„Tahaksid sa sellest rääkida?”

Alvar Loog

Ugala „Väikestes vanameestes” mängib tundlikult valitud mängukoht kohati rohkem kaasa kui ükski näitleja.        Viljandi Ugala „Väikesed vanamehed”, autor Tiina Laanem, lavastaja Margus Prangel (Eesti Draamateater), kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Kadri Lepp, Aarne Soro, Kata-Riina Luide, Janek Vadi, Arvo Raimo, Norman Reinberg, Kalev Välk, Kristjan Luik, Tobias Tammearu. Esietendus 6. VIII Männiku  metsatalus.      Žanrispetsiifilistest vajadustest lähtuvalt sobib ideaalselt näidendi lähtesituatsiooniks vanade või sageli ka juhuslike tuttavate kohtumine, soovitavalt väljaspool neile harjumuspärast  ümbrust. Kuna kõik on ninapidi koos, kutsub mingi sündmus lühikese ajaga ahelreaktsioonina esile palju järgmisi. Idüll asendub siis enamasti inetute või koguni kriminaalsete stseenidega. Kogu dramatism ja dünaamika tulenevad asjaolust, et viimaseks vaatuseks on tegelased ise ja/või nendevahelised suhted muutunud. Maskid langevad, tõde seatakse jalule. 

Ehkki enamikust proosateostest, olgu need kui tahes hästi kirjutatud, ei saa ühest žanrist teise „tõlkides” isegi keskpärast näidendit (kui ei soovita just algset tervikut kahides keskenduda vaid mingi(te)le šüžeeliini(de)le, aga see  oleks juba uus ja autonoomne teos), sobib Tiina Laanemi (sündinud 1974) 2006. aastal Eesti romaanivõistluse võitnud „Väikeste vanameeste” sisu ja struktuur justkui valatult. Seal on juttu seitsme varajasse keskikka jõudnud kunagise ülikoolikaaslase suvisest kohtumisest saarel. Kõik on haritud ja edukad, omavahel suured sõbrad. Ometi, ehkki ettearvatult, luuravad algusest peale kauni fassaadi taga vastamata tunded, väljaütlemata sõnad, hirm kaasat kosida või kaotada või kodus kohata, enese elu eest ärajooksmine. Kes otsib maniakaalselt abi alkoholist, kes kehakultuurist, kes tööst, kes esoteerikast. Kuni ühtäkki loodab üks neist kõrisid läbi lõigates oma deemoneid vaigistada. Kelle kõrisid, jäägu siinkohal täpsustamata.       

Loo moraal, nagu autor Ugala reklaamlehele antud intervjuus selgitab, on näidata negatiivsete näidete abil inimlikku egotsentrismi, mis eneseimetluse kujul täidab meie tähelepanu, teadvuse ja kõne, tehes pimedaks ja osavõtmatuks lähedaste inimeste võimalike (hinge)hädade suhtes: „„Väikesi vanamehi”  ajendas mind kirjutama mitu drastilist juhtumit, mis jäid kauaks pähe keerlema. Nende puhul selgus üsna valusalt, et „musta auku” kukkunud inimese lähedastele, sõpradele ja tuttavatele tuli see täieliku üllatusena. Neil polnud aimugi, et inimene oli endaga täielikus ummikus. Mind huvitas väga see küsimus, et kuidas me küll niimoodi elame, justkui oleksime kõigi teiste suhtes pimedad”.       

