Seiklusjutte maalt ja Tau Cetilt

„Barbarellas“ on lavastaja Peeter Jalakas läinud tüüpide (vs. karakter) ja rokkimise teed.

OTT KARULIN

Von Krahli teatri „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella“, lavastaja ja dramaturg Peeter Jalakas, dramaturgid Taavi Eelmaa ja Tarmo Jüristo, kostüümikunstnik Reet Aus, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, heliloojad Jakob Juhkam, Ott Kartau ja trupp, koreograaf Arolin Raudva ja valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Mängivad Jim Ashilevi, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Loore Martma, Tõnis Niinemets ja Ragne Veensalu. Esietendus 13. XI 2014 Von Krahli teatris.

Liis Lindmaa Barbarella on über-seksika ja lihtsameelse armastuseihalejana täpne ja humoorikas tüüp, aga etenduse kulgedes, kui tüübi olemus publikule ammu selgemast selgem, täidab ta üha enam diktori rolli.

Liis Lindmaa Barbarella on über-seksika ja lihtsameelse armastuseihalejana täpne ja humoorikas tüüp, aga etenduse kulgedes, kui tüübi olemus publikule ammu selgemast selgem, täidab ta üha enam diktori rolli.

Von Krahli teater

„Tähtede sõja“ VII osa esilinastuseni on veel pea terve aasta, aga eks ole juba üheksa aastat oodatud ka, nii et elab üle. Pealegi pakub Hollywood sõltlastele üsna regulaarselt asendusravi – eelmise aasta metadoon-ulmekaks oli muidugi „Galaktika valvurid“: visuaalset tulevärki kui palju, dialoogki kohati vaimukas, aga õiget laksu ikka kätte ei saanud, sest lugu polnud ollagi. Teatrist pole osanud seni metadooni küsidagi, aga Von Krahli teatri „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella” seda ometigi pakub.

Ega traditsiooniliste teatri väljendusvahenditega ulmeilmade tõetruul kujutamisel kaugele jõuagi: võib ju pabermassist ja poroloonist süstikuid ehitada, aga ellu ei ärka need laval kuidagi, mistõttu on mõistlikum minna tinglikkuse teed. Aga see pole päris see. Videoprojektsiooni kasutades saab neist teatrikunsti piirangutest sujuvalt üle. 2014. aasta järel võibki öelda, et videoprojektsioon on tulnud eesti teatrisse, et jääda: lisaks ulmepõnevikele nagu „Barbarella“ ja „Solarise needus“ Von Krahli teatris täidab video tegevuspaikade loomise või kommentaari rolli ka mitmes traditsioonilisemas, sõnakeskses eelmise aasta lavastuses nagu „Vennas“ Eesti Draamateatris, „Joobnud“ Theatrumis või „Surnud hinged“ Tallinna Linnateatris.

Videokunstnik Mikk-Mait Kivi panus on ka „Barbarella“ märkimisväärseim saavutus: kolmele seinale projitseeritud pilt pakub peale kiirete tegevuskoha vahetuste ka huvitavaid misanstseenilisi lahendusi, kus tegelased võivad ilmuda nii füüsiliselt pildi ees ja selle sees, ekraanist läbi kumades kui ka virtuaalselt (enamjaolt vist siiski eelsalvestatuna, mitte live-ülekandena). Nimitegelase kosmoselaeva õhkutõus lavastuse II stseenis pakub publikule lausa füüsilise elamuse, kui aina kiirenevalt mööda tuhisevad tähed panevad saalis istujalgi pea ringi käima. Visuaalne tulevärk, milleta ulmesõltlane metadoonidoosi kätte ei saa, on seega „Barbarellas“ vägagi olemas.

Kuidas teha aga selles tulevärgis nähtavaks näitleja? Lavastaja Peeter Jalakas on läinud tüüpide (vs. karakter) ja rokkimise teed. Bänd laval on sageli hea mõte, sest erinevalt etendusest eeldab kontsert (pigem rokk- ja pop-, mitte klassikalise muusika ettekanne) publiku aktiivset vastuvõttu ning ideaalis tekib see vahetu live-kontserdi tunne ka teatrilaval, toimides nii omamoodi „võtame hetkeks aja maha ja lihtsalt naudime“ vahemänguna. Sageli aga ei suuda publik end piisavalt kiiresti passiivsest vastuvõtust välja rebida ning tulemuseks on näitlejad, kes laval bändi mängivad. „Barbarella“ elamus jääb kuskile kahe äärmuse vahele: heli on, aga pilt puudub. Kuna bänd asus tagalaval, teisel pool ekraani, oli distants publikuga liiga suur – nii, nagu on lõhnad eraldamatu osa maitseelamusest, on ka nägemismeele tööshoidmine vajalik kontserdielamuse saamiseks. Ju tuleb täiselamuseks oodata selle bändi etteastet mõnel teatri sünnipäevapeol.

Ka tüübi kehastamine on rokkiv rollilahendus: energiat ja särtsu kokku ei hoita, kuid alati on oht, et tüüp ammendab end kiiremini kui stseen, mille pikkus sõltub infohulgast, mida see peab publikule edastama. „Barbarella“ paeluvamad stseenid olidki need, kus loo seisukohast olulist infot vähe, sest nii jäi näitlejatele rohkem mänguruumi ning vaatajatele aega tüüpe „lihtsalt nautida“. Näiteks Barbarella kohtumine stoiliselt täkku täis monoliidiga (Tõnis Niinemets). Niinemetsale on ikka koomilisi rolle usaldatud, kuid varem tahtnuks mõnigi kord talle meelde tuletada, et saatan on detailides ehk koomika puhul on vähem tavaliselt parem (nagu kannab erootikat see, mis peidetud, mitte nähtav). Niinemetsa kahe jalaga maas, vaid vajadusel liikuvas, liialdatud monotoonse kõnemaneeriga monoliidis on koomikasaatan täielikult kohal. Ütlemata nauditavad on ka tavalised mehed (Kait Kall ja Ott Kartau) puudutusteraapia stseenis, kus Kalli miimikasse koondatud häbelikkus ja Kartau grotesksem, pinges kehahoiaku ning nohikpoisikeseliku kostüümi ja soenguga värvitud kohmetus teineteist tasakaalustavad. Nii ei jäägi Ragne Veensalul stseeni kolmanda liikme, terapeudina muud üle, kui neid kaht diskreetselt toetada, nad välja mängida.

Lavastaja on pannud nimitegelast kehastava Liis Lindmaa, võrreldes ülejäänud näitlejatega, kes eri rolle esitades vastutavad oma tegelaskuju eest vaid ühe stseeni jagu, üsna keerulisse olukorda, sest tüüp võib küll kanda stseeni, aga peaaegu kõigis stseenides figureeriv ja sageli üksi laval kangelanna ammendab paratamatult oma kitšivarud üsna kiiresti. Iseenesest on ju Lindmaa Tau Ceti süsteemis seiklev Barbarella überseksika ja lihtsameelse armastuseihalejana täpne ja humoorikas tüüp, aga etenduse kulgedes, kui tüübi olemus publikule ammu selgemast selgem, täidab ta üha enam diktori, sissejuhataja rolli – tädi Ruth oli ka väga armas ja tore, aga lapsena ootasid ikkagi kannatamatult, millal Hunt Kriimsilm lõpuks ekraanile ilmub. Näitlejat on siinkohal võimatu süüdistada.

Tegelikult on mõnevõrra üheplaanilised, mõne kõrgema jõu poolt missioonile saadetud ja sündmuste virvarris kogu energia ellujäämisele kulutavad peategelased iseloomulikud enamikule metadoon-ulmekatele. Kas just eelneva teadvustamise tõttu, aga Jalaka valik panna adaptsioonis kokku kitšilik kultusfilm „Barbarella“ (1968) ning Raymond Carveri lühijutt „Millest me räägime, kui me räägime armastusest“ (1981) loob lavastusele tasakaalustava inimliku raami. Avastseen, kahe paari (Kait Kall, Ragne Veesalu, Tõnis Niinemets ja Loore Martma) topeltkohting odava džinni saatel tutvustab vaatajale lavastuse põhiteemasid igapäevatasandil – kes meist poleks napsuklaasi taga armastuse olemuse üle filosofeerinud, eks ole –, valmistades seeläbi publiku ette kosmiliseks reisiks, kus pagasiks lootus, et Melli (Kait Kall) poolelijäänud jutustus teineteist elu hinnaga armastavast vanapaarist lõpeb ka tõesti õnnelikult. Kuivõrd targemad me vaatajatena oleme selle reisi lõpus, kui Mell oma loo lõpetab, sõltub juba suuresti sellest, kas lepime lavastuse sõnumiga – lõpetagem armastusest rääkimine, olgem ennekõike sõbrad – või kas omistame sellele piisavalt tähenduskaalu. Kas Barbarella selle sõnumini jõudis, jääb aga saladuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming