Soode ja rabade taga

MIHKEL MUTT

Täna esietendub Narva Aleksandri kirikus Federico Fellini  ?Orkestriproov?. Lavastaja ja dirigendi rollis on Roman Baskin. Orkestrante mängivad Carmen Mikiver, Kaie Mihkelson, Pirjo Levandi, Epp Eespäev, Allan Noormets, Teo Maiste, Jüri Aarma, Ago Roo, Argo Aadli, Raivo E. Tamm, Diana Klas, Kleer Maibaum, Martin Veinmann, Heino Torga, Alo Kõrve, Peeter Tedre, Mart Toome, Raivo Rüütel, Kalju Orro ja Madis Kalmet. Kaasa teeb üle 30 Narva linna sümfooniaorkestri muusiku.Lavastust mängitakse juulis ja kolmel päeval augustis. Pildil: flöödimängijad Kleer Maibaum ja Alo Kõrve ning dirigent ja lavastaja Roman Baskin. Järjest sagedamini ei tehta teatrit enam teatrimajades, vaid kusagil mujal. Eeskätt käib see suvelavastuste kohta, aga seda tuleb ette ka põhihooajal, liiati on piir nende vahel järjest ebaselgem. Kus kõikjal ei mängita! Muuseumides ja linnaväljakutel, kloostrites ja taluhoonetes, soodes ja jõekäärudes. Ühtpidi on see meeldiv, kas või juba sellepärast, et toob ellu vaheldust. Puhkusi on mitut sorti, maailmas levib näiteks seikluspuhkus, mille puhul ellujäämiskursuse läbitegemise järel võib lasta end langevarjuga asustamata saarele või mujale pärapõrgu alla visata. Miks siis mitte tarbida ka teatripuhkust, nii nagu seda olid näiteks kunagised Reiu jõe äärsed etendused? Niisugustel rahvapidudel jalutab osa publikust ringi, sööb, joob ja suhtleb. Osa muidugi vaatab ka. Aga nagu öeldud: aeg, mil suveetendused tähendasid a priori midagi kerget, on ammu möödas. Üsna paljud suvelavastused on samasuguse kunstilise sihiseadega nagu talvel statsionaari väikestel lavadel tehtavad. Mitmed väljaspool peamaja lavastatud tööd ongi toonud tegijatele aastapreemia, näiteks ?Aristokraadid?. Niisugused lavastused ei kuulu kindlasti nn. teatripuhkuse valda. Neid minnakse vaatama selleks, et saada kunstielamust. Ja siin hakkabki minu arvates tekkima väike vastuolu. Järjest rohkem häid lavastusi jääb ka teatrisõbral vaatamata, sest nendeni jõudmine on seotud suurte füüsiliste pingutustega. Neid mängitakse ? vahel piltlikult, vahel ka sõna-sõnalt ? soode ja rabade taga. Ja mängitakse teatud arv kordi, nagu ?Suvekooli? Karepal.

Jääb mulje, et mõned teatrietendused on üksnes autoomanike jaoks. Nagu oleksid etenduspaigad ostukeskused, kuhu jalamehel asja pole. Muidugi, auto on tarbeese. Ja kui pole endal, siis on ehk sõbral, kes su peale võtab. Ent ikkagi, see teeb asja keeruliseks. Liiati kui sa pole varem etenduspaigas käinud, sest siis pead ka ise autoomanikuna orienteeruma ajutiste teeviitade järgi. Nii võib hiljakski jääda. Seepärast tuleb varakult teele asuda… Kokkuvõttes tahan öelda, et teatrietenduseni jõudmine võtab vahel nii palju aega ja energiat, et etendust ennast vaatad paratamatult, natuke töntsimalt, kui oleks muidu vaadanud. Ja kui rahvatükkide puhul pole sellest suurt lugu, sest neid vaadates puhkadki sõiduraskustest välja, siis tõsiste tükkide puhul on küll.

Siin võib muidugi vastu vaielda, et vanal ajal sõideti kohtadelt bussidega linna teatrit vaatama. Ja et kollektiivkülastusi on praegugi. Miks siis linnarahval maale sõita on raskem kui vastupidi? Mingi vahe siiski on. Suur buss toob otse ja õigeks ajaks teatri juurde, mille puhul kõik on oma ja tuttav, heas mõttes rutiinne. Ei ole raskusi ega närvikulu, nii et vaimuenergiat jääb etenduse vastuvõtmiseks rohkem alles.

Miks siis tegijad otsivad üha uusi mängukohti? Kas publiku meelitamiseks? Analoogiliselt sellega, kuidas supermarketites aeg-ajalt kaupade väljapanekut muudetakse, nii et ostja märkaks seda, mida ta varem tähele pole pannud? Eks lavastajad taotle autentsema miljöö loomist. Kindlasti annab see juurde, kui aadlikud toimetavadki päris mõisa interjööris. Teisalt võiks aga küsida, milleks on siis inimestele antud kujutlusvõime? Kuhu see on kadumas? Kas me siis ei suuda enam dekoratsioonide najal midagi ette kujutada? Jah, muidugi, need pole naturaalsed. Aga milleks siis ka näitlejad, võiks küsida. Ka nende kunst on täiesti tinglik. Eks palgakem nende asemel naturaalsed inimesed. Üldse, parem siis juba reality-show? Ma ei taha kaugeltki üldistada, on väga mõjuvaid erandeid, kui ebatraditsiooniline etendusepaik on põhjendatud. Aga moena maksab see lõivu elu ja kunsti segamisele, mis on kogu nüüdiskultuuri põhilisi tendentse. See on sünkretismi taassünd, naasmine koopainimese juurde virtuaalsel ajastul. (Seda kinnitab tõik, kui oluliseks on kogu maailmas viimastel kümnenditel saanud tantsimine, mis on ju traditsiooniliste kultuuride üks põhilisi eneseväljendusvorme.)

Narva on muidugi Eesti kolmas suurem linn ja eelöeldu käib Roman Baskini lavastuse kohta üksnes niipalju, et maanteed remonditakse ja kirikusse jõudmiseks kulub näiteks Tallinnast neli tundi. Nii et peab keha ja vaimu ette valmistama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming