Soomlaste teatrisuvi tipneb festivaliga

MARGOT VISNAP

Tampere teatrifestival  ?Teatterikesä? pakub ohtralt omateatrit, mida kaunistavad külalised Ukrainast, Saksamaalt, Rootsist, Hollandist ja Eestist. Augustikuu kümnendal päeval algav ja viis päeva kestev traditsiooniline, Tamperes juba 36. korda toimuv Soome teatrifestival ?Teatterikesä? (?Tampere teatrisuvi?) esitleb seekord üheksat sel aastal esietendunud soome dramaturgial põhinevat uuslavastust. Omadramaturgia valdav osakaal on olnud aastakümneid selle festivali pärisosa. Kuigi alati on festivalile kutsutud välisteatreid-truppe, olgu nii ligitõmbavate peaesinejate kui ka lihtsalt värviliste ?tordilisanditena?, on festivali rõhk olnud alati omadramaturgial põhinevatel lavastustel, olgu tegu tänapäevanäidendi või klassikaga.

Soomlane huvitub enesepeegeldusest, mida pakub teater omanäidendeid mängides-tõlgendades. Või teisipidi: soome teater pakub truilt vaatajale võimalust nii oma ajalugu kui ka olevikku läbi mängida ja tunnetada. Naabrite teater teeb seda järjekindlamalt kui meie siin. Ehkki eestigi dramaturgia mängimine-lavastamine, selle populaarsus, näitab ju pigem kasvutendentsi.

Tänavusuvisele festivalile on rahvusvaheliste iidolitena kutsutud ukrainlane Andri Þoldak oma kahe lavastustega ?Kuu täis armastust? (Ivan Turgenevi ?Kuu aega maal? põhjal) ja Aleksandr Solþenitsõni ?Üks päev Ivan Denissovitði elust? ning saksa teatri tõusev täht Armin Petras, samuti kahe lavastusega: Tenessee Williamsi ?Klaasist loomaaed? ja Sarah Kane?i ?Lõhutud?. ?Tordilisandid? on seekord rootslanna Lo Kauppi oma monotükiga ?Pitmani tütar, kes lasti õhku?, Von Krahli teatris lavastatud Jussi Niilekselä ja Mihkel Ulmani kakskeelne ?Taksojuhid? (lav. Ingomar Vihmar) ja kahe hollandlase koostöös sündinud trupi Stenzel & Kivits tänavateatrilavastus ?Perfektne kontsert, II?.

 

Omadramaturgia valitseb festivalipilti

Ehkki festivalikavast leiab ka välisdramaturgiat (Tðehhovi ?Kolm õde?, Steinbecki ?Hiirtest ja inimestest?, Penhalli ?Sinine apelsin? jt.), jääb lõviosa siiski omadramaturgiale. Soomlased mängivad ja vaatavad oma näidendeid mingi erilise innu ja rõõmuga: see on omalaadne suhtlemisvahend, teater kõnetab ühiskonnas toimivaid protsesse, osundab probleemidele ja tendentsidele inimeste sees ja ümber. Ja teeb seda järjekindlalt, vahel ka rutiinselt, paremail juhtudel siiski rutiinivabalt. Meil siin on eesti näidendi lavalejõudmine ikka veel erilise hõnguga sündmus, soomlastel aga enesestmõistetav ja vältimatu osa teatripildist.

Soomlased võtavad läbi kirjutada ja lavastada nii oma ajalugu kui tänapäeva. Praegu soome huvipakkuvaima näitekirjaniku Tuomas Timoneni sulest on festivalikavas lausa kaks näidendit: Karmaryhma mängib tema värskeimat näidendit ?Doktor Lybecki elu ja surm?, mis kõneleb psühhiaater Edward Lybecki traagilisest elust, soome psühhiaatria pioneerist, kelle uudsetel ravipõhimõtetel (ühine töö, värske õhk, füüsiline koormus, taimetoitlus, päikesevannid jne.) rajati 1904. aastal Vilppulasse närvikliinik. Samas pole tegu pelgalt ajaloolise eluloonäidendiga, pigem räägib see lavalugu meelehaigusest tänases päevas. Timoneni teine näidend ?Pidupäevad? (Kemi Linnateater) toob vaatajale lähedale hüljatud lapsed ja üksijäetud vanurid: lavastuse peategelasteks on kaheksa-aastane kodust põgenenud tüdruk ja kaheksakümnene koduseinte vahele aheldatud vanamees.

Heini Tola näidend ?Meid on palju? (teater Avoimet Ovet) meenutab mõneti Merle Karusoo maikuus Viinis esietendunud lavastust ?Lastekodu nr. 6?. Tola lavalugu räägib lastest, kes jäid orvuks viimase suure sõja ajal: aastatel 1939 ? 1944 evakueeriti Soomest 70 000 last põhiliselt Rootsi, ligi 50 000 last jäi orvuks Talve-, Jätku- ja Lapi sõjas. Lavastaja ja näitekirjanik Heini Tola tuletab soomlastele meelde, et kuigi viimase sõja armid hakkavad juba kinni kasvama, on sõjas kannatada saanud lapsi liiga palju, et neid unustada.

 

Ei pelga argiseid probleeme

Soomlased ei pelga argiseid probleeme, mis võivad vaatajaid puudutada vägagi isiklikult. Reko Lundani näidend ?Tarbetud inimesed? kirjeldab viitsadat päeva, mille jooksul ühest professionaalsest ja kogemustega automehhaanikust saab töötu: vaatajate ees rullub lahti ühe mehe psüühilise laostumise lugu. Lundan on oma loomingus esiplaanile tõstnud just tavalise, lihtsa inimese, teenides sellega publiku huvi ja poolehoiu.

Soomes on üsna loomulik, et dramaturg toob oma näidendi ise lavale või siis kirjutab lavastaja ise näidendi. Nii on ka Pirkko Saisioga, kes on Soome Rahvusteatrile kirjutanud kaasaegse peredraama ?Teadvusetus? ja selle seal ka lavale toonud. Näidend kõneleb perekonnast, mille kulissid on netid ja viisakad, ent mille varjus hargneb kirglik, kulisse purustav suhete draama. Perekonna moodustavad kodukanast ema, alati kodunt kiirustav ja ülimalt hõivatud isa, arstist poeg ja peret terroriseeriv dementne vanaema. Perekonna fassaadi lööb aga ohtlikud mõrad perepoja fotograafist tüdruksõber, kellel tekib üha kirglikumaks ja rajumaks muutuv suhe pereisaga, pannes viimase kõikuma kuristiku kohale, mille ühes servas terendub uue nooruse illusioon ja teises kummitab surmahirm. ?Teadvusetus? on juba viieteistkümnes Pirkko Saisio näidend.

Et festivalil astub üles mitu naisdramaturgi ja veel rohkem naislavastajaid, tuletab meelde, et erinevalt Eestist pole Soomes kaasaegse dramaturgia (nii ka lavastamise) ohjad sugugi valdavalt meeste käes. See tähendab, et hoopis sagedamini tõuseb soome teatris esile naise vaatepunkt ja sealsed naisnäitlejad leiavad teatris rohkem sisulist rakendust. Selles mõttes pakub festivaliprogramm viie päeva jooksul kindlasti soome teatri hetkepildist üpris adekvaatse läbilõike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming