosta aplausi ega ilmuta end katarsis, kui ühel võlgades töötul aidatakse bürokraatlikul teel sellest välja rabeleda; või kui avada Jaapani stiilis melanhoolne nutmisbaar, kuhu saab ajastu kohustusliku optimismi eest pageda. Lõpuks on käed-jalad lihtsalt tööd täis. Väsimus on ikka väsimus.

Ungarlaste trupp Dollár Papa Gyermekei sõlmis lavastuses „Tšehhov“ („Chekhov“ – lavastaja Tamás Ördög) kokku Tšehhovi tuntumaid draamatekste. Tund ja kakskümmend minutit kestev kollaaž pidi olema näide trupi erakordsetest minimalistlikest klassikatõlgendustest. Omapära jäi pigem aga ideetasandile, uut kunstilist tervikut välja ei tulnud. Domineerisid „Kolme õe“ ja „Kirsiaia“ motiivid, kuigi oli teisigi pisteid. Butafooriavabadus on muidugi alati värskendav, aga kui 2018. aastal tsiteeritakse laval Peter Brooke’i tänapäevase revolutsionäärina, kipub kahtlus hinge hiilima. Näis, et tegu ei olnud irooniaga.

Rahva pani valjemini nihelema filmitegija ja performance’i-kunstnik Samira Elagoz projektiga „Noks, noks … kes seal on?“ („Cock, Cock. … Who’s There?“). Taas suuresti dokfilm, seekord autoportree formaadis. Klippide vahel jagas Elagoz laval kommentaare, lahkas oma elu pärast vägistamisohvriks langemist (kusjuures vägistaja oli ta enda kallim). Ennast iseloomustades rõhutas Elagoz, kuidas alates puberteedieast on mehed pööranud talle soovimatult palju tähelepanu. Lõpuks jõudis see julma vägivallani. Niisiis dokumenteeris Elagoz oma taastumist: kohtus võrgu kaudu kireva meestegaleriiga, et teemat arutada, ja kutsus Tinderis meeldiva välimusega poisse end tervendama. Kahtlemata on meessoo nüansitaju vaene ja kiputakse kaotama kontrolli, kui flirt ja muu mäng kisub intensiivseks. Vägivallal puudub õigustus.

Seejuures pani end süütu punamütsikesena esitlev Elagoz aga kohati pead sügama. Kui alguses kuuleme autori sõpradelt ootamatult, kuidas juhtunu neid ei üllatanud, siis tunni jooksul kohati mobiiltelefoniga üles võetud kaadrid avavad seda emotsiooni. Soovimatust tähelepanust kõneleb praeguste ilustandardite järgimisega pingutav noor naine, kes teismeeast saati levitab võrgus endast mitte üksnes fotosid ja videoid ülinappides riietes, vaid ka materjale, millel ei ole riietega enam midagi pistmist (ja seda vähemalt soft-porn’i traditsioone silmas pidades). See võib loomulikult olla ka lihtsalt mäng. Õiglane küsimus: miks mehed võivad vahendeid valimata mängida, ilma et peaksid vägivalda kartma? Nojah, võimalik kurb tõde on, et alatasa kiimas isastel ei ole midagi selle vastu, kui mäng ei piirdugi ainult flirdiga.

Kuigi Elagozi töö ei mõjunud siiralt, ei jätnud see publikut vähemalt ükskõikseks, poole pealt lahkujaid leidus küll. Oli siis põhjuseks ekraanil aeg-ajalt vilksatavad suguelundid või igavus, ei tea. Auhindu on Salzburgis ja Amsterdamis õppinud Soome-Egiptuse päritolu Elagoz igatahes saanud. Idaeurooplasest mehena, kes kusagil Tartu provintsis on vaevu raamatutarkust maitsta saanud, ei ole mul õigust sel teemal suurt midagi öelda. Huvitav, mida arvab mõni enesekriitilisem naine. Ilmselt leidub feministe, kellel ajab Elagoz meele mustaks. Pisut nagu päevakajaliste teemade ekshibitsionistlik ärakasutamine. Või ei ole?

Skandaalimaiku võis leida ka Philippe Quesne’i lavastuses „Muttide öö“ („Night of the Moles“), mis oli 2016. aastal „Baltoscandalilgi“. Prantslastest näitlejad olid tõmmanud selga mutikostüümid ja toimetasid „Welcome to Caveland!“ kuulutava sildi all oma mutitoimetusi. Peamiselt mängisid pille, postpungilik elav muusika andis asjale hoogu kindlasti juurde, üldse väärib kogu ettevõtmise fantaasiarikkus tähelepanu. Originaalne lavakujundus, originaalsed etüüdid. Originaalne! Sürreaalse hõnguga sõnadeta lavastust võib muidugi ka allegooriliselt tõlgendada, ökokriitiliselt või nii, kuigi pigem näib, et üleliigsest tõlgendamisest peaks hoiduma. Rõhk on fenomenoloogilisel küljel. Laval tammuvad madalalt jorisevad mutid, teevad bändiproovi, sõidavad tõukerattaga, sätivad koopas oma moonakotte ringi, lasevad liugu … noh, absurd. Absurdist tuleb lugu pidada. Küll aga jäi õhku küsimus, kas seda absurdi peab nii ressursimahukalt ette võtma.

Festivali sünteesiks kujunes Svenska Teaterni „Pigem mitte“ („I Would Prefer Not To“ – lavastaja Milja Sarkola). Lavakõne vaheldumisi soome ja rootsi keeles, lähtepunktiks Herman Melville’i jutustus „Kirjutaja Bartleby“. Napp mustvalge stiil reflekteerimas meie nurgelise maailma identiteedi ja motivatsiooni problemaatikat. Nimetaksin lähenemist üldjoontes skandinaaviapäraseks, isegi kui meie armsal pseudoskandinaavialikul kodumaal aetakse mõnes teatris sama asja vaat et jõulisemaltki. Melville’i lugu tõsteti globaalkapitalismi, kus Wall Streeti uus paljutõotav töötaja Bartleby ei nõustu kontoris enam oma tööülesandeid täitma. Ega üldse enam midagi tegema. Kindlasti mitte rääkima, mis siis nüüd lahti on. On see passiivne vastuhakk või depressioon? On see üldse üheselt seletatav üheseid seletusi otsivale inimliigile? Vaene Bartleby lõpetab loomulikult vanglas. Helsingis on lavastus jätkuvalt Svenska Teaterni püsirepertuaaris, kusjuures lavastuse meesrolle täidavad võrdselt nii kaks naist kui ka kaks meest.

Lavastusi oli muidugi veel, nagu ka kohtumisi ja arutelusid, mis ikka festivali juurde käivad. Lõppjäreldus: Tamperes korraldatakse jätkuva eduga laiapõhjalist teatrifestivali, mille programmile ei saa vähemalt konformismi küll ette heita. Tühjade toolide osakaal saalides oli aga pigem tagasihoidlik.