Romaanina vääris Tiina Laanemi teos sellele osaks saanud auhinda ja lugejamenu: karakterid on visandlikud, ent elusad, lugu jookseb, salapära jagub, ajakirjanduslikult lugejasõbraliku vormi taga peidab end mõtlemapanev  elutõde (sisuga täiesti ebakoherentne ja seega ebaõnnestunud on vaid pealkiri). Augusti esimesel nädalavahetusel Ugala teatri egiidi all Viljandi lähedal Männiku metsatalus esietendunud samanimeline lavalugu, mille aluseks on autori enese dramatiseering, pani aga õlgu kehitama. Kobedast romaanist on saanud keskpärane näidend, kui sedagi. Taotletud ja välja reklaamitud sügavus jäi seekord püüdmatuks: dramaturgiliselt tekst lihtsalt ei kanna  lõpuni, nii situatsioonidel kui ka tegelastel on pidevalt natuke liiga vähe liha luudel, puudub psühholoogiline tõsiseltvõetavus. Juba raamatus jäi mind pisut häirima, et kaheksa omavahel justkui demokraatlikult eetriaega jagavat tegelast (kui sisse lugeda ka naabrimees ja jätta lapsed arvestamata) jagunesid laias laastus karakteriteks ning tüüpideks. Viimaseid (Aleks, Ly) oli koguni kujutatud mõõdukalt karikatuursetena. Koomilisust taga  ajavas näidenditekstis, mida Margus Prangeli (külalisena Eesti Draamateatrist) lavastus igal võimalusel maitsekalt ja sageli päris leidlikult võimendab (meelde on jäänud, kuidas kaks võitlevat taimetoitlast lähevad leinates grillitud liha matma), on karikatuur saanud peaaegu kõigist tegelastest (välja arvatud ehk Eva, Kei ja David). Pilkamist leiavad kehakultuur, napsulembus, homofoobia, taimetoitlus, esoteerikaarmastus, veinigurmaanlus jne.     

Proosateost läbi draamažanri kitsa pudelikaela uude formaati surudes on autor kaldunud  valikut tehes otsustama selgelt meelelahutuslikuma väärtusega, eeldatavalt naljakate repliikide ja situatsioonide kasuks. Tulemus on kerge ja jälgitav, ent sügavamaks elamuseks lootusetult pealispindne jant. Dialoog ei jookse päris orgaaniliselt, stseenid jäävad paiguti natuke mosaiikseks, üleminekud tegelaste käitumismustris alamotiveerituks. Tundub, nagu leiaks romaanis mitme päeva peale hajutatud tegevus aset ühe päeva jooksul, mis  on vastuolus loo arenguloogika ning mõningate repliikidega.   

Romaani puhul meeldis mulle, et see pole kogu oma leebe didaktilisuse juures ettearvatav,  väsitav ega näpuganäitav. Autor ei ilmuta seal tegelaste suhtes mingit moraalset ja/või intellektuaalset üleolekut. Näidendi ja lavastuse kohta seda paraku öelda ei saa. Autor ja lavastaja on elanud end publiku heakskiitvat naerupahvakut taga ajades tegelaste peal välja. Kõik vähegi koomilise potentsiaaliga repliigid ja situatsioonid on kogu jõuga selle vankri ette rakendatud, tegelased saavad oma loojatelt peaaegu igas stseenis jalaga tagumikku.  Draamaversioonis karikatuurideks muudetud karakterid on aga nagu klounid tsirkuses, kelle valu me ei tunne, sest empaatiameel jääb pakutava jandiga kaasa minnes sisse lülitamata. Nii kaotavad „Väikestes vanameestes” peaaegu täielikult jalgealuse ka vaieldamatult taotletud dramatism ja traagika. Teose positiivne programm – räägi lähedastega neid kuulates (Marki tõehetk: „Ma olen nagu pime ja kurt, keda on rääkima õpetatud  ja nii ma räägingi kogu aeg iseendast.”) – näib mulle ideena triviaalne, ent maksiimina utoopiline. Sest nagu teada, inimesed oma halbadest asjadest eriti rääkida ei taha. Õigesti teevad, sest sel kombel kaotatud eneseaustus ja -väärikus võivad pikas perspektiivis veel hoopis hullemini mõjuda. Ma usun, et vajadusel oleme inimestena tugevamad ja väärikamad, kui eneseabikirjandus ja pihtimisusku kuulutav nais(aja)kirjandus meid uskuma tahavad  panna. Pole vaja üksteisele iga väikese asja pärast – ja meie asjad on enamasti väikesed! – hinge sittuda. Erilist tülgastust tunnen kõigi isehakanud pihiemade ja -isade pealetükkiva hoolitsuse vastu.       

„Tahaksid sa sellest rääkida?” kõlab psühhoanalüüsi meditsiini kõrgeimaks distsipliiniks pidava prozakipõlvkonna mantra – ning vastab ise automaatselt: „Jah, ja võimalikult pikalt ning põhjalikult”. Kõnealuse teose kontekstis tähendab see justkui, et niigi üksteist vaid mõni kord aastas kohtavad tuttavad peaksid saarel oma mõnepäevase kogunemise muutma suureks AA -tüüpi pihikoosolekuks. 

Romaani/näidendi lõpus aset leidev loitsudega suitsusaun seda funktsiooni osaliselt täidabki. Ei tundu usutav, eriti kui tegelasteks on edukad ja suhteliselt kained täiskasvanud haritlased.       

Veider on ka näidendi viimane stseen, mida me paljusid otsi lahtiseks jätvast romaanist ei leia. Varasemale moodsa eduinimese ideaalide, kapriiside ja neurooside naeruvääristamisele seatakse ühtäkki otsekui kõike lahendava ja lepitava imerohuna vastukaaluks kristlik arusaam abielust ning sellega seonduvatest  väärtusest. Selle liigutusega tõstab autor Ly ja Aksli ootamatult peategelasteta teose peategelasteks, pealegi veel positiivseteks peategelasteks. Aga see happy end, mida tegijad usuvad (suve)teatri kliente piletihinna eest ootavat ja eeldavat, ei kanna, tundub otsitud, sätib rõhud ringi ning tühistab osaliselt eelneva. Mulle meeldib, et „Väikestes vanameestes” pole kangelasi ega kahjureid, lihtsalt tegelased. Aga neid tegelasi on seal nii lühiromaani kui ka  kahevaatuselise näidendi kohta natuke liiga palju. Psühholoogilist sügavust silmas pidades vajanuks teos mõlemas formaadis mõjulepääsemiseks kas mõne tegelase kahimist või paarikolme nihutamist peategelasteks (praegu on juhtunud nii, et igaüks on saanud heal juhul ühe monoloogiks kasvanud kandva dialoogi). Demokraatlikule rollijaotusele vaatamata jäävad mitmed karakterid staatiliseks. Alles teose lõpus tuleb äratundmine, et kõik kolm naist on  vaid statistid, nende dramaturgiliseks funktsiooniks on olla tapeet, foon, millel mikrohamletitest meeste karakterid ja hingehädad paremini välja paistavad. Aga teksti ja tähelepanu jagub neile teoses ikkagi samapalju.     

Kõigis kolmes – nii raamatus, näidendis kui ka lavastuses – oli mulle ainus tõesti huvitav karakter David, keda nähtud etenduses kehastas võluvalt Janek Vadi. Paraku hajus see huvi ja lummus, kui tema hämaroleku põhjused – õieti oli neid üks ja seegi seelikuga – üheselt selgeks said. Romaanis tundus paljulubav, ehkki eskiisina poolik, kunagisest professorist eraklik naabrimees Johann. Lavastuses  sai temast jämekoomilises võtmes mängitud dändistunud külalollike (kahju vanameister Arvo Raimost, usun, et ta oleks ka tõsisema rollilahenduse veenvalt välja kandnud). „Väikesed vanamehed” on vormilt püüdlikult realistlik ja sisult eluline. Hoolimata trupi ja lavastaja kõige parematest taotlustest, jääb see suveteatriks nii selle sõna heas kui ka halvas mõttes. Tundlikult valitud mängukoht mängib kohati rohkem kaasa kui ükski näitleja,  sest neil lihtsalt pole midagi eriti mängida. Talvise teatrimaja seinte vahel oleks see täielik katastroof. Ruutjuur Tšehhovist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming