Tagasi Metuusala juurde

ANDRUS NORAK, süstemaatilise teoloogia ja kirikuloo õppejõud

Praegu, nooruse kultuse ajal, kõlab Shaw? näidend teisiti, aga ilmselt mitte vähem aktuaalselt kui 1922. aastal. Sel kevadel siirdub teatritesse järjekordne lend uusi näitlejaid ja lavastajaid, nelja aasta jooksul said  teatrikoolis 15 noort näitleja-  ja 4 lavastajahariduse. Shaw? ?Tagasi Metuusala juurde? oli XXI lennu üks viimaseid diplomilavastusi. JAAK PRINTS

George Bernard Shaw, ?Tagasi Metuusala juurde?. Tõlkija Sigrid Tooming, lavastaja Jaan Tooming (Vanemuine), kunstnik Mari-Leen Peep (Eesti Kunstiakadeemia üliõpilane). Mängisid Mari Abel, Märt Avandi, Kristel Elling, Tanel Jonas, Rasmus Kaljujärv, Alina Karmazina, Eva Klemets, Riina Maidre, Marin Mägi, Indrek Ojari, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Bert Raudsep, Kristjan Sarv, Ott Sepp, Lee Trei ja külalisena Anne Türnpu. EMA lavakunstikooli XXI lennu diplomilavastus Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio saalis.

Kõigepealt niipalju, et Metuusala elas 969 aastat, olles seega kõige pikaealisem piibli tegelane.

Kuidas sa vaatad eelmise sajandi ulmet? Ühest küljest nostalgiaga? Õieti ei ole ?Tagasi Metuusala juurde? klassikaline ulme, sest ulmes on tehnoloogial alati väga oluline roll. Mitte siin. Pigem keskendub lavatükk esteetika, teaduse ja iidse elutarkuse igavesele konfliktile. Keskendub juba ammu võitnud, aga ometi loendamatuid värdvorme võtva teaduse ning progressiusu vastandamisele antiiksetele (platonistlikele) mõistetele ja kontseptsioonidele. Lisaks veel mütoloogilisest kestast puhastatud iidne ja puhas inimtarkus. Postmodernsel geenimanipulatsioonide ajal omandab see George Bernard Shaw? näidend uued ja veel aastakümneid tagasi tundmatud aktsendid.

?Kas tulevik haarab su müütidering meiegi kannatust nüüdist?? küsis kord Artur Alliksaar. Meie nüüdiskannatusega ei suhestu näidend kuigivõrd, selleks on aja ja muud teljed liiga venitatud ning kogu näidend mõjub ennekõike groteskselt. Aastat 30 000 praegusest edasi on liiast, et sellega suhestuda. Lisaks annab Uku Masingu teksti põimimine iiri-kreeka- valgustuslik eklektilisse utoopiasse vaatajale sürrealistlik-dadaistliku lisaboonuse.

Siiski otsib tänane järelnüüdine ratsionalist nagu seeneline metsas ikka äratuntavat ja õpetlikku ning ega ta tühjalt tagasi tule.

Inimeste elutsükkel on näidendis sootuks teine, märksa kiirem, vahest ehk võrreldav kärbsevastsete paari-kolmekümnepäevase tsükliga. See teeb nii raukadele kui vaatajatele jälgimise kergemaks. Noored tantsivad, nautides oma ihuajesid ja ihasid kogu oma nelja-aastase elu jooksul. Midagi on ses groteskses ulmeilmas väga valesti, sest järele on jäänud vaid lapsed ja raugad. Raugad tunduvad ajalikest lastest erinevalt täiesti ajatuina.

Vahevariante ei ole. Paljunetakse munemise teel, mitte sünnitades. Samas vaimustutakse kaunitest kunstidest ja kunstifestivalidest. Oleks kui tegu kreeka igavese nooruse müütide groteskse kordusesitusega. Aeg-ajalt vilksavad läbi vanad moondunud tuttavad nagu Voltaire, oopiumisööjast nais-Augustinus ja Michelangelo-Miikael.

Ometi suudavad needki lapsed inimese luua. Uus inimpaar on täiuslikult refleksne ja sellel on omad halvad tagajärjed. Need kaks oleks kui möödunud sajandi massikultuuri ja teaduse apoteoos, olendid, kes vajavad kohe hommikul oma ajaleheannust selleks, et ellu ärgata. Nende kohta käiks Camus? sõnad kaasaegsest inimesest, keda saab iseloomustada kahe väljendiga: ?Ta sigitas ja luges ajalehti?. Ajaleht ei ole täna enam ammu massikultuuri peasümbol nagu möödunud sajandi algul.

Näidend on omaaegse teadusliku antropoloogia groteskne personifikatsioon ning sellisena hoiatav. Shaw ütleks nagu: ?Vaadake, siin on see inimene, kellest te räägite, põhjuslikkuse ja massikultuuri segu, füsioloogilis-reflektiivne olend, kelle te loonud olete.?

Need kaks inimest on kausaalsuse lapsed, kuningad, kes kehklevad täiusliku põhjuse-tagajärje seose otsas nii nagu lapsed kivikuningat mängides. See ülekäte läinud laste esteetilistest loovusjääkidest sündinud ?vallatus? taltub aga kohe, kui satub silmitsi raukade iidse tarkusega. Nad on ?käsitöö?, mitte munetud. Leiab aset nende absoluutse reflekssuse konflikt refleksidest pisut kõrgemal-madalamal asuva esteetilise maailmaga, milles elavad nende loojad ehk lapsed. Teisisõnu, ei sobi nende refleksid kokku nende loojate omadega. Nad on kui kaks Frankensteini, kes klassikalise skeemi järgi kõigepealt oma loojat ründavad ja ta ära tapavad. Õnneks on kusagil raugad, need akumuleerunud inimteadmise kandjad, kes seda, ilmselt enda loodud lastemaailma ühes laste poolt sigitatud hirmsate leludega juhivad ja kontrollivad. Neid saab häda korral omaloodud Frankensteinide käest päästma kutsuda. Seegi lugu omandab tänasel kloonimise ajastul uusi varjundeid. Kas kloonitud inimene on sama veider vesivõsu nagu laste poolt loodud uus inimpaar?

?Tõtt öelda on raukade saatus,? meenus teinegi luulerida, sedapuhku Runnelilt. Praegu, nooruse kultuse ajal, mis sõnus tolerantne, ent sisult sallimatu, kõlab see näidend teisiti, aga ilmselt mitte vähem aktuaalselt kui 1922. aastal.

Oma aktsent, iva ja õpetus on näidendis aga ilmselt veel kaua olemas. Eks olene see ka lavastajast ja näitlejatest. Näitlejate mäng on algusest lõpuni särav, nauditav ning ilma ühegi ebakõlata. Jääb üle vaid kurbust tunda, et viimane etendus oli 28. aprillil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht