Suur teater ilmneb detailides

Calderóni autosakramentaal, kristlik allegooria tuletamaks meelde, mis on tõeliselt väärtuslik, kõlab vaevata kokku Theatrumi senise repertuaarivalikuga.

OTT KARULIN

Theatrumi „Suur maailmateater“, autor Pedro Calderón de la Barca, tõlkija Jüri Talvet, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Rene Liivamägi, helikujundaja Marius Peterson. Mängivad Marius Peterson, Lembit Peterson, Indrek Sammul, Andri Luup, Liina Olmaru, Anneli Tuulik, Mare Peterson, Maria Peterson, Toomas Täht, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Elisabeth Peterson ja Eva Eensaar. Esietendus 19. IX Theatrumi saalis.

Tunnet, et prooviaega jäi ülegi, ei jäänud. Materjalivalikuna on Calderóni „Suur maailmateater“ Theatrumi renoveeritud maja avalavastusena muidugi tähenduslik. Ka enne etendust läbipaistvale eesriidele projitseeritud varasemate lavastuste pealkirjad viitavad sellele, et tegemist on vahekokkuvõttega, ehk isegi omamoodi uue algusega. Calderóni autosakramentaal, kristlik allegooria tuletamaks meelde, mis on tõeliselt väärtuslik, kõlab vaevata kokku Theatrumi senise repertuaarivalikuga. See peaks ühe ajalukku jäänud žanri näitena pakkuma piisavalt huvi neilegi, kes iga päev väärtusküsimusi ei vae või siis ei tee seda religioosses kontekstis. Kahjuks on Lembit Petersoni lavastus jäänud kuidagi ebalevaks ja seda ennekõike valitud etendamisvõtte tõttu. Problemaatiline pole niivõrd võte ise, vaid näitlejate suutlikkus see välja mängida.

„Suures maailmateatris“ juhib vägesid – ja seda nii ülekantud, ideelises kui ka vahetus, dramaturgilises tähenduses – Autori tegelaskuju, keda nähtud etendusel kehastas lavastaja ja teatrijuht Lembit Peterson (rolli täidab ka Marius Peterson). Tema määrab inimestele veel enne, kui nad inimesed ongi, rolli maailma­laval ning annab lõpuks ka hinnangu nende osasooritusele. Lembit Petersoni looja on pigem asjalik kui paatoslik, lugedes suure osa oma tekstist maha käsikirjast, mille ümber mustad kaaned kirjaga „Autor“. Kuna „Suur maailmateater“ on tõepoolest mitmeastmeline metatekst – maailm kui teater, lava kui maailm, aga ka tegelane kui allegooria ja näitleja kui tegelane maailmateatris –, on selline varjamatu käsikirjast kinnihoidmine isegi põhjendatud, sest lavalgi lausutavad sõnad pole kellegi omad või maine omand. Praegu mõjus võte aga ennekõike pragmaatilise valiku ja mitte kujundina, nagu seda on teistele tegelastele Autori jagatud käsikirjalehed, mille mõlemad pooled tindist puutumata ja mis seeläbi näikse rõhutavat inimese valiku osatähtsust ka etteantuses.

Teatav võõritusefekti taotlus on neis mustades kaantes siiski – ja see peegeldub ka näitlejatele antud ülesandes. Ilmarahva kehastamisel ei peljata üheselt mõistetavaid märke kunstnikutöös (kui Rikas, siis kuldketid, kui Põllumees, siis kõbla) ega ka flirti groteskiga kehakeeles (näiteks Andri Luubi Kuninga rõhutatult väljapeetud kõnnak, mille dikteerib raskuskeskme viimine hästi toidetu vatsa). Millisel määral selline kõrvalpilk, etendaja kommentaar oma tegelasele, põhjendub, sõltub aga suuresti rolli täitva näitleja võimest hoida tasakaalu karakteri ja allegooria kehastamise vahel. Luua humoorikas karikatuur, eriti kui rolliks on keegi, kes mõne surmapatuga liigagi sina peal, on märksa lihtsam kui vormida allegooriast lihast ja luust tegelane, kelle lavaelu oleks huvitav jälgida nii ideelisel tasandil kui ka kaasaelamist võimaldavana.

Seda, et autosakramentaal kasvas välja kristlikust protsessioonist ehk sellel on oluline ühisosa tänavateatriga, tuletab Theatrumi lavastuses kõige enam meelde Maailm Indrek Sammuli kehastuses.

Gabriela Liivamägi

Nagu öeldud, on nii alusteksti kui ka lavastuse eesmärgi tõttu rohkem mängu­ruumi neil, kelle kaasavara maailma astudes tagasihoidlikum. Eriti suudab just Tarmo Song Vaesena ohjata ühelt poolt rõhutatult kunstliku kehahoiaku ja kaebekooriliku intonatsiooniga tepitud koomikat ning teiselt poolt hoida vaataja mõttega oma tegelase arutluskäikude juures ja nendega kaasas. Ka Helvin Kaljula on lähtunud Põllumehena justkui samadest püüdlustest, meelitades publikult ka mitu teenitud naerupahvakut välja, kuid kahjuks on näitleja diktsioon nii käest ära, et tema tegelase mõttekäike pole ka parima tahtmise juures võimalik jälgida. Liina Olmaru Kasinus jääb aga paljuski märkamatuks, mida võiks pidada sisuliselt põhjendatuks, kui igatsus näha teda üle kriminaalselt pika aja taas rollis, kus tema sisemine vägi valitseb saali ka lava kõige pimedamas sopis liikumatuna seistes, poleks nii väljakannatamatu.

Väetite vastasleer, edevate kolmik – Maria Petersoni Ilu, Toomas Tähe Rikas ja Andri Luubi Kuningas – jääb aga laval paljuski samasse lõksu, kuhu nende tegelasedki. Kõik välimine lõugab ja näitab näpuga, meelitades näitleja seda vormi paisutama ka žestides ja kõnes. See silmipimestavalt kirev must-valge lähenemine teenib muidugi „Suure maailmateatri“ eesmärki moraalijutlusena, kuid ei kutsu nende tegelastega kaasa mõtlema. Vaid nii näeb vaataja palki oma silmas, võiks vastu väita, aga mitmetasandilisem rollidramaturgia on minu kogemuse põhjal alati suurema kandejõuga, sest vähimagi võimaluseta tegelasega samastuda pole mõtet publikult enesessevaatamist loota. Selle poole autosakramentaal ju ometigi püüdleb.

Seda, et autosakramentaal kasvas välja kristlikust protsessioonist ehk sellel on oluline ühisosa tänavateatriga, tuletab Theatrumi lavastuses kõige enam meelde Maailm Indrek Sammuli kehastuses. Ka tema on Autori kombel asjalik, kui ta äsja rolli saanuile enne maailmalavale minekut rekvisiite jagab ning pärast need nõudlikult tagasi võtab, teades küll, millise osa täitjad tavaliselt ikka midagi hõlma all üle siin- ja teispoolsuse piiri smugeldada püüavad. Ja ometigi on tal õnnestunud säilitada huumorimeel, mida ta terve lavategevuse jooksul vahekommentaaridena ka muhedalt publikule demonstreerib. Sammul on juba päris mitu head aastat nauditavas vormis (jälle), nii et tema Maailm võib lausa ootuspärasegi rollilahendusena mõjuda, aga tema värssteksti valitsemise oskus, kütkestav viis rütmistada kõnet nii, et see on korraga laul ja pilge, ning see, kuidas ta hoiab publikuga sõbramehelikku kontakti, kaotamata ealeski tema kasuks jõusuhte hoidmiseks vajalikku distantsi, on rabavalt loomulik. Seda „Suurt maailmateatrit“ valitseb just nimelt Maailm, nagu valitseb Theatrumi lava Sammul.

Kui tõesti on nii, et sel korral jäi proovi­ajast puudu, siis peaks eelöeldust nii mõndagi etenduste jooksul paika loksuma. Hea oleks üle vaadata ka valguspildid, et projektsioon ikka raamides püsiks ja laealused prožektorid liigselt lava tagaseinale varje ei heidaks, sest värskelt remondist tulnud teatrimajas paistavad need lohakused eriti silma. Suur teater ilmnebki detailides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht