Skisofreeniline Nürnberg

Meelis Oidsalu

Meisterlikult teostatud manipulatsioonil on alati inimlik ja sümpaatne nägu. „Nürnberg”: Hanna Wizner – Katariina Lauk, Stefan Kolodziej – Aarne Üksküla.

VAT-teater on oma tegutsemise algusest saati olnud Eesti teatris nähtus omaette, jäädes meelde liigse pidulikkuse puudumise ja vaatajalähedusega. Rahvusraamatukogu keldrisaal, mis teatri käsutuses, on tilluke (kas mitte kõige väiksem kasutusel teatrisaal Eestis?) ja atmosfäär mitteametlik, tekib tunne, nagu oleks tulnud sõbra juurde külla. Seda tunnet võimendab teatriperenaise koduselt asjalik toimetamine ja hoolitsev suhtumine külalistesse (näiteks palub perenaine publikult mõistvust nende vaatajate suhtes, kes teatanud end ummikute tõttu hilinevat!). 

Wojciech Tomczyki „Nürnberg” sobib sellise teatri mängukavva ideaalselt: tegu on intiimse ja kammerliku looga, mis leiab aset pensionil vastuluureohvitseri polkovnik Stefan Kolodziej (Aarne Üksküla) elutoas. Kuna distants lava ja publiku vahel puudub, tunneb vaataja end viibivat sealsamas korteris. Aarne Üksküla kehastataval vanal mehel pole vaja omaenda korteris karjuda, tema ja  polkovnikut külastavat ajakirjanikku Hanna Wiznerit mängiva Katariina Laugu argiselt loomulik viibimine puuteulatuses on kingitus omaette.

Lavakujundus on  koduselt soe ja detailideni poolalik. Äratundmiskahinat tekitab poolakeelne rämpspost, mille polkovnik külalist oodates häbelikult diivani alla peidab, ka Poolast kohale veetud piimapakk ja lahustuva kohvi purk lisavad lavale poolamaist argisust (pakid-purgid-ajalehed hankis teatri turundusjuht Tiiu Talvist külaskäigul VAT-teatri sõprusteatrisse Jelenia Góras). Taustal ripub rahvusliku motiiviga kulunud seinavaip. Hubane mööbel, veekeetja keedab päris vett ja kohvimasin päris kohvi. Usutav, täpne, intiimne. VAT on täpsuse tagaajamisega isegi nii hoolas olnud, et lasknud Eesti Draamateatri butafooril Ardi Aaval ka kõik etenduses kasutusel Poola ordenid ja medalid originaali järgi valmis teha.

Lavastaja Aare Toikka oskab lavaruumi ökonoomselt kasutada. Ka lava publikule avanevas küljes selgub olevat nähtamatu sein, mille olemasolust saab aimu aknaribide varjudest, mis joonistuvad aknast väljavaatamist imiteeriva näitleja näole, ning Katariina Laugu pilgust hetkel, kui ta vaatajaga silmsidet otsides seinal rippuvaid dekoratiivtaldrikuid silmitseb. Näitleja saab kontakti vaatajaga, vaataja arusaamise, et teda on märgatud.

Üks lavastuse õnnestumisi ongi veriste ja poliitiliste teemade esitatus hubases, kõigile tuttavas koduses keskkonnas. Tegevuspaiga olmeline õdusus ning Aarne Üksküla üdini sümpaatne lavaline olemine toovad poliitilised ja verised teemad vaataja ligi ilma liigse dramaatilise punnitamiseta. Sellega tabatakse täpselt totalitaarse manipulatsiooni olemust: inimest töödeldakse argise, olmelise, privaatse kaudu. Kontroll ohvri käitumise üle saavutatakse seeläbi, et inimene, keda juhtida soovitakse, kaotab või usub kaotavat kontrolli omaenda privaatse maailma üle. Just nii manipuleerib polkovnik Hannaga, kelleni aeglaselt, aga halastamatult jõuab teadmine, et valikuid, mida ta oma isiklikus elus arvas tegevat, ei pruukinud teha sugugi tema ise. Toikka rõhutab lavakujundusega leidlikult seesuguse manipulatsiooni ideed, seades polkovniku korteri teise vaatuse alguseks lavale esimese vaatuse suhtes peegelpildis; ajades seeläbi segadusse Hanna, kes otsib teist korda korteris viibides välisust tulutult kohast, kus see asus esimese külaskäigu ajal.

Lavastuse kuulutusel koletisena reklaamitud polkovnik on kuni lõpustseenini sümpaatselt eneseirooniline, soe vanainimene. Ilmselt ehmus autor näidendit kirjutades isegi niisuguse koletise inimlikkusest ja on just seetõttu pookinud tekstile otsa lõpu, kus väidetavalt surnud polkovnik väljub, uus munder seljas, vaiba tagant ning selgub, et intiimne mõttevahetus Hanna ja polkovniku vahel on olnud farss. Pigem on tegu julgeolekutöötaja jäädavalt nakatanud maniakaalse manipulatsioonisündroomi järjekordse paratamatu avaldumisega. Lavastaja kinnitusel etendati Eestis esimest korda näidend täismahus, see tähendab koos kirjeldatud lõpustseeniga. Nii Poola Rahvusteatris kui ka Poola televisioonis etendunud-linastunud versioonis puänti pole, lavastus lõpeb seal pildiga, kus polkovniku lesk (kadunud, sotsialistlik Poola) hoiab vägisi haardes Hannat (uut, taassündinud Poolat), kes püüab sest kramplikust ja grotesksest embusest tulutult välja rabeleda.

Poolas loobuti lõpust, sest see olevat tundunud ebaloomuliku, liigsena. Puändiga soovib autor ilmselt rõhutada totalitaarse manipulatsiooni kõikeläbivust: vaatajat hoiatatakse, et meisterlikult läbi viidud manipulatsioonil on alati inimlik ja sümpaatne nägu, aga inimlikkus ja sümpaatsus on vaid süsteemi enesekehtestamise vahendid, mitte eesmärk omaette.

Toikka ja Tomczyk justkui tunneksid ebamugavust, et on koletisliku manipulaatori serveerinud nii inimlikus ja meisterlikus kunstilises kehastuses, aga see kohmetus paistab läbi ja tekitab kerget piinlikkust. Ülearusena tunduvad ka lõpus teleriekraanile kuvatavad kaadrid Eesti laulvast revolutsioonist. Kompaktne,  psühholoogiliselt realistlik meisterlik draama muutub ebaõnnestunud puändi tõttu presentatsiooniks, moraalilugemiseks, targutamiseks. Esimese kahe vaatuse kange kvaliteetse masinakohvi tummist maiku jääb häirima lahustuva kohvi lahja mekk. Lauk ja Üksküla  on teineteisele kui loodud, mõlema mängulaad on minimalistlik, loomulik, veenev. Üksküla puhul ei pruugi vaataja märgatagi silmaga-kõrvaga muutusi tegelaskuju ilmes, kõnemaneeris, poosides, hääletoonis, kuid tajub neid ometi klaarilt. Üksküla kõneleb laval selgehäälselt ja täpselt intoneeritult ka siis, kui ta parasjagu vaikib. Sellisesse meisterlikku intiimsesse duetti sobitumine nõuab eriti vänget sulandumisainest. Tiina Rebase proua Kolodziej ilmumine lõpustseenides mõjub eelmainitute sooja meelipaitava mängu taustal külma dušina. Rebase visuaalia on igati kohane ja usutav, kohati rahvateatrit meenutav groteskne ja võõritav mängulaad tekitab aga skisofreenilise tunde, nagu oleks samas saalis samal ajal hakatud etendama mõnd teist näitemängu mõne harrastustrupi esituses. Pole kahjuks Rebast mõnes teises rollis näinud, nii et jääb võimalus, et groteskne kontrast oligi lavastaja taotluslik manipulatsioon vaatajaga, seda enam, et proua Kolodziej rõhutatult väljendatud nutt on tegelikult polkovniku tellimustöö. Sellisel juhul kiidusõnad lavastajale julguse eest. Samas võinuks isegi siis paremini töötada realistlikum ja hillitsetum osatäitmine, mis poleks Üksküla-Laugu poolt üles soojendatud vaatajaid enne polkovniku vaibatagust puäntlikku ilmumist maha jahutanud.

Toikka lavastuse vormilised ebakõlad – näitlemislaadide dekonstruktiivne kontrastsus, intiimsele psühholoogilisele draamale järgnev õõnes ja plakatlik, „paljastav” lõpp – toovad paradoksaalsel kombel vaatajani teatud teemakohase, skisofreenilise tunnetuse. Teatrikülalisele serveeritakse kaht üheaegset autori-/lavastajapositsiooni. Võta kinni, kumb on tõeline.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht