Tõsimeeli naljast ja naerust

Katrin Nielsen

Teatriseminar „Lapsed. Teater. Huumor”: huumor rikub rutiini ja reegleid. Huumoriseminarile pani väärika punkti VAT-teatri „Kalevipoja” etendus, vaimukas-tõsine käsitlus meie rahvuseeposest. VAT-TEATER

Kui öelda „konverents” või „seminar”, siis kangastub tüütu toolipõhja nühkimine ja pikad kõned. Põhjamaade huumori päevade kese, teatriseminar läinud aasta novembris Rakvere teatris, oli aga tihe, elamuste- ja kontaktiderikas päev. Pealtnäha süütu ettekääne – huumor – andis võimaluse kirglikult kaevuda looja/loodu/publiku ehk mängija/mängu/ vaataja suhtekolmnurka. „Kuum” teema  oli Taanist kohale toonud teatrijuhi ja miimi Dirck Backeri, lavastaja, näitleja ja õpetaja Nils Petter Mørlandi Norrast. Rootsi lavastaja Finn Poulsen erialainimestele tutvustamist vist ei vaja, tema üheksast lavastusest neli on Eestis tehtud lastele („Romeo ja Signe” esietendus läinud aasta oktoobris Emajõe suveteatris). Humoristi ja lastekirjaniku Jukka Parkkise jutustused Kaaren Kalevist on autori andmetel poodides läbi müüdud ja lavastaja Christian Lindroos Helsingi vanimast noorsooteatrist, kakskeelsest Unga teatrist ei pidanud paljuks tulla päevaks Rakverre. Eestipoolsed kõnelejad olid Aare Toikka VAT-teatrist, Rakvere teatriõpetaja Margus Eek ja Rakvere eragümnaasiumi VII klassi õpilane, nukuteatri näidendivõistluste mitmekordne võitja Priit Põldma.

Kõigepealt etendati, siis kõneleti ja arutati jne. Toomas Trossi kloun Tuut juhatas seminari sisse pooletunnise sulni klounaadiga. Märkamatult haaras ta kaasa lapsed saalis ja õhkkond tõmbus tõsisemaks.

Miimikooliga Dirck Backer ütles avakõnes, et tegemist on ohtliku teemaga: huumor tekib juhuslikult, selle olemus on improvisatoorne. (Backeri teater Patrasket töötab just nimelt improvisatsioonimeetodil.) Huumor on eelkõige suhtumise ehk elunägemise tagajärg/tulemus. Esteetilisest seisukohast, peaksid asjad omavahel kokku sobima. Humoristlik vaatenurk eeldab, et asjad ei sobi omavahel kokku, ja siit tekib IMESTUS ja ÜLLATUS.

Huumor rikub rutiini ja reegleid. Publik arvab nimelt, et näitleja ei tea seda, mida tema juba teab, näitlejat juhib aga tegevus, mida ta ei suuda ise mõjutada. Huumori puhul on oluline veel HIRM, rõhutas kõneleja, hirmu faktor, mis peab iseenesest mõista jääma mängu raamistikku. Et oma eluga hakkama saada, ongi huumorit vaja. Huumor annab võimaluse mängida hirmudega ja kompida oma mänguvälja piire. Backer viitas tõsiasjale, et lapsed hakkavad naerma enam-vähem kolmeaastaselt, kui nad on küpsed aru saama, mis on mäng, mis mitte. Ja siit tuleneb kohe huumori kolmas aspekt ja see on MÄNGULISUS. Sel teemal jätkasid juba teised.

 

 

Nalja geograafia

„Noorte maailmas on väikseimadki probleemid dramaatilised” on tõdenud Jukka Parkkinen. Romaanide kõrval on ta kirjutanud nii teatrile kui TV-le. Näitekirjanikutöö tähendab paratamatult Parkkisele teksti lihtsustamist. Dialoog peab olema kõnekeelne.

Kirjanik rääkis keele eri registrite kasutamisest. Kuna eepilise kirjanduse nurgakivi on vastuolu, konflikt, siis pärineb ka huumor samast allikast. Proosas tähendab see kas sõna- või situatsioonikoomikat. Kirjanikuna üritab Parkkinen töötada mõlemal, lapse ja täiskasvanu tasandil, et mõlemad naeraksid koos, aga erinevate asjade üle. Laps vaatab maailma tühjalt kohalt, eelarvamusteta, ja reageerib oma kogemusest või kogenematusest lähtuvalt. Täiskasvanute keelekuju on sageli kulunud – me ei näe teksti samamoodi kui lapsed. Palju sõltub ka vaataja elukogemusest.

Parkkinen vürtsitas oma kõnet ehtsoomelike lugudega. Näiteks tõi ta Oulu teatri lastelavastuse, kus tegelasteks on jahimees ja jänes. Jänesel on etenduse jooksul tuli takus, et oma nahka päästa, ent ometi läheb nii, et jahimees saab ta kirbule. Viimases hädas pöördub jänest mängiv näitleja abipalvega laste poole. Lapsed aga olid nii hirmul, et ei julenud iitsatadagi. Viimaks hüüdis üks kleenuke plikatirts saalist: „Tulista silmade vahele, siis ei lähe kasukas raisku.”

Viidates Antti Tuurile, arutas Parkkinen ida- ja läänesoome huumori erinevuse üle.  Idasoomlaste nali ammutab ainest enamasti  keelest, läänesoomlaste oma pigem situatsioonist. Ka seda tõsiasja illustreeris autor mahlakate tõsielulugudega, mis aga jäävad sedakorda Rakvere teatri seinte vahele.

 

 

Elu liiga lühike projektideks

Et huumoril on alati geograafiline aspekt, sellega soostus ka Rootsi lavastaja Finn Poulsen. Tema on lavastanud 21. eluaastast peale ja nüüd juba 43 aastat  teatris töötanud, teinud ühepalju lavastusi nii täiskasvanutele kui lastele. Finn Poulsenit sütitavad lapsed publikuna rohkem. Väikelapsed tormavad saali, õrnas eas jaguneb publik pooleks, pool istub ette, pool taha, murdeeas aga ronivad kõik taha. Poulseni meelisiga on 11. eluaasta ja neile lavastades ei tunne ta piire. Ainus tingimus, mis ta endale  täiskasvanuna seab, on kunstiline mõõde ehk lahendus. Elu on liiga lühike projektideks, väitis Poulsen, kes püüdleb kunstilise lasteteatri poole ja vihkab merkantiilset teatrit. KUNSTILINE TEATER oma olemuses ongi huumori ja traagika kooslus: ilmtingimata on vaja mõlemat, kui tahame teha kunstilist teatrit lastele.

Teatris võiks publikule individuaalsemalt läheneda, arvas Poulsen. Laste- ja täiskasvanute huumor küll erineb, aga olulisem sellest on tõsiasi, et nende vahel lasub süükoorem, must südametunnistus. Sügisel Emajõe Suveteatris lavastatud „Romeo ja Signe” oli ta kavandanud nutusümfooniaks ja publiku reaktsioonist võis näha: kus lapsed naeravad, seal vanad nutavad ja vastupidi. Aga lastega tuleb rääkida teatris ka sellest, millest meie täiskasvanute must südametunnistus ei tahaks kõnelda, näiteks lahutusest jm. Ja üks, mis kindel: iroonia lasteteatris ei toimi.

Kaasaegses lasteteatris, mis ei pelga minna katastroofini, on uus sõna TÕDE. Lastele VALETAMINE on tunduvalt hullem kui rääkida kibedat tõtt. Näiteks tõi ta Selma Lagerlöfi „Trollpoisi” lavastuse, mille mängimist lastele teater esialgu mittesoovitavaks pidas. Alles proovipubliku kaasamine veenis juhtkonda, et lapspublik võtab etenduse vastu palju rahulikumalt ja arusaavamalt kui täiskasvanud. (Tegemist on eesti mütoloogiastki tuntud lapsevahetusloo analoogiga. Selma Lagerlöfi loos vahetab troll perelapse oma lapse vastu. Inimlapsel läheb trolli juures täpselt nii halvasti või hästi kui trollivõsu inimperes koheldakse. Seega saab emaarmastus, mis trollilast hävitada ei luba, põhjalikult läbi katsutud.)

 

Lõbu või nali, kumb on lapsele olulisem?

Norra näitleja Nils Petter Mørland leidis, et laste puhul pole naer just kõige täpsem sõnum, mis on naljakas, mis mitte. Ta meenutas seiku lapsepõlvest, kui isa luges Asterixi koomiksit ja naeris kõva häälega. Nils Petter vaatas ka koomiksit ja naeris ka mis jõudis, ehk rohkemgi, kuigi polnud üldse naljakas. Et naermine on sotsiaalselt ühendav tegevus, taibati juba 1950-1960. aastatel kui telesõudele hakati naeruriba lisama.

Nils Petter oletas, et lapsed pole üldse teadlikud mingi naljaka situatsiooni ja naeru vältimatust seotusest. Lapsed naudivad tegevust, mitte ei reageeri spetsiaalsetele naljadele naeruga. Nad võivad lõbust väriseda, aga neile pole oluline, et asjad oleksid naljakad.

Tragöödia ja komöödia eristamine tuleb alles täiskasvanueas. Rääkides sellest, mis on oluline, viitas ta Hans-Georg Gadamerile, kes ei käsita mängurõõmu üksnes sellena, et meie mängime, vaid rõõmu sellest, et meiega mängitakse, et meid on võetud mängu. Eks ole meil eredamad lapsepõlvemälestusedki seikadest, mil täiskasvanud suhtuvad lapse maailma tõsiselt.  Ja seda tasuks teatril meeles pidada.

Nils Petter Mørland teeb Norras ühe trupiga importeatrit. Lapsed tulevad etendusele oma mänguasjaga ja näitlejad loovad nende toodud leludega etenduse.

Näiteringi juht Margus Eek lisas, et festivalidel käies puutub ta tihti kokku väitega, et 7–12aastased lapsed pole suutelised näitemängu mõistma ja iseseisvalt rolle looma, oluline olevat vaid mängurõõm. Kõik, mis jääb juba näitlemise valdkonda, pannakse kahtluse alla ja lendab juhendaja kapsaaeda. Eegi kogemus ütleb aga, et just selles eas on lapsed väga head ümberkehastujad ja rolliloojad, sest mängutõde langeb kokku kunstitõega. Seda tuleks ka lastele lavastades silmas pidada: nad tajuvad tõelist sisu ja asjade tegelikku olemust paremini kui arvata oskame. Lapsed on ehedamad, nende tajuprotsessid  tundlikumad. Eesti teatris napib lavastajaid, kes oleksid võimelised looma laste seisukohalt.

Pärastlõunal võttis esinemisjärjekorra üle Rakvere Linnanoorte Näitetrupp ja mängis kooliteatrite lõppfestivali võidulavastust Daniil Harmsi „Juhtumisi”. See oli noorte endi valik Harmsi lugusid. Tõesti, topelthuumoriga vürtsitatud rollid ei jäänud noortele kättesaamatuks, koos liikumise, mänguvahendite täpsuse ja vaimukate stseenidega hakkas vene absurdikirjanduse isa Harms eesti kooliteatrilaval tööle küll.

 

Komöödia on tragöödia, mis juhtub kellegi teisegaSelle taani klouni tsitaadiga alustas Toomas Tross diskussiooni, mille teemaks oli „Komöödia ja tragöödia lasteteatris”, ning kohal olnud paarkümmend inimest vaagis ainest kolmest aspektist: repertuaarivalik, autoripositsioon ja  loojavastutus. Kõneluste keskmesse tõusid eelkõige lastele olulised väärtused teatris.

Kõigepealt võttis sõna Eesti Riikliku Nukuteatri kauaaegne peanäitejuht Rein Agur, kes tõstis üles küsimuse tragöödia juurtest. Tragöödia oli vajalik inimkonna tekkeajal. Tragöödia on seotud katarsisega kui vaimselt ja psüühiliselt puhastava elemendiga. Tragöödia olemus on kaasaelamine kellelegi, kellegi saatuse jälgimine. Tragöödia pakkus õnnelikule inimesele võimaluse kaasa elada õnnetule. Tänapäeval me pelgame oma lastele tragöödiat näidata – aga kas meil on õigus see lapselt ära võtta? Lasteteatris kohtab teatri nime all sageli üldse midagi muud. Tegijad justkui ei annaks endale aru, mis asi see teater on. Lasteteater paraku polegi sageli TEATER. Ta on midagi muud.

Vaatajaskond on ikkagi mitmenäoline ning palju loeb, millisest perest laps tuleb, milline on tema vaimne pagas. Tragöödiat söandavad lasteteatris lavastada vähesed, aga neil peab ka olema MISSIOONITUNNE ja hea SPONSOR.

Elame postmodernistlikul ajal, kus lastel on õigus nõuda oma õppekava. Noored kujundavad muutusi ja vanad aktsepteerivad seda. Kõik justkui teavad, milline lasteteater olema peaks, nii lapsevanemad, õpetajad kui kriitikud. Ja kõigil on tuline õigus. Kuidas sellest võrgust läbi lipsata? Lasteteatrisse on vaja raha, et teater saaks missiooni täita. 

Finn Poulsen  küsis: milline peaks olema lasteetenduse lõpp? Vastus erineb tõenäoliselt vanuseti. Tragöödiat väärtustab Poulsen lavastajana enam, aga värvib seda koomikaga. Muidugi on teemasid, mida poleks vaja lasteteatris puudutada, näiteks kirg. Lastel lihtsalt puuduvad vastavad kogemused. Aga on ka LUGUSID, mis on täiskasvanutele väljakannatamatult valusad, ebameeldivad, kuid lastele hädavajalikud. Poulsen tõi näiteks nüüd juba lastedramaturgia klassikaks saanud Suzanne Osteni „Medeia lapsed”, kus on käsitletud vanemate lahutust tõeselt ja valusalt, aga vaadatud seda laste seisukohalt.

 

 

Looja vastutusest laste ees

Dirck Backer imestas, et tragöödia  ja komöödia kui vanad mõisted on pealtnäha ikka veel opositsioonis, kuigi katarsist kogedes aga tavaliselt nii nutad kui naerad. Pigem võiks kasutada tragikomöödia mõistet. Jah, lapsed on naeruhimulised, aga tegijail tuleb hoolitseda, et neil oleks võimalus sisse elada tegelaste rollidesse ja neile KAASA TUNDA.

Lasteteater peab muutuma ka postmodernismi ajal. Suured narratiivid on suremas ja valiku lähtepunktiks on performance, etendus, hetkes olemine. Valik ei pea lähtuma loost, oluline on INIMLIKKUSE aspekt. Lasteteater peaks aitama vanemaks ja targemaks saada. Dirck Backer leidis, et on head ja halba lool põhinevat ja head-halba fragmentaarset teatrit. Aga lapsi tundes peab kahjuks tõdema, et lapsed kohanevad halva teatriga. Sellega soostusid teisedki vestlusringis osalenud.

Lavastaja VASTUTUSEST laste ees rääkis Christian Lindroos: oluline on, miks üht või teist materjali lavastada. Kui ta ise lavastab, siis ta jälgib, et etenduse ajal liiguksid laste tunded nagu Ameerika mägedes. Võib teha „Hamletit” 3–7aastastele, aga siis peaks olema selge –  miks? On oluline, mis tundega lapsed teatrist lahkuvad. Kas muutus toimus vaid tegelastes laval või sündis see ka  publikus?

Nils Petter Mørland rõhutas, et laval lugu jutustades peavad olema paigas temporütm ja värvide vaheldumine, olulised on vastandid: valgus ja pimedus, kiire ja aeglane. Publikutundele lisas ta ühe värvinguna LOOTUSE ja LOOTUSETUSE kvaliteedi.

Rakvere koolipoiss ja noor teatrihuviline Priit Põldma tõi välja kvaliteedina etenduste HELGUSE ja SÜNGUSE. Ka tragöödia võib olla helge. Vaatajana valib ja eelistab ta küll tuumakat täiskasvanute teatrit, kuid oma viieaastase lasteetenduste vaatajakogemuse pealt tuli tal tõdeda, et lasteteatris valitsevad komöödiad, kus põhihuvi on lõbustamine, ja see ohustab  noort teatrivaatajat. Kas tegemist on laste alavääristamisega, et ehedat lugu näeb harva?

Kuumale diskussioonile andsid emotsionaalse värvingu näitlejad. Aita Vaher, kes läbis mõni aeg tagasi haiglaklouni kursuse, meenutas oma negatiivset suhet teatrikooli ajast klouni rolli. Tänu uutele kogemustele mõistab ta nüüd selle rolli suurust ja võimalusi. Aita Vaher seadis ritta, mis peab olema oluline lastele tehtavas teatris ja sai kokkuvõtliku „aus+traagiline+armastus+komöödia”. „Lasteteatri näitlejal peab olema avali süda”, lisas Toomas Tross. Igal õhtul peaksid publik ja näitlejad vastastikku armuma, peaks olema särinat, krõbisemist, mida on TUNDA – siis sünnib teater. „Tõuskem laste tasandile”, kõlas viimane üleskutse. Jah, lähtepunkte teatriks lastele võib olla palju, aga ikkagi jääb õhku MILJONI KROONI küsimus – kuidas panna ühiskond lastekultuuri austama?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming