Sõnad, mis loovad reaalsuse

Joris Lacoste: „„Sõna entsüklopeedia“ sai alguse tõdemusest, et vormi ja sisu ei saa vastandada: rääkimisviis on osa sisust.“

MARIE PULLERITS

Joris Lacoste

Joris Lacoste

Marien Bizet

6. kuni 9. juulini Rakveres korraldatava teatrifestivali „Baltoscandal“ üks tähelepanuväärsemaid külalisi on prantsuse lavastaja ja dramaturg Joris Lacoste (sünd 1973). Lacoste astus 1990. aastatel dramaturgina prantsuse teatriväljale ning on seejärel äratanud lavastajana tähelepanu oma multidistsiplinaarse ja eksperimentaalse loomeviisiga. Tema kunstiprojektide puhul rakendatakse uurimuslikke meetodeid. Nõnda on tehtud ka „Baltoscandalil“ etenduv „Süit nr 2“ („Suite N°2“), mis kuulub neljaosalisse tsüklisse „Sõna entsüklopeedia“ („Encyclopédie de la parole“). Selle üheksa aastat väldanud ettevõtmise kestel on kogutud sõnade ja kõne lindistusi tosinkonnas keeles ning salvestusi mitmeti grupeeritud. Lavastuses „Süit nr 2“ on funktsionaalne kõne orkestreeritud viiele näitlejale eesmärgiga kutsuda esile reaktsioon, oluline on sõna toimimine teona.

Viimastel aastatel olete palju töötanud sõna, keele ja tähendusega. Kust sai alguse teie huvi selliste teemade vastu?

Joris Lacoste: Jõudsin teatrini just tänu keelehuvile: mind köitis see, kuidas inimesed kõnelevad. See on mu töö põhialus. Alustasin teatritöös küll kirjutamisest, kuid isegi oma kirjalikus loomingus lähtusin inimeste kõnest, ennekõike huvitas mind suuline ja auditiivne. Mind on alati huvitanud rohkem kuidas, mitte mida öeldakse, inimkõne vormid ja mitte niivõrd sisu või tähendus.

„Sõna entsüklopeedia“ sai alguse tõdemusest, et vormi ja sisu ei saa vastandada: rääkimisviis on osa sisust. Lausutu sisu ei kanna üksnes sõnad, vaid ka see, kuidas neid hääldada, milliseid pause teha, kõne meloodia. Kõik see annab öeldule tähenduse. Algul lõin ise tekste, ent interneti tulekuga oli lihtsam töötada helisalvestistega, mistõttu pöördusingi teksti asemel heli kui allikmaterjali poole.

Teie töömeetod on uurimuslik ja rajatud koostööle: kunstiprojektis „Hüpnograafia“ („Hypnographie“, 2010) uurisite hüpnoosi kunstilisi kasutusviise ning see koosnes mitmest tööst: kuuldemängust, näitustest, performance’itest. „Sõna entsüklopeedia“ raames olete juba ligi kümme aastat kogunud sõnade lindistusi ning teinud selle põhjal helilavastusi, etendusi, loenguid, mänge ja näitusi. Kuidas valisite alusmaterjali ja millised lähteküsimused olid seejuures teile olulised?

„Sõna entsüklopeediat“ on teinud eri elualade inimesed, keda iseloomustab huvi suulise kõne ilmnemisviiside vastu. Salvestasime tükk aega igasugust kõnet: luulet, loenguid, filmi- ja teatriteksti, samuti igapäevast suhtluskeelt argikeskkonnast. Tahtsime leida nende erilaadsete salvestiste vahel seoseid. Püüdsime eri žanrides kõnet koondada vastavalt meloodiale, rütmile ning teistele vormilistele ja kvalitatiivsetele aspektidele. Nii saime tõmmata paralleele vastandlike kõneilmingute puhul: näiteks kõrge luule või intellektuaalne poliitiline sõnavõtt vastamisi kommertsteksti ja igapäevajutuga. Kategoriseerimisel lähenesime kõnetüüpidele ühesuguse intensiivsuse ja uudishimuga.

Lavastuses „Süit nr 2“ esitatakse „funktsionaalselt“ süstemaatiliselt eri keeltest kokku kogutud sõnu ja tekste. Mida see lavastuse seisukohalt tähendab?

Igasugusel kõnel on funktsioon. Lavastuses „Süit nr 2“ on märgatav kõneliikide erisugune mõju, performatiivne kvaliteet. Need kõned loovad reaalsust ja tekitavad sinna midagi juurde, selle asemel et maailma vaid kirjeldada või kommenteerida. Tahtsin selle tööga keskenduda sõnade dramaatikale ja tegevuslikkusele. Seda nii avaliku esinemise (George W. Bushi kõne, kus ta kuulutab välja terrorismivastase sõja) kui ka privaatse, intiimse olukorra puhul (näiteks lähedaste omavaheline vestlus).

Kuhu paigutub tsüklis „Sõna entsüklopeedia“ näitleja? On ta sõna elustaja, teksti vahendaja või kõneleja ise?

Näitleja ülesanne on kõne taaselustada, tõsta see spetsiifilisest kontekstist teatrireaalsusse. See polegi nii lihtne, kui esmapilgul võib paista, sest on palju olukordi, mida ei saa taastada, osa konteksti läheb paratamatult kaduma. Näitlejate osaks on leida võimalus see ümberasetus teostada ning säilitada seejuures sõnade jõud ja tähendus. Ühelt poolt on see töö väga formaalne: näitlejad peavad salvestisi kuulama ning neid mõneti imiteerimagi, tabama ja reprodutseerima kõne kõik tonaalsused, vaikuse, väikesed kvaliteediaspektid. Tekstipõhises teatris on näitlejal mängulaadi valikul palju rohkem vabadust. Pealegi on seda formaalset poolt väga keeruline ellu viia nii, et iga mängukord mõjuks elavana. Ainult vormilise ja muusikalise retsiteerimisega kaob aga kogu suhe lähteteksti ja publikuga. See on nende töö kõige raskem osa.

Olete öelnud, et teatris peab muutuma sõna teoks, reaalsust tähenduslikult mõjutama. Kuidas viia see idee ellu? Mil moel saab teatris sõnast tegu?

Minu arvates on nende kõnede kasutamises midagi väga teatraalset. Asi pole ainult sõnades, vaid ka nende taga olevates tegudes, draamas, laval toimuvas, kuid seda sõna enese kaudu. Mulle on oluline kõne, milles on teatav pinge juba tajutav. Tuleb leida olukordi, millega vaataja saab suhestuda kõne ja selle vormi kaudu, asetada end nõnda samasse olukorda ja olla seeläbi kaasatud – olgu tegemist poliitikuga, kes agiteerib rahvamassi, või armastajate vestlusega.

John Langshaw Austini kõneaktide teoorias on eristatud performatiivsed kõneaktid ehk kõneteod: väljaütlemine teatud hetkeolukorras ongi juba tegu. Selles on midagi väga paradoksaalset, sest kõne taasesituse korral ei ole tegemist enam toonase tegeliku olukorraga ning teatrisituatsioonis on tegelikkuse loomine mingis mõttes võimatu. Ometi peame seda suutma ja leidma viise luua perspektiiv millelegi, mis on juba aset leidnud, ning seejuures muutma sõnad piisavalt elujõuliseks, et inimesed saaksid nendega suhestuda.

„Baltoscandalil“ etenduv „Süit nr 2“ („Suite N°2“) kuulub tsüklisse „Sõna entsüklopeedia“ („Encyclopédie de la parole“).

„Baltoscandalil“ etenduv „Süit nr 2“ („Suite N°2“) kuulub tsüklisse „Sõna entsüklopeedia“ („Encyclopédie de la parole“).

Jose Caldeira

Sõna roll teatris on viimastel aastakümnetel kahtlemata muutunud, ent praegune teater ei eita tingimata sõna. Pigem on küsimus selles, kuidas teater teksti suhtub ja sellega suhestub. Milline on teie kui dramaturgi ja lavastaja meelest sõna roll teatris?

Mulle on väga oluline eristada kõnet ja teksti. Tekst on vaid üks kõne kasutamise viise ning teksti juurest salvestiste poole pöördumine on olnud minu töös suurim muudatus. Ma ei tea, milline on olukord Eesti kultuuriruumis, kuid Prantsusmaal kaasneb teksti kasutamisega teatris väga tugev ja kindel ideoloogia. Meil eeldatakse tekstil põhinevas teatris näitlejatelt ja lavastajatelt tekstidele reaalsuse loomist. Kuid isegi teksti luues on alati tegemist leitud materjali taaskasutamisega: pole olemas puhast keelt või puhast teksti, see põhineb alati juba öeldul või kirjapandul, nii et tuleb luua uus vahendusviis nende kokku komponeerimiseks. „Sõna entsüklopeedia“ puhul on tingimused samasugused, kuid kasutan tekstide asemel helimaterjali. Loomulikult huvitavad mind sõna, kõne ja kõnelemine ning see on mu peamine huvi teatris, kuid ma ei taha vastandada tekstipõhist teatrit näiteks visuaalipõhisele. Olulisem on see, kuidas oma tööd esitleda.

Kuna teatris näeb laval peamiselt rääkivaid inimesi, oli ilmselge, et tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas me igapäevaelus kõneleme. Vaatajana väsisin ühel hetkel näitlejate formaalsest ja mõneti standardiseeritud kõneviisist, see näis kuidagi vaene ja stiliseeritud. Loomuliku kõne kogu rikkus ja iseärasused on sealt välja puhastatud. Nii jõudsingi mõtteni kasutada inimeste ehtsate vestluste salvestisi lavakõne loovaks rikastamiseks.

Mulle mõjub inimeste argiste vestluste kuulamine alati üllatavalt – kui loov võib olla kõneleja igapäevaelus! Enamasti on need palju huvitavamad kui see, mis teatrilaval toimub. Seetõttu tahtsingi tuua lavale kõige rabavamad kõnenähtused.

Praegu on teater vormilt mitmekülgsem kui kunagi varem. Milles peitub teatri olemuslik tuum? Milliseid tingimusi on vaja, et mingist sündmusest saaks teater, teatriakt?

Minu meelest peitub teatri tuum etendaja ja publiku suhtes, selles, kuidas seda esitletakse ja kuidas see võib etenduse jooksul areneda – mulle on see kõige olulisem. Isegi väga spetsiifilise lähtematerjali puhul pakub etendaja vaatajale teatud suhte ja positsiooni, mis on juba omaette fiktsioon. Sellest eraldi justkui ei saagi midagi teha, teater on juba iseenesest laval toimuva ja publiku suhe, sellest pole võimalik mööda vaadata. Leitud materjale kasutades, näiteks lavastuses „Süit nr 2“ kõne salvestiste puhul, teisenevad omakorda ka neis ilmnevad suhted. See teeb „Sõna entsüklopeedia“ protsessina mulle iseäranis eriliseks ja põnevaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar