Surm kui sotsiaalne sündmus

Katrin Essensoni ja Jarmo Karingu uuslavastuse kandev idee näib olevat suremine ja maetud saamine igaühe tahte ja valiku kohaselt.

IIRIS VIIRPALU

Vaba Lava „Wake up! It’s time to die“ ehk „Ärka üles, aeg on surra!“, idee autorid, lavastajad ja esitajad Katrin Essenson ja Jarmo Karing, lavakujundaja Liina Keevallik. Esietendus 13. I Vaba Lava saalis.

Katrin Essenson ja Jarmo Karing võtavad oma sõna ja liikumist ühendavas uuslavastuses vaatluse alla surma  kui kultuurilis-sotsiaalse rituaali.

Katrin Essenson ja Jarmo Karing võtavad oma sõna ja liikumist ühendavas uuslavastuses vaatluse alla surma kui kultuurilis-sotsiaalse rituaali.

Siim Vahur

Katrin Essenson ja Jarmo Karing võtavad oma sõna ja liikumist ühendavas uuslavastuses vaatluse alla surma kui kultuurilis-sotsiaalse rituaali, juhtides tähelepanu matustega kaasnevale etenduslikkusele. Tüüpilist matust kirjeldatakse ebaisikulisena ning mööndakse, et see meenutab halba teatrit. Surma sündmuslikkus kajastubki vahest kõige ehedamalt matuste ja peielaua traditsioonis, mida võib vaadelda performatiivse ühiskonna ilminguna.

Esietenduse eel osutas Karing meediakajastuses tõigale, et tänapäeval on kombeks surma kõrvale tõrjuda.1 Ammune traditsioon sängitada lahkunud esivanemad elukoha lähedale, vahel lausa elamu põranda alla, on asendunud surma eest ära lükkamisega, surijate, haigete, eakate ühiskonna äärealale nihutamisega. Seega toimib ühiskond paradoksaalselt: ühest küljest surma kardetakse ja tõugatakse see endast eemale, ent järgitakse siiski hoolikalt kultuurikoodi, millesse mahub matusekombestik nii oma eetika kui ka esteetikaga. Toimib ka kokkulepitud reeglistik, kas ja kuidas on suremine lubatud.

Lavastuses mõtiskletakse inimese identiteedi ja kuvandi üle: millistes sotsiaalsetes rollides inimene elu jooksul üles astub, kuidas on nende rollide täitmine õnnestunud ning kellena jäävad teised lahkunut lõppeks meenutama. Nii juhitakse tähelepanu lahkumisega tihedalt seotud mäletamise temaatikale. Kahtluse alla seatakse hauatähise vajalikkus, omaste võimalus tulla hauale mälestama ja mäletama – „ma ei taha saada maetud surnuaiale“. Lahkunuga rituaalide või kombestiku kaudu sideme hoidmine eri moel on sellele vaatamata levinud peaaegu kõigis kultuurides. Surmaga seostuvad kindlad artefaktid, käitumisjuhised, mida võib lugeda kultuuripärandiks.

Teravalt tõstetakse esile matuse kui jõukuse väljanäituse aspekt: meeshääl annab täpsed juhised selle kohta, kui palju külalisi ja millised esinejad tema matustele kutsuda, kui uhke peab olema kogu sündmus. Matust vaadeldakse kultuurilise konstruktina, kus võib maksta nii isiku enda viimane tahe kui ka ühiskonna mall, milline peab olema harjumuspärane ja õige matus.

Põhilisena kerkib esile valiku küsimus: inimesel peaks olema õigus valida, kus ja kuidas saada maetud või tuhastatud. Eutanaasia, Eesti ühiskonnas pigem poleemilist diskussiooni tekitanud nähtus, mida samuti puudutatakse, kätkeb endas niisamuti vaba tahte ja valiku momenti, õigust otsustada oma elu surma üle, kui tingimused on juba selliseks kujunenud.

Matusebüroo liin viib välja tänapäeva ühiskonna kriitikani. Tegu on maailmaga, kus kõik ei peagi kadunukest matma minema, peaasi et asi kähku tehtud saab, „peielauda võib ju foto ka saata“. Matusebürood kirjeldatakse kui äri, kus tehakse lihtsalt oma päevatööd, sageli nagu konveieril vaid ettekirjutusi ja formaalsusi täites. Kapitalistlikule tarbimishullusele osutavad nii kilekotid kui ka jõulukuused, mis on pärast tallinlaste kodudest väljaviskamist leidnud laval uue elu ning on säärasena taaskasutuse hea näide.

Kapitalismi negatiivsete joonte väljatoomisest põigatakse sõja ja sellega kaasnevate kuritegude kirjeldamise juurde: kajavad sõduri mälestused, samuti sõjaolukorra ebainimlikkusele ja terrorile osutavad kirjeldused. Sõjakoledustest libisetakse aga justkui mööda ning kasutatud kujundid jäävad sõja kui inimkonna hirmsaima saavutuse mõttetuse ja õuduse kajastamisel napiks.

Kujundite tihedus ja teemade pidev vaheldamine põhjustab selle, et mõnda teemat, süžeed või kujundit ei arendata lõpuni välja, osa ei pääse mõjule ning jääb justkui õhku rippuma. Kuna juba iseenesest väga tuumakale põhiteemale oli lisatud muid sellega seostuvaid teemasid, on päädinud see kõik laialivalguva käsitlusega. Süžee hüplikkus lõi mulje järjestikustest fragmentidest ning tervik jäi häguseks.

Lavastust saab võrrelda ka teiste siinmail loodud teostega, kus keskendutud surmale ja selle inimlikule mõtestamisele. Kõlaritest kostunud käsklus „Jookse surnuaial!“ tõi meelde Jaan Toomiku omaaegse töö „Tantsides isaga“. Peale Toomiku metafüüsilise videoteose meenub matuste ja surmatemaatika otsese kunstis kujutamisega ka Ivar Põllu lavastatud „Sisaliku tee“ avastseen: kujutati matust, kus publik pidi oma kohale pääsemiseks moodustama rongkäigu ja kirstus lebava näitleja juurest mööduma. Etendusel kõlanud Neil Youngi teemalugu Jarmuschi kultuslikust filmist „Surnud mees“ („Dead man“) lõi otsese sideme ka surmatemaatikat filosoofilisemast küljest lahanud filmiga.

Lavastuse kandev idee näib olevat suremine ja maetud saamine igaühe tahte ja valiku kohaselt. Jacques Derrida kirjeldab oma teoses „Surma and“ just surma ainuisikulist külge: surma saab indiviid tõeliselt anda üksnes endale, võttes selle enda peale. Derrida järgi on surmast kantud nii vastutus kui ka ainulisus, subjektsuse ja eneseteadvuse saab anda surm.2 Kogemuslikust küljest on selge, et ühelgi elaval inimesel ei ole surmakogemust, nii nagu ei ole ühelgi kõrvalseisjal ligipääsu kellegi teise lahkumisele – elust lahkumine on läbinisti individuaalne akt. Ka heiddeggerlik „surma-poole-olemine“ kui pidev ja tuntav teadlikkus surelikkusest viitab isiku asendamatusele ja lõpu paratamatusele. Iga elu jõuab mingil hetkel surmani – surmast teadlik olemine on loomulik ja käib elusolemise juurde.

Derrida on kirjutanud: „suhe surmaga on tõlgendav mõistmine“.3 Lavastuses käib läbi surma kui tuttava mehe metafoor, juttu on surmaga kohanemisest, küsitakse koguni sellega sõbrunemise järele. Keskmes on aga siiski pigem surma sotsiaalne ja rituaalne kui filosoofiline tahk, uuritakse, mis teeb surmast sotsiaalse sündmuse ning mis võib olla selle tagajärg. Püüd vaadelda surma etenduskunstide vahenditega lisab ühe võimaliku vaatenurga teemale, mis olemuslikult tabamatu, ning selle eest tuleb tegijatele tänulik olla.

1 Artikkel „Jarmo Karing: kui inimene sureb, siis elu läheb edasi“ ERRi kultuuriportaalis.

2 Jacques Derrida, Surma and. Tlk Mart Kangur, TLÜ kirjastus, 2011.

3 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar