Sõltumatult sõltumatusest

Lavastuse „Vabadus vabanduseks“ kontekst on vähemalt sama kõnekas kui lavastus ise.

EVELIN LAGLE

Vabadus vabanduseks“, autor, lavastaja, koreograaf ja kunstnik Annika Viibus, valgus- ja visuaalkujundaja Andres Tölp, muusika autor Kilingi-Nõmme punkbänd Exit. Mängivad Lauri Kink, Triin Lepik, Laura Pampa, Kardo Ojassalu ja Sander Saat. Esietendus 17. V Pärnu katlamajas.

Sõltumatu kultuur sõltumatus riigis. Utoopia. Sõltumatu inimene sõltumatu kultuuriga sõltumatus riigis. Utoopia2. Paratamatu olukord, kus paratamatult tuleb kuidagiviisi toimida. Ent mida teha, kui seesmine rahutus kipitab, aga olukorda muuta ei oska? Annika Viibus, kes on Pärnus tegev koreograaf ja lavastaja, lõi oma seesmise rahutuse vaigistamiseks poliitilise lavastuse: „Mind ärritasid igapäevased uudised kohutavalt palju ja suur kätest seotuse tunne oli. Sain aru, et sellest ahistatuse tundest vabanemiseks pean ise midagi ette võtma, mitte lihtsalt vinguma ja lalisema.“

Viibus vaatab lavastuses „Vabadus vabanduseks“ rahulolematusele ja igavesele vingumisele sarkastilise muigega. Ta tõstatab Eesti ühiskonnas kriipivaid teemasid nagu kultuuripoliitika, rahva elustiil, palgad ja töötus, sugudevaheline ebavõrdsus, varjatud võim jpt ning loob nelja karakteri näol neli võimalikku vastusevarianti olukorrale, kus olla pole hea, aga midagi muuta ka ei oska. Karakterid joonistuvad välja selgete tüpaažidena: alatine kiunuja, emalik leppija ning põgeneja, kes paneb kõrvad kinni ja kannatab vaikuses.

Viibus on terava sotsiaalkriitilise teksti pannud kokku kümnest 2013. ja 2014. aastal Eesti meedias ilmunud artiklist ja kõnest. Lavastuses tõstatatud teemad on tuttavad, ühel või teisel hetkel silme eest läbi jooksnud, ja sellega kuidagiviisi ei üllata. Küll aga üllatab Pärnu katlamajas leitud teatri NO99 stiilis poliitiline teater.

Selles lavastuses on oluline kontekst, mis on vähemalt sama kõnekas kui lavastus ise. „Vabadus vabanduseks“ seisab toekalt enese ja oma meeskonna kaitseks. Kritiseerides kultuuripoliitikat ja kultuuri olukorda Eesti riigis, paneb autor publiku istuma vanasse kõledasse tööstushoonesse. Rõske ruum, kus külm iga sekundiga lähemale poeb, ei lähe kuidagi kokku traditsioonilise teatrikultuuri idülliga. Ent just see on koht, kuhu alternatiivne, sõltumatu teater – kui mõista sõltumatu teatri all kutseliste teatrite masinavärgiga otseselt mitte seotud ettevõtmisi – üha enam kolib.

Vahel on see olude sund. Kui sooja eest maksta ei jõua, siis tuleb külmas töötada! Teistpidi on see aga selge sisuline avaldus. Kõle tehasehoone ei kanna teatriloo suursugust pärandit, need seinad on imbunud läbi lihtsate tööinimese elust. Nii on seal tehtava kunstiga juba olemuslikult lihtsam traditsioonidele vastanduda. Ka sõltumatus kutseliste teatrite struktuuripäitsetest annab loominguliseks tegevuseks vabamad käed.

Ent tasuta lõunaid ei ole, vabaduse eest tuleb maksta – olgu siis sooja ruumi või tegijate aja arvelt. Kui tegu pole palgalise tööga, siis on palgaline töö mujal, see „mujal“ nõuab aga oma aja ja panuse ning teater peab leppima vähemaga. Eks ole need traagelniidid näha ka Viibuse lavastuses. Kõlanud võrdlus teatri NO99ga on igati asjakohane julge teematõstatuse ja tugevate seisukohtade tõttu. Samale süvenemisastmele jõudmiseks oleks vaja aga samaväärset aastatepikkust igapäevast tööd ja kogemust. Inimlikul tasandil on kõik mõistetav: ka kunstnik peab sööma ja üüri maksma. Külma objektiivsusega võttes aga: vabadus pole vabandus!

Annika Viibus on koreograafi taustaga, mida on lavastuses ka tunda. Laval on paralleelselt kolm omavahel põimunud, kuid iseseisvalt toimivat tegevust: füüsiline tekst, sõna ja pilliga silbid. Koreograafi taust ei hakka silma aga niivõrd füüsilise teksti seadmises, kuivõrd lavalise liikumise struktuuri põnevas, seejuures sujuvas lahenduses. Lavastuselemendid sulavad hästi tervikuks. Lavaskeemid on kui koreograafia: kord on fookuses liikujate paar, kord kõnelejad, kord leiavad need neli end hoopis ühiselt laua ümber kurki söömas ja õlut joomas. Teatepulga üleandmine on meisterlikult sujuv. Kusjuures, ei liikumine ega sõna saaks toimida teineteiseta. Muusika mõjub vähem olulisena, ent sulandub siiski tervikusse. Teine moment, mille saab Viibuse koreograafikogemuse kaela veeretada, on lavastuse hea rütm. Tegevus on intensiivne, kohati pillutakse teksti lausa sellise hooga, et kõike jälgida on keeruline. Ometi see ei häiri. Teemad on tuttavad ja pigem on lavastuse rütm see, mis intensiivsust ja huvi üleval hoiab.

Näilisest paratamatusest sünnib vahel vägagi viljakas tulemus. Olgu selleks siis Annika Viibuse lavastus paratamatu rahutuse vaigistamiseks või alternatiivsed ettevõtmised jäigalt struktureeritud kultuurimaastikul, et olude kiuste ikka oma rida ajada ja struktuuride kiuste öelda, kui on hinges vajadus seda teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar