Stiilne, täpne, igav

„Nähtamatus daamis“ on piltilusat ja läbimõeldud baroksust. See pidev kõikumine nähtava ja nähtamatu, peegelmaailmade ja tegelikkuse vahel on üdini calderónlik.

KADI HERKÜL

Viljandi Ugala „Nähtamatu daam“, autor Pedro Calderón de la Barca, tõlkija August Sang, lavastaja Lembit Peterson, kunstnikud Jara Martínez Valderas ja Caja Negra, muusikaline kujundaja ja helilooja Germán Díaz, videokunstnik Diego Palacio Enríquez, valguskujundaja Rene Liivamägi, liikumisjuht Tiina Mölder, lavalise võitluse seadja Indrek Sammul. Mängivad Ott Aardam, Laura Peterson, Martin Mill, Janek Vadi, Laura Kalle, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa jt. Esietendus 17. III Ugala suures saalis.

Võbelev küünlaleek ja sügavpunases kleidis donja Angela (Laura Peterson) peegeldumas lava kohal kõrguval klaaslael. Peentest geomeetrilistest valgusjoontest tekkivad ja sama kiiresti pilgu eest kaduvad paleed. Poolläbipaistvad seinapaneelid, millest pöördlava liikudes sünnivad efektsed labürindid ja võrgustikud. „Nähtamatus daamis“ on piltilusat ja läbimõeldud baroksust. See pidev kõikumine nähtava ja nähtamatu, peegelmaailmade ja tegelikkuse vahel on üdini calderónlik. Elu on unenägu. Elu on teater.

Ajastu- ja autoritruu. Pedro Calderóni „Nähtamatu daami“ valik uusvana Ugala avapauguks oli kahtlemata korraga põnev ja tark otsus. Lugu on teatraalne ja elulustlik, hispaania kuldajastu draama Eesti lavadel üsna haruldane. Lisage siia Lembit Petersoni oskus vahel ehk tolmununagi tundunud klassika särisevalt elama panna ja tulemuseks on … teatriime. Ühekorraga hõrk pidusöök detaililembestele teatrigurmaanidele ja üllatav avastus skeptilistele klassika­pelguritele. Just nii läks ju korraga hurmavalt ajastutruu ja vahedalt nüüdisaegse „Tartuffe’iga“ (Eesti Draamateater 2015).

Neis kahes Lembit Petersoni viimaste hooaegade suures klassikalavastuses on ilmselget stiiliühtsust ja kokkupuutepunkte. (Kahjuks jäi mul nägemata 2016. aasta kevadel VHK teatrikooliga valminud Calderóni „Armastusega ei tehta nalja“.) Peterson on ajastu- ja autoritruu. Ei, mitte viimse koma, remargi või kostüümidetailini. Tema truudus on sisuline ja vaba. Stiliseeritud ja teatraalne.

Donja Angela (Laura Peterson), armastuse nimel ja armastuse eest põgenev nähtamatu daam.

Gabriela Liivamägi

Nõnda ilmubki esmalt publiku ette Aarne Soro, küll mantli ja mõõgaga, aga iseenesena, siin ja praegu. Naeruvirve silmanurgas, juhatab näitetrupi vanim liige lavastuse sisse – me oleme praegu küll Ugalas, aga tegelikult Madridi sumedas öös prints Baltasari ristimise õhtul, aastas 1629.

Siis laskub Soro efektselt tõstukiga lava alla, et tõusta sealt koos ülejäänud näitlejatega lavale tagasi juba rollis, haiglaselt umbuskliku ja igal võimalusel mõõga järele haarava don Luisina. Reeglid on paigas: see siin on teater teatris. Ajastutruu varjamatu mäng, mille juurde kuulub täiel häälel publikusse esitatav salajane sisekõne. Kus kottpimeduse tarvis pole vaja prožektoreid maha keerata. Piisab sellest, kui vaatajale öeldakse, et nüüd on tuba pime.

Õuedaamide talupojatantsud. Lavastuse stiliseeritud võti – et meie ees ei ole XVII sajandi näitemängu restauratsioon, vaid tänapäevane klassikatõlgendus – mängitakse täpse kujundlikkusega selgeks sissejuhatavas tantsustseenis, kus barokktantsu ranged ja kunstlikud poosid vahelduvad ja põimuvad groteskselt nüüdisaegsete vimkadega.

Samad liikumismotiivid läbivad kogu lavastust: kord on laval justkui Diego Velázquezi „Õuedaamide“ tardunud hoiakud, hetk hiljem aga segu moodsast plastikast ja Pieter Bruegeli maalide rohmakatest talupojatantsudest. Eriti läbivalt karakteerne on teenijanna Isabeli (Laura Kalle) liikumisjoonis: rõhutatult sissepoole pööratud päkad lustakalt võõritavates pasteldes, puusakõrgusele tõusev jalg, kui Isabel külg ees „pimedas“ toas teed otsib.

Näidendi loogika mõttes on lavastust avav pikk tantsustseen igati põhjendatud ja õige – ilmselgelt on see pildike noore printsi sünnipidustuste tseremooniast, millele hilinemist õilis don Manuel (Ott Aardam) kibedalt kahetseb. Saalist mõjub episood siiski hirmpika ja venivana, liikumisjoonised ei paku põnevust ja lavastus jääb toppama.

Siis kaovad nimetud tantsupaarid ja vahekäigust lendab üle lava looritatud donja Angela, üks äsjaseid tantsijaid, kes nüüd ei ole enam anonüümne kaunitar pavaanis, vaid päris naine, armastuse nimel ja armastuse eest põgenev nähtamatu daam. Laura Petersoni esimesed repliigid lähevad kiirustades peaaegu kaduma, aga viga pole selles. Pigem läheb kaduma mängutäpsus. Sest nüüd võiks vaataja ees avaneda päris lugu: lugu noorest imekaunist lesest, kes on ühtaegu õilis, hästikasvatatud ja kombekas, aga seejuures uudishimulik, hulljulge ja armunäljas. Kiire ja naljakas, korraga tobe ja teravmeelne eksituste komöödia.

Üle võlli elutõde. Lembit Petersoni „Nähtamatu daam“ tundub jäävat peatuma kusagile poole mängu peale. Mäng mängus reeglid antakse publikule alguses kätte, seejärel võiks edasine olla justkui „päris mäng“, aga jääb miskipärast hõljuma kuhugi olemise ja kõrvaltvaatamise vahepeale. „Kõrvale“, otse publikusse ja publikule esitatavate repliikide ja tegelaste omavahelise suhtluse piir jääb ähmaseks. Ka otseses mänguolukorras vaataksid näitlejad oma tegelasi otsekui kõrvalt.

Nad ei sukeldu pea ees Madridi sumedasse öhe, vaid jutustavad ja näitavad Madridi öös toimuvat. Nad ei kirjuta pööraseid kirju ega hiili küünlavalgel või suisa pilkases pimeduses kütkestava noormehe tuppa, vaid näitavad meile kedagi, kes kirjutab ja hiilib. Nähtud etendusel (30. III) tundus Calderóni stiihilist mängulusti ainsana täpselt tajuvat ja mõnuga nautivat Martin Milli teenripoiss Cosme. See ahnepäits, argpüks ja hädavares ahastas ja võdistas põlvi klassikalise gracioso lustiga.

Sestap mõjus „Nähtamatu daam“ tervikuna stiilselt, ent igavalt. Puudu jäi mängulust ja jaburus, millele näitemäng paljuski toetub: saatuslikud kaunitarid jahmerdavad salaust varjava nõude­kapiga, rüütlid ukerdavad pimedas toas ja küünlad muudkui kustuvad, igas võimalikus ja võimatus olukorras haaratakse mõõk, et kaitsta kedagi või midagi mõne poolkujuteldava ohu eest …

Mitte et selles tobeduses puuduks terav iroonia nüri traditsionaalsuse pihta või psühholoogiline tõde, kaugel sellest. Flirt, intriigid, armuvalu, vendlus, sõprus on kõik nagu päriselus. Aga vindiga, üle võlli. Ja seda vinti ei võta Petersoni lavastus välja. Laval ei sünni kiiret ja satiirilist komöödiat ega ülevoolavat farssi. Ugala „Nähtamatu daam“ tahaks justkui olla mõtlik allegooria, tähendamissõna, nagu „Elu on unenägu“ või „Kindlameelne prints“. Ent materjal paneb vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming