„Tagahoovis“ ja „Tagahoovish“

Segadik on hoogne ja päris hästi struktureeritud, nalja saab palju nii mineviku kui ka tänapäeva üle. Loo žanriks on suvine komejant, kusjuures hea maitse piirest üle ei astuta.

JAAK ALLIK

Emajõe Suveteatri „Tagahoovish“, autor Kiti Põld (Oskar Lutsu ainetel), idee ja lavastaja Ain Mäeots, lavakujundus Maarja Meeru, kostüümikunstnik Triinu Pungits, muusikajuht Ele Sonn, liikumisjuht Britt Kõrsmaa. Mängivad Marje Metsur, Liina Tennosaar, Ingrid Isotamm, Marian Heinat, Kaia Skoblov, Carine Jessica Kostla, Margus Jaanovits, Andres Dvinjaninov, Villu Kangur, Karol Kuntsel, Reigo Tamm, Silver Kaljula, Karl Kristjan Puusepp, Reneli Husu, Miariin Pruulmann, Joosep Kull, Oskar Säärits, Iris Viru. Esietendus 20. VII Lina 7 / Aleksandri 34 Tartus.

Millise eelhoiaku või teadmistega läheb publik vaatama Oskar Lutsu jutustuse „Tagahoovis” põhjal loodud lavastust? Pole ju Hiromant Pastelli, pesunaine Veika-eit, kingsepp Kapral ega valgekaartlane Belski saanud meie teadvuses „Kevade“-kangelaste sarnasteks arhetüüpideks. Kes neid tegelasi kunagi laval või filmis näinud on, neil nad ei unune! Paraku on tartlasi, kes mäletavad Kaarel Irdi legendaarset „Tagahoovis“ lavastust (1974) jäänud üha vähemaks ning ka 1956. aastal Andres Särevi draamateatris tehtud lavastuse põhjal Viktor Nevežini filmitud linateost ei ole enam ammu teleekraanil näidatud. Küll aga etendas 2004. aastal E. Vilde nimeline rahvateater Karlova linnajaos Lutsu tagahoovi prototüübiks olnud Tähe tn 37 õues menukat lavastust, mis pälvis tol korral koguni Tartu kultuuriauhinna. Raivo Adlasel ei olnud eesmärgiks Lutsu karaktereid nüüdisaega tirida. Pigem usuti, et Tartu tagahoovide tegelased, nende mured ja rõõmud ei olegi kolmveerand sajandiga kuigi palju muutunud ja teksti päevakohasus on säilinud – ning saavutatigi edu.

Seekordse, arvult kolmeteistkümnenda „Tagahoovis“ lavastuse mängupaiga on Emajõe Suveteater leidnud samuti Karlovas. Kunstnik Maarja Meeru valitud ning kujundatud majalobudik ning õu loovad eluehtsa mulje ning võimaldavad näidatavast osa saada üsna suurearvulisel vaatajaskonnal. Erinevalt Raivo Adlasest ei ole lavastaja Ain Mäeots siiski uskunud Lutsu teksti piisavusse ning on tellinud noorelt dramaturgilt Kiti Põllult selle ümber raamnäidendi tänapäevaste tegelastega. Kirjutamise käigus ei ole piirdutud pealkirja vaid ühe h-tähe lisamisega: raam on üle kasvanud läbivaks paralleeltegevuseks. Ja nii toimetavadki nüüd Lina ja Aleksandri tänava nurgamajas korraga kahe ajastu kangelased – nad ehmatavad üksteist, põrkavad kokku, kehastuvad momentaanselt ümber ega saa teinekord enam isegi aru, kes on kes ja kust pärit.

Mäeotsale ja Põllule tuleb au anda: segadik on hoogne ja päris hästi struktureeritud, nalja saab palju nii mineviku kui ka tänapäeva üle. Loo žanriks on suvine komejant, kusjuures hea maitse piirest üle ei astuta. Rohkem ja vähem tuntud näitlejad loovad hulga värvikaid karaktereid ning kiituseks kogu trupile julgen kinnitada, et nendega võinuks ka päris puhta ja meeleoluka Lutsu „Tagahoovis“ lavastada. Eriti tahaksin artistide seast esile tõsta Ingrid Isotamme õmblejanna Tatjana Nikolejevna ja vegantoidu fanaatiku Gaia kaksikrollis ning Liina Tennosaart võimuka majaproua Emma / Merje Säinasena. Kiire ja täieliku ümberkehastumise imet kingsepp Kapralist vaimseks meditatsiooniguruks Univeriks näitab Margus Jaanovits. Tore on üle hulga aja näha laval Villu Kangrut hiromant Pastelli / eluheidik Ilmari rollides. Vahva tantsulauluga „Kes laenaks raha?“ Boris Kõrveri muusikalist „Raha paneb rattad käima“ lõpetavad esimese vaatuse Silver Kaljula ja Carine Jessica Kostla ning publik valgubki vaheajale rõõmsas operetimeelolus.

Kunstnik Maarja Meeru valitud ning kujundatud majalobudik ning õu loovad eluehtsa mulje ning võimaldavad näidatavast osa saada üsna suurearvulisel vaatajaskonnal.

Tiina Viirelaid

Teises vaatuses on Põllut-Mäeotsa hakanud ilmselt segama südametunnistusepiinad Lutsu ees ning mida lõpu poole, seda rohkem on lavastusse toodud Lutsu jutustuse kanoonilisi stseene, millel uue topeltreaalsusega vajalikku sidet enam ei ole. Jõudnud vaheajal kurvastada, et värvikas Villa Hortensia liin, s.t maalermeister Trei, kärner Soin ja plekksepp Trumli Sass on seekord kõrvale jäetud, ilmuvad nad teises vaatuses järsku Reigo Tamme (korporant Murkini?) esitatud nukuteatri kujul. Paraku jääb see stseen jutustust mittetundvale vaatajale arusaamatuks ning lavastuse kontekstis tarbetuks, pealegi ei ole ju Vanemuise ooperisolist ka mingi õppinud nukunäitleja. Omades trupis aga ooperihäält ei saa lavastaja üle kiusatusest lasta tal „Kerjuse laulu“ laulda, millel küll Lutsuga vähimatki seost ei ole. Tamm teeb seda kenasti ja sunnib publiku hiirvaikseks, kuid samal ajal tuletab too vaikusehetk meelde, et jutustuse (nagu ka Irdi omaaegse lavastuse) tegelik võlu seisneb oma õnnetutele kangelastele kaasatundmises ja selle kaudu atmosfääri loomises, mis ühendab jandi lüürikaga. Seekordse lavastuse loojad ja esitajad oma kangelastele kaasa ei tunne. Lastes finaali eel kanda üle lava mürki võtnud Roosi surnukeha ning pannes siis kõik tegelased korraks samuti (tõsi küll, rokkimiseks üle kasvavat) „Kerjuse laulu“ laulma, antakse märku, et autorid on siiski tunnetanud nimetatud vastuolu algmaterjaliga. Paraku žanripuhtusest lähtuvalt aga asjatult. Seatud latikõrguse on tegijad niigi ületanud ning publik võib selle suve ühe meeleolukama jandi eest tänulikult aplodeerida.

Kui Kiti Põllu kallal norida, siis just lati seadmise kõrguse üle. Kuulda saanud, et tegemist on Lutsu jutustuse XX sajandi kolmekümnendatest aastatest XXI sajandi kümnendatesse kantimisega, läheb minusugune vaataja ju otsima satiirilisi paralleele Eesti ühiskonna kahe arengustaadiumi vahel. Paraku seda eesmärki ei ole aga seatudki. XXI sajandi kangelased moodustavad lavastuses üldjuhul siiski täiesti omaette maailma. Peategelaseks pretendeerib ebamäärase elukutsega Mart, kes soovib lammutusele minevasse majja vaimse tervise keskust rajada ning kutsub selleks appi meditatsiooniguru Univeri. Mardi naine Gaia on veganlushull, vastandudes sellega oma ämmale, kes üle kõige armastab grill-liha ja kreemitorte. Pideva rahalaenamissooviga jälitab Marti tema väikeettevõtjast vend Joel, kes koos oma uue kallima Kellyga on seekord otsustanud püsti panna Barbie-nukkudele taaskasutatavate kirstude tootmise internetiäri. Need ja teisedki Kiti Põllu loodud tegelased on koos oma veidrustega kindlasti meid ümbritsevas olemas, kuid tuleb tunnistada, et nad ei moodusta kaugeltki nii usutavalt elulõhnalist tagahoovi seltskonda nagu Lutsu kangelased, mistõttu Põllu tegelaskond ja nende dialoogid tunduvad kaugelt rohkem sulepeast imetud. Samuti on autor mitme Lutsu tegelase teravat karakteersust ähmastanud neile lavale mittemahtunud kangelaste tegude (asjatu) juurdepookimisega. Nii on juhtunud majaproua Emma Säinasega, kellesse on ühendatud Tatjana vapra sõbranna proua Pragi käitumisliin ning ka Pastelliga, kes peab vendade Bražnikovide asemel õmblejanna au eest välja astuma.

Võimalik sisuline paralleelsus kahe ajastu vahel ei ole huvitanud ka lavastajat, mis ilmneb osade jaotusest. Vastasel juhul võinuks hiromanti ja meditatsiooniguru mängida sama näitleja, sest miski ei ühenda ju Pastellit kojamehest eluheidiku Ilmariga või Univeri kingsepp Kapraliga. Et sellised paralleelid teinuks lavastuse vaid huvitavamaks, näitab Liina Tennosaare esitatud kahe ajastu majaprouade Säinaste sisuline ühtsus ning Reigo Tamme korporant Murkin, kes tänapäevase üliõpilasena teenib lisaraha lapsehoidmisteenust pakkudes. Võib-olla peitub selles minu rikutus, kuid just niisugused märgilised ümberkehastumised pakkusid mulle palju suuremat huvi kui omavahel mitte kuidagi seotud Belski ja Mardi (Karol Kuntsel) või Veika-eide ning ämmamoor Urve (Marje Metsur) samuti ju tehniliselt hästi sooritatud rollivahetused.

Aga see jutt on nüüd küll juba patune ja sarjast, et iga kriitik teeb ise endale pisuhänna. Kes aga Mäeotsa ja Põllu loodut Karlovasse vaatama lähevad, need kindlasti ei kahetse lõbusalt veedetud õhtut ning küllap jätkub sellele tükile publikut ka järgmiseks suveks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming