Seto eepos „Peko” – naturalistliku garneeringuga lüroeepiline postmodernistlik rokk

Anneli Saro

„Pekol” on olemas nii kunstiline sügavusmõõde kui ka elav suhe argieluga.  Vanemuise „Peko”, autorid Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Siret Paju ja Olavi Ruitlane, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater), helilooja Kristjan Priks, liikumisjuht Janek Savolainen, lavavõitluse seadja Mati Tikk, valguskujundaja Andres Sarv. Mängivad Andres Mähar, Raivo E. Tamm, Merle Jääger,  Juss Haasma, Sandra Uusberg (Tallinna Linnateater), Birgit Õigemeel, Maarja Mitt, Artur Linnas, Tanel Jonas, Riho Kütsar, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Ott Sepp, Vaino Linnus, Marje Metsur, Meelike Kruusamäe, Urmas Mustimets, ansambel Zetod, pärimusteatri Taarka noortestuudio ja laulukoorid. Esietendus 1. VII Värskas. 

Kirjandusteadlane Kai Laitinen on väitnud, et võrreldes Soomega säilis Eestis regivärsiline rahvalaul oma variatiivsuses kauem elavana, sest ei minetanud sidet igapäevaeluga. Seda võib väita ka seto leelo ning „Peko” kohta – mõlemal on olemas nii kunstiline sügavusmõõde kui ka elav suhe argieluga. 

„Peko” on eeposena üsna postmodernistlik nähtus, sest on algusest peale olnud avatud ümberkirjutustele. Idee kirjutada „Kalevipoja” eeskujul seto eepos sündis rahvaluulekoguja Paulopriit Voolainel, kes soovis ühendada seto viljakusjumala Peko Seto kuninga kujuga. Tema sünopsise põhjal lõi lauluema Anne Vabarna 1927. aastal „Peko” algversiooni, kohandades Voolaine nägemust oma elutunnetusele ja leelo traditsioonidele. Kuna Vabarna oli kirjaoskamatu, pani loo kirja tema poeg.         

2005. aastal tellis Värska vallavalitsus näidendi „Peko” Olavi Ruitlaselt, kes kutsus endale appi Kauksi Ülle, kuni viimasest sai põhiautor ja „Peko” ilmus trükituna kogumikus „Kuus tükkü” (2006). Ruitlase panuseks jäid peamiselt nüüdisaegsed naturalistlikud stseenid, Kauksi Ülle lisas dramaatikat ja laule, kuid süžeeliselt järgib nende näidend siiski Voolaine-Vabarna versiooni (vt www.hot.ee/setokuningriik/eepos.  htm).       

Siis tuli lavastaja Ain Mäeots mõttega „Peko” pisut ümber kirjutada, Kauksi Ülle lõi nüüd muusikali libreto moodi teksti, mida Siret Paju omalt poolt veel kõpitses. Rääkimata kõigist neist muudatustest, mis veel sel suvel  lavastamise käigus ette võeti. Pikk ja keeruline lugu, aga meenutab paljuski „Kalevipoja” taassündi, sest selle ümberkirjutamise ja kaasajastamisega on eesti kirjanikud vähemalt viimased 30 aastat ametis olnud.       

  Sarnasusi „Kalevipoja” ja mitmete teiste eepostega, aga ka Uue Testamendiga, on „Pekol” muidki. Ootuspäraselt algab fiktsionaalse maailma loomine Peko (Andres Mähar)  sünniga, mille juures mängivad olulist rolli nii Essu ehk Jeesus kui ka kolm tema näitsikut. Need nn ilmatütred on mingid inglite ja nunnade vahepealne kombinatsioon. Peko sündi tulevad nad vastu võtma aga halastajaõdedena ning numbrimaagia põhjal võib nad siis siduda Uue Testamendi kolme kuninga või targaga. Need seosteahelad ei ole siiski päris metsikud, sest nii „Peko” kui ka setode usuline maailm ongi olnud sünkretistlik, sulam loodususust  ja kristlusest. Sellest lähtudes kohandati ka „jumalasõna” talurahvale arusaadava objektide ja mõistete maailmaga. Niisiis mõjub see üsna loomulikuna, kui Essu ise Juss Haasma kehastuses laval askeldab ning inimestega otseselt või kaudsemalt dialoogi astub ning deus ex machina’t teeb. Midagi imestada pole sellegi üle, et kuigi Peko on sündinud lihalikest vanematest, naib ta ise ning hiljem ta poegki ühe ilmatütardest, nii et tekib pahupidi pööratud  seoseid „Kalevipojas” esinevate Salme kosilastega – kuu, päikse ja tähega. Erinevalt Kalevipojast on Peko algul lihtsalt usin ja usklik talumees (Mähar ei näe ka eriline rammumees välja), kes justkui naiste (ema ja abikaasa) kaudu ja pärast kahtlastesse afääridesse satub – algul vihma loitsuma ja hiljem sõtta. Tema kangelasestaatus on paljuski välja teenitud tänu äiale, sest Essu kingib Pekole kui põllu- ja tulevasele sõjamehele maagilised esemed 

– kiiora ja mõõga – ning pühitseb ta hiljem ka nurmejumalaks ja Seto kuningaks. Tuleb välja, et see on üsna kurnav ja üksildane roll, või isegi kaks rolli, kahe kohaga töö. Peko inimesemõõdulisust rõhutab ka üks tema lõpurepliik: „Egä miss piät olõma kuningas kui vajja.”¹         

Seega süžee poolest võiks „Pekot” siiski nimetada lüroeepiliseks kangelaslauluks ehk  lürojoruks, nagu see Voolainel-Vabarnal ka mõeldud oli. Mäeots koos kirjanikest-kunstnikestetendajatest abilistega on sellest aga teinud rahvamuusikali, nii et tulemuseks on postmodernistlik rokk. Ütlen kohe ära, et minu arvates see on raske žanr (mõned väitsid, et pidev hea maitse piiril käimine), aga lavastus on professionaalselt ja maitsekalt lahendatud. „Peko” postmodernistlikkus väljendub eelkõige selle esteetika sünkretismis. Loo ainestiku  laenulisusest oli juba juttu, nüüd lähemalt žanritunnustest ja stiilist.     

    Tegijad ise on nimetanud „Pekot” muistseks muinasrokiks ning see on ka mõistetav, sest lavastust läbivat muusika- ja helitausta  veab ennast folkrokkpundiks nimetav kooslus Zetod, kuid samas osalevad ka kuus seto koori. Seda me oleme nüüd näinud, et kuus koori viie rokkari ja tehnika vastu ei saa, aga olgu nii. Igal juhul rahvalikul pool on seto leelotajad, rahvalik nali ja naturalistlikud pildikesed nüüdisaegsest külaelust, roki-popi poolt esindavad Zetod, kahtlaselt puusi nõtkutav karismaatiline Essu (Jesus Christ Superstar), igimuutlikud-superstaarilikud ilmatüdrukud ning Alla Pugatšova.  Kokku tuli üsna kirju kava, aga kõik see on ometi ühel või teisel viisil põhjendatav – eepos peabki olema müüdiline, üleajaline, iga ajastut ja põlvkonda pisut isemoodi kõnetav. Kuigi tegemist on traagilist alatooni eeldava eeposega, on suurem osa „Peko” tegelasi rahvatükile omaselt koomilised (kuid mitte jahedalt iroonilised), aga õnneks kõik tegelastüübid ja naljad tundusid vaimukad. Rõhutatult tõsine, kuid mitte pateetiline on vaid Andres Mähari osatäitmine, mille kiitmiseks oleks vaja eraldi kirjatükki.       

Commedia-dell’-artelik paar on Peko ema ja isa: seto teatri grand lady Merle Jääger ja alati veenev Raivo E. Tamm. Ilmatüdrukud (Sandra Uusberg, Birgit Õigemeel, Maarja Mitt) olid naiiv-koomilised rühmana, kuid individualiseerudes omandasid dramaatilisi jooni. 

Rokk ise on juba üsna naturalistlik roog, aga rõhutatult koomiliste ja elulähedaste interluudiumitega astusid „Pekos” üles külaparme kehastavad Ott Sepp, Tarmo Tagamets, Vaino Linnus, Urmas Mustimets. Eesti teatris on vist alati olnud liiga vähe elutervet rämekoomikat, vähesed katsed selles vallas on kaldunud piinlikku labasusse. Kuigi mulle rämeteater ja parmud pole seni eriti meeldinud, talusin ma seda vaimukat seltskonda vaoshoitud rõõmuga.  Seda suurema üllatusena tuli aga lavastuse kujundlik-dramaatiline finaal: Peko matus koos tema hauale halgudest Petseri kloostri ehitamisega ning setode tõrjumine pühalt hauaplatsilt piiripuuga. Mõned ütlesid, et liiga lapidaarne, aga rahamuusikalile igati kohane lihtsasti loetav ja samas setosid ikka veel emotsionaalselt puudutav kujund.       

„Peko” lavakujundus ehk taldrik (kunstnik Iir Hermeliin) koosnes Värska laululavast ja 800 ruummeetrist lõhutud küttepuudest. Nii puuriidad ise kui ka nende vägagi funktsionalistlik liigutamine uute tegevuskohtade loomiseks  oli igati imposantne. Siiski pani imestama, et kuigi näitlejaid-lauljaid jooksutati mitmeid kordi puuriitade ette ja jälle tagasi metsa, oli kogu tähenduslik tegevus koondatud vaid kitsalt publiku ette, aga see võis olla päevase etenduse probleem. Igal juhul publikut hoiti hästi ning ka etendusi raamistav laat oli ehe ja südamlik. Usute või mitte – ostsin potisetolt kausi, sain pool suitsulesta kauba peale! Paljud ütlesid, et lisaks igati meeldivale päevale-õhtupoolikule  Setomaal said nad ka täiesti erilise elamuse osaliseks. Tasus ära!     

1 Iga mees peab olema kuningas kui vaja.