See ei ole pop-up

Taasesitusel on alati põhjus, kordus pole kunagi pelgalt kordamine

OTT KARULIN

Etenduskunstifestival „Foreign Affairs“ Berliner Festspieles 25. VI – 5. VII.

Troubleyni „Mount Olympus, to glorify the cult of tragedy“, 24tunnine etendus, lavastaja Jan Fabre, tekstide autorid Jeroen Olyslaegers ja JanFabre, helilooja Dag Taeldeman, dramaturg Miet Martens. Mängivad Lore Borremans, Katrien Bruyneel, Annabelle Chambon, Cédric Charron, Renée Copraij, Anny Czupper, Els Deceukelier, Barbara De Coninck, Piet Defrancq, Mélissa Guérin, Stella Höttler, Sven Jakir, Ivana Jozic, Marina Kaptijn, Gustav Koenigs, Sarah Lutz, Moreno Perna, Gilles Polet, Pietro Quadrino, Antony Rizzi, Matteo Sedda, Merel Severs, Kasper Vandenberghe, Lies Vandewege, Andrew van Ostade, Marc Moon van Overmeir, Fabienne Vegt.

Esietendus 27. VI Berliner Festspieles.

Forced Entertainmenti „Complete Works: Tabel Top Shakespeare“, 36 lavastust, lavastaja Tim Etchells, kunstnik Richard Lowdon. Mängivad Robin Arthur, Jerry Killick, Richard Lowdon, Claire Marshall, Cathy Naden, Terry O’Connor. Esietendused 25. VI – 4. VII Berliner Festspieles.

Ragnar Kjartanssoni ja The Nationali „A lot of sorrow“ Königi galeriis 27. VI – 23. VIII.

aa_sirp_15-29_0003__art_r1

Toogad maha! Alastus on nüüd ja edaspidi norm, hõiskab Dionysos. Korpulentne ja lokkidega. Twerk! Kiiremini, puusad tööle! Publik on võidetud. Veel, veel enam kükki, veel väljakutsuvamalt. Hinge tõmbame homme. Kettidest hüppenöörid. Hüpe. Hüpe. Sajas. Tuhandes. Kiiremini, kiiremini. Publik plaksutab rütmi. Mahlapulk jahutuseks, aga vaid hetkeks. Taas hüpe. Sadu hüppeid. „Ei! Ei! Persse! Persse! Võta mind“ leinab koor. Verdi (itaalia) ja Hecuba (prantsuse keeles). Laiali pillutatud südamed. Verised, määrdunud südamed. Südamete pesemine. Kokutav koor. Kokutav Oidipus (saksa keeles). Ood fallosele – lendlevate tillide sirtaki. Jah, tõesti: „Iga mees väärib veidi hullust.“ Soovahetus – till reite vahele! Vein. Vines kõne. Maksa pesemine. Mozart ja mehed, kel peegelpildis naine. Huh, armuaeg – 40 minutit und. Esitajaile laval, lumivalgetes magamiskottides. 16 tundi ja 15 minutit lõpuni. Lipsan kiirele söögipausile.

Hüplev-naerev koor. Ood naisele – kroonlehtedega palistatud kingud. Protestiv koor. Mehed spaas (lahtise kaanega töötav kiirkeetja ja rätik üle pea). Wagner. Põõsa panemine: misjonäriasendis, tagant, põõsas peal … Ikka nii, et mulda lendab. „Oo, Zeus! Milleks naised?“ ahastab mees kolme naist kanda püüdes. Nuttev koor. Sõjatants kiivritega. Ketivedu. Mao taltsutamine – kett külmalt maas lebavaid kiivreid kolkimas. Vogue (jah, Madonna). Sugu pole oluline. Mitut moodi saab üht lina kanda? Teise kümne järel ei jaksa enam kokku lugeda. Sõjatants magamiskottides, mis pole ammu enam lumivalged. Muld, veri, sopp. Teine armuaeg: 90 minutit. Esitajad laval, ikka laval. 8 tundi ja 20 minutit lõpuni. Suigun ridade vahel. „No kas on tore siin magada ja norsata, kui mina kannatan!“ äratab meid, laval ja saalis tukkujaid, Klytaimestra karje. Pedaal kohe põhja. Ära karju! Palun … Aga ta karjub edasi. Solvun ja lähen hommiku­söögile. Laval mõrvarid reas: Klytaimestra Agamemnon, Medea … Ekstaasis Kassandra. Wagner, Schubert. Ah, mis? Jälle armuaeg (35 minutit). Suitsupaus – und ei ole!

V koor annab suhu. Medea seisab ikka veel, nuga pea kohale tõstetud. Kaua juba? Tund vahest ikka. Orgastiline koor ei tee tast väljagi, filosofeerib mõnu­krampide kiuste. Taas südamed ja maksad, kopsud ja soolikad, mis verest läbi imbunud linalt taeva poole heidetakse. Verega kaetud kehad. Magav koor. Händeli „Oh uni, miks ei jäta mind“. Mõnitatakse! Sest nüüd on küll uni, meeletu uni. Kaks ja pool tundi lõpuni. Oliiviõliga kaetud kehad. Maadlus sugude vahel. Kallistus. Maadlus. Kallistus. Spooning. Dionysos on tagasi. Jooksu alga, nüüd! Ühe koha peal. Värvi. Rohkem värvi. Litreid. Mitut värvi litreid. Kuni ihu kaob ja keha kaunistatud saab. Võhma veel jagub. Jah, seda pala teavad saalis kõik – twerk! Puusad tööle! Kiiremini, kiiremini. Ovatsioonid. Püsti seistes ju kergem saaliski puusi hööritada. Uus algus – sulpsti, muna vagiinast veeanumasse. 24 tundi on läbi.

Mul on aega. Täitsa piisavalt seda võtta. Ma küll vägagi naudin praegust pop-up’i, hüpikakende maailma, kus kohtumised, restoranid, ühismeedia postitused … pidevalt ilmuvad ja kohe ka kaovad, aga seda enam armastan ma pealtnäha täiesti tühje päevi. Selliseid, mil kohustused mitte ainult täitmata ei jäeta, vaid need ka unustatakse, loobudes hommikumantlist alles õhtul magama heites. Televiisori või lakke vaatamise päevi. Tõsi, tunnistada neid päevi teistele ma veel päriselt ei julge – ikka on kergem ja justkui teiste suhtes ausam öelda, et pean kodus tööd tegema või et see olematu suveilm on mu haigeks teinud, kui mõni sõber helistab ja õue mängima kutsub. Vaba aeg on luksus, mida pole viisakas teistele nina alla hõõruda. Kahju, sest päevad, mil sa mitte midagi ei tee, on sageli need kõige sisukamad: kahtlused saavad kaheldud, unistused unistatud, põhimõtted kinnistatud.

Jan Fabre  „Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“.

Jan Fabre „Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“.

2 × Wonge Bergmann

Seda aeglust, pealtnäha tühjust naudin ma ka kunstis. Ka tugitoolisportlasena eelistan ma suusatamises viitstarti ühisstardile, olen ikka olnud andunud vormel 1 sarja vaataja ning viimased kaks nädalat aina pahandanud, et ETV alustab Tour de France’i ülekandeid, kui kolmandik distantsist juba läbitud. Ka Troubleyni ja Jan Fabre „Mount Olympus, to glorify the cult of tragedy“ ehk „Olümpose mägi. Tragöödiakultuse ülistuseks“ on üks neist kunstiteostest, mis, kui sellele kiirelt pilk peale heita, püüab su like’i tühikäigul paigaljooksuga (nii kaudses kui ka otseses mõttes): stseenid kestavad enamjaolt üle 20 minuti ning laval korratakse sama liigutust.

Narratiivita, venitatud ajaga stseenid, ütlevad kriitikud tavaliselt. Jah, olen isegi seda pattu teinud, aga „Olümpose mäe“ järel oma viga mõistnud. Öelda kordusele üles ehitatud stseeni kohta narratiivita ei ütle selle stseeni kohta midagi, küll aga näitab ütleja tahtmatust (võimetust?) märgata mikrosündmusi. Tajuda aega sellises stseenis venitatuna, demonstreerib vaid tajuja kärsitust, kuid ei ava stseeni ennast.

Isegi kui mõistame narratiivi loona (ja mitte loo osiste esitamise järgnevusena), sündmuste jadana, on ka sama sündmuse pidev taasesitus narratiiv. Seda enam et identset taasesitust laval ei näe, see pole inimlikult võimalikki, sest nii kehal kui ka ruumil on oma kulg. Mikrodramaturgia, kehade – ja veel täpsemini: kehahoiaku-, liigutuse-, peaasendi., pilgu- jne – ning ruumidramaturgia (selle korrastamine valguse, helidega, lõhna, misanstseenidega) märkamine nõuab intensiivset ärkvelolekut ja võimet jälgida korraga nii laval kui ka saalis toimuvat, sest ühtviisi oluline on kogu etenduskeskkonna ja selle kogukonna iga liikme mikrodramaturgia.

On sul mõni internetiühendusega vidin käepärast (ilmselt on, XXI sajandi inimene ikkagi)? Trüki oma lemmikotsingumootorisse (Google, eks?) „the national sorrow“, leiad muusikavideo. Pane see taustaks mängima, korduse peale. Kuula seda viis korda järjest (kümme, kui jaksad) ja loe siis edasi.

Sorrow found me when I was young

Sorrow waited, sorrow won

Sorrow they put me on a pill

It’s in my honey, it’s in my milk“1

Islandi (performance’i-)kunstnik Ragnar Kjartansson palus 2013. aasta mais The Nationalil esitada nende lugu „Sorrow“ New Yorgi nüüdiskunstimuuseumis MoMA kuus tundi jutti ning võttis selle videosse. Berliinis näeb seda veel kuu jagu St. Agneses, 1960. aastatel brutalistlikus stiilis ehitatud endises kirikus. Ja see kogemus on midagi hoopis muud, kui kedrata sama laulu Youtube’is: rasked hallid seinad kõrguvad sama halli tooni anonüümsest põrandast külma laeni, luues mastaapse ruumi, millele teadmine selle kunagisest funktsioonist (jumalateenistuste pidamise koht) lisab ajaülesust. Ruumis on vaid kaks, kokku vahest kümnele teelisele istet pakkuvat pinki, hiiglaslik ekraan tagaseinas, mille sinakas kuma ruumi ainsaks valgusallikaks, sina ja „Sorrow“, väga palju kurbust. Teost tasuks vaadata juba ainuüksi seetõttu, et see on väga hea kontserdivideo – montaaž järgib muusika rütmi, suures plaanis detailid nagu veiniklaas kõlaril või laulja käsi puhkamas mikrofonistatiivil pole pealetükkivad ega otsitud –, aga ennekõike siiski kaunistamata taasesituse pärast. See pole kuuetunnine improvisatsioon, otse vastupidi: lugu jääb ikka samaks, vaid paaril korral on esitus erinev (löökpillideta versioonis kõlab kaksikvendadest kitarristide taustavokaal eriti lummavalt). Ja see ongi point! Kjartanssoni vastus enda esitatud küsimusele, kuidas aina uuesti kogeda kunagist olulist hetke, on tõdemus, et tuleb loobuda püüust juba kadunud emotsiooni võimalikult täpselt taasesitada ning naasta lihtsa, rutiinse esituse juurde. Keha- ja emotsionaalne mälu teevad ülejäänu.

Jerry Killick esitab „Richard II“.

Jerry Killick esitab „Richard II“.

Hugo Glendinning

Kjartanssoni ja The Nationali lähenemine taasesitusele on – kui ka esmapilgul masinlik – ka märksa avatum, võimaldades ühe koosluse (bänd) privaatsfääril ulatuda publikuni, kelle emotsionaalses mälus puudub see hetk, mida taasesitatakse, aga kes just pideva teatraliseerimata taasesituse kaudu tajub selliste hetkede väärtust üldinimlikul tasandil, s.t miskina, mis on ühtviisi ja aja(stu)üleselt oluline igale inimesele.

Kell on 11 paiku hommikul. „Olümpose mäe“ laval kordavad valgest linast maani