See lihtsalt ei toimi

Euroopa teatrite rahastamine on suunatud institutsioonidele või publikule, mitte aga kunstnikele. See teeb mugavaks, kriitilisus uinub.

EERO EPNER

Berliini Volksbühne teatri juht Frank Castorf on iginoor punkar, kõrvulukustavalt ülbe ja otsekohene, tohutu lugemusega  ja silmapaistva intellektiga,  mis lubab tal teravdatud kriitilisusega reageerida ühiskonna ja teatri arengutele.

Berliini Volksbühne teatri juht Frank Castorf on iginoor punkar, kõrvulukustavalt ülbe ja otsekohene, tohutu lugemusega ja silmapaistva intellektiga, mis lubab tal teravdatud kriitilisusega reageerida ühiskonna ja teatri arengutele.

Pressifoto

Astun tuppa. Panen ukse kinni ja libistan hotellikaardi pilusse. Vannitoas süttivad tuled, need peegelduvad hiigelsuurtest peeglitest ka esikusse, ning hakkab kostma vaikne, kuid kangekaelselt õnnelik klassikaline muusika. Viiulid ja klaver voogavad ühtlase voona, ilma et neid katkestaksid löökpillide või puhkpillide ehmatavad pursked. Telekas läheb tööle, seal on minu nimi. Voodi on nii suur, et seda peaksid tõstma kaheksa meest, aga kuhu seda tõsta, ma ei tea, sest keskmise keskklassi kodu juurde kuuluvasse garaaži see ei mahu. Heidan riietega voodisse. Linad lõhnavad värskelt. Aken ulatub maast laeni. Selle taga liiguvad tuule käes aeglaselt suured kastanipuud.

Olen just kohtunud väikese, kuid ühtehoidva rahvusvahelise teatriuurijate seltskonnaga. Minu ettekanne oli teemal, kuidas rahvusvaheline koostöö Euroopa teatrite vahel ei toimi. Rahastamistingimused on säärased, et esikohal on kas publik või institutsioonid, aga mitte kunstnikud, ning tulemuseks on konfliktideta keskpärane kunst. Teatriuurijad olid nutikad, kiire mõtlemisega, laia silmaringiga, kuid teatri suhtes mitte eriti kriitilised, vaid kaitsesid seda üksmeelselt välise maailma rünnakute eest. Pärast ettekannet astub minu juurde mees Nigeeriast, prillide ja tossudega professor, kes ütleb kurguhäälel: mis teil viga rääkida, teie riigis vähemalt on teater. Nigeerias teatrit pole, vähemalt mitte sellisel kujul.

Need uurijad on kõik läbinägelikud ja ühiskonnateadlikud ja mõned võib-olla kõige selgema pilguga inimesed, kellega viimastel aastatel olen rääkinud. Üks nende seast, oma ala legend, räägib mulle, kuidas teda kummastas 1990. aastate alguses Baltikumis tajutav natsionalism.

See juhtus viie minutiga. Viie minutiga liikus jutt teatrilt sõja peale, kuid neile ei ole see üleminek. Nad tajuvad, et toimumas on mingi lahing, mingi teistmoodi lahing. Neile tundub, et kapitalistlikud, kolonialistlikud ja korporatiivsed väärtused tungivad peale, langenuid on üha enam ja võitlejaid jääb järjest vähemaks, kuid teater seisab selle võitluse eesliinil. Isegi kui ta ei võitle, on tema olemasolu juba võitlus. Nii nad usuvad.

Pärast seminari kutsutakse meid üles. Sööme vorstisuppi ja seejärel väikestes klaasides serveeritavat magustoitu, puuviljakreemi mingi eksootilise kastmega. Lähen alla ja allkirjastan lepingu. Tunniajalise ettekande eest saan ma kahekordse Eesti miinimumpalga.

On vaikne. On sügis. Akna taga langeb keereldes kollaseks tõmmanud kastanileht. Tasapisi voogab südamesse rahu. Tean, et mu tuba on juba makstud. Mu silmad vajuvad kinni. Jään magama.

Enne mind kõneles pikka kasvu, ruudulise vesti ja laia naeratusega marokolane, kes rääkis teatrist islamimaadel pärast araabia kevadet. Tema hääl on nii vaikne, et isegi tema kõrval istudes on raskusi kuulda, mida ta ütleb. Ta kõneleb naistest, kes panevad laval pommivöö ümber ning kõnnivad siis läbi publiku. Näitab katkendeid lavastusest, kus algeliste tehniliste vahenditega ja liialdatud ekspressiivsusega püütakse kujutada inimese hullumeelsust. Ta räägib video tungimisest teatrisse. See kõik näeb välja üpris lapsik, kuid tema jutust tuleb välja, et Marokos on see kõik uus ja seega ka poliitiline. Juba naised laval on midagi uut. Tänapäevaste teemade käsitlemine on midagi uut, isegi hirmutavat. Mitte ainult Marokos, vaid kogu Lähis-Idas. Konservatiivide rünnakud on ägedad, sest nagu ikka, ei lähe agressiivseks mitte avangardistid (keda selles süüdistatakse), vaid konservatiivid (kes enda sõnul ei ründa, vaid hoopis kaitsevad). Liibanoni 1960. aastate teatriuuenduse juht ja praegune rahvusteatri direktor oli just teatanud, et mõned tõesti ägedad Liibanoni teatritegijad – näiteks Rabih Mroue, kes mõned aastad tagasi mängis Riias oma hingestatud, kriitilist ja soojast huumorist kantud loenglavastust Liibanoni kodusõjast – ei ole teater. Nad on midagi muud. Kujutav kunst võib-olla – te olete niigi segased, võtke ka see mitteteater enda rüppe.

Teatriuurijad naeravad. Vaikse häälega mees naerab. Jah, teater ja poliitika. Järgmisel hommikul tuleb ta mind hommikusöögilauas tervitama. Tal on seljas sama vest, kuid tema hääl on öö jooksul veidi toonust juurde saanud. „Mulle meeldib see hotell väga,“ ütleb ta täiuslikus inglise keeles. „Hommikusöök on neil suurepärane. Ma olen siin alati, kui meil on Berliinis koosolek. Nüüd juba vist seitsmendat või kaheksandat korda.“

Ajalehes on intervjuu Frank Castorfiga. Castorf on viimased 25 aastat juhtinud Berliinis Volksbühne teatrit ja on viimaste kümnendite vist mõjukaim lavastaja, kelle esteetika ja lähenemine teatrile muutis ühel hetkel otsustavalt seda, kuidas teatrist kõneleti. Ta ei hakanud midagi muutma, kohandama, edasi arendama või traditsiooni jätkama, vaid alustas lihtsalt midagi täiesti teistsugust. Ta on iginoor punkar, kõrvulukustavalt ülbe ja otsekohene, tohutu lugemusega ja silmapaistva intellektiga, mis lubab tal teravdatud kriitilisusega reageerida ühiskonna ja teatri arengutele. Ta ei häbene ütlemast, kui kolleegid puusse panevad, aga ta ei häbene neid ka kiitmast, kui midagi õnnestub.

„Kunagi elasin ma Berliinis, mis kunagi ei maganud,“ ütleb ta. „Aga need, kes toona elasid erakordse kirega, võib-olla Iggy Popi mäletades, on surnud või vanaks saanud. Nüüd elavad siin teistsugused inimesed.“ Ja ta jätkab: „Ma mõtlen Dostojevskile, kes kirjutas: „Oleksid sa siis kuum või külm, aga sa oled lihtsalt leige“. Leige – see tähendab tänapäeval olla cool. Nii mugav on olla tänapäeval anarhist. Sellepärast ma lavastangi Céline’i – sest ta ei olnud demokraat.“ Castorf räägib rahulikult, kuid napilt, mis näitab, et ta on kindel selles, mida ta räägib. Demokraatia ei toimi. Euroopa ei toimi. Teater ei toimi. Harmooniliselt koos elada? Ei, ta ei usu sellesse. See ei ole võimalik. Ei ole võimalik kõneleda laval harmooniast, kui sinu kõrval inimesed nälja tõttu varastavad. Nagu juhtus Castorfi endaga, kui ta istus kohvikus oma sõbrannaga ja siis pani keegi tema iPhone’i tuuri. Castorf arvab, et bulgaarlased või rumeenlased. Ta on vihane. iPhone on hea telefon. Castorf võiks endale uue osta – mõne aasta eest anti teada, et ühe festivali külaliskuraator olemise eest maksti talle 200 000 eurot –, aga ta tahab oma vana.

Mõni päev varem istusin õhtul Mün­chenis Kammerspiele suures saalis. Valgus kustus ja süttis siis järsku saalis taas. Esireast kargas üles keegi kodanik, keegi näitleja, kes elavalt žestikuleerides ja igale sõnale jõudu andes süüdistas kedagi kusagil, et nad pole asjast õigesti aru saanud. Tema suust lendasid sõnad välja kiirelt, see oli nagu kuulipildujavalang, ainult et kuulipilduja oleks selle kiiruse kõrval aeglane nagu nelja-aastane uue Bugatti kõrval. Kiirusest hoolimata ei eksinud ta kordagi, iga sõna joonistus puhtalt välja, sai õiged rõhud ja kuju. Iga sõna vormiti nagu vormib skulptor oma kuju: hoolikalt, tähelepanelikult, eksimatult, plastiliselt. Ma ei saanud aru, mida ta räägib, aga see viis, kuidas sakslased suudavad sõnale anda tähenduse, mis pole mitte ainult illustratiivne, kommunikatiivne või informatiivne, vaid sünge ja tume, kaevates sõnade seest välja kõik sinna peidetud maailmad, on mind alati võlunud. Nagu kuuleksid ja näeksid, kuidas vaid hingeõhu ja suuõõne õige liikumisega luuakse sinu ees eimillestki miski, mis aga kohe jälle olematusse kaob.

Siis tulevad lavale näitlejad. Nad istuvad noodipultide taha ning räägivad. Kaks tundi. See on Elfriede Jelineki uus tekst, mille 220st leheküljest jäi pärast kärpimist järele 43. See on nagu Jelinek ikka: ilma tegevuseta, ilma tegelasteta, ilma narratiivita. See on kaks tundi vihakõnet, kaks tundi kosena voolavat meeleheidet ja raevu, lõputuna näiv õel nali tänapäeva ühiskonna ja maailma, selle silmakirjalikkuse ja valskuse, kurjuse ja näivuse pihta. „Kõik kaob,“ ütleb üks näitleja oma suuõõne õige liikumisega. „Alles verschwindet.“ Sellel õhtul on õhus palju s-e, š-sid ja ž-sid. Viimasena kõneleb Risto Kübara tegelaskuju. „Suurus on see, mis ei jää igavesti, seetõttu peab tema kallal tööd tegema, et teda alles hoida, alles hoida sellisena, nagu ta oli, nii kaua kui võimalik.“

See tekst on päris sündmustest. Mõned aastad tagasi tungis Saksa politsei ühte järelhaagisesse. Nad leidsid eest kahe põlenud mehe surnukeha. Varsti arreteeriti ka üks naine. Ta oli surnud meeste sõber, kompanjon ja kaasosaline, kui nad aastate jooksul Saksamaa eri paikades võõrtöölisi maha nottisid. Nad olid sarimõrvarid ja neonatsid. Naine viidi kohtu ette, kuid ta ei rääkinud midagi. Ta vaikis. See oligi Jelineki teksti pealkiri: „Vaikiv tüdruk“. See teema pole sakslastele mugav. Jälle! Jälle tuuakse nende silme ette fašism. Kas me ei saanud sellest siis lahti? Kas me ei juurinud seda siis ühiskonnast välja? Ei, ei juurinud, ütleb Jelinek neile. Ei juurinud, fašism on endiselt siin, ootevalmis, et panna käpp peale mõnele rohutaimele, mis proovib ennast ühesuguse kujuga sillutisekivide vahelt läbi suruda.

Kuid publik kuulab rahulikult. Keegi ei lahku. Minu ees üks kiilaspea küll korraks nõksatab ja ma arvan, et ta uinub, kuid ei, ta lihtsalt ei jaksa oma pead kogu aeg kõrgel hoida. Ta on vana. Enamik inimesi siin on vanad. Kui vaadata saalist lava poole, lainetab sinu silme ees hõbedane meri: hõbedased juuksed moodustavad rahuliku joonega ühtlase laine, sekka mõni läikiv kiilaspeasaar. Kuid nad on nutikad, palju teatrit näinud ja nad ei karda, kui teater kõneleb nendega kriitiliselt. Lõpus aplodeerivad nad pikalt, vanadest kurkudest kostab veidi kähisevaid vaimustusehüüdeid ja näitlejaid palutakse lavale tagasi viis, kuus, kaheksa, kümme korda. Keegi on küpsetanud koogi ja saadab selle lavale ühele belgia päritolu näitlejale. Veel mõned aastad tagasi helistasid mõned pahased külastajad teatri direktorile ja kurtsid, miks nad peavad kuulama, kuidas mingi belgia tüüp räägib laval saksa keelt aktsendiga.

Rahvas plaksutab ja ma märkan, et saalis on kummaliselt palav ning keegi nagu hingaks mulle otse kõrva, kuid siis lehvitavad näitlejad veel viimast korda ja lahkuvad. Publik tõuseb ning väärika rahuga loksub hall laine garderoobi. Seal ei ripu ühtegi nahktagi, ühtegi väljaveninud kampsunit, isegi mitte ühtegi slim-fit pintsakut, ainult kasukad ja mantlid. Publik lahkub mööda peatänavat, voolates mööda vaateakendest, ning suubub öhe.

Lennukis Marina Abramovići biograafiaga. Seal on lugu tema isast, kes viskas meelsuse märgiks avalikult linnaväljakul minema oma parteipileti. Järgmisel päeval tõid sõbrad talle selle tagasi. Pole piletit, ei saa ka pensioni.

Ärkan. On hommik. Akna taga on paks udu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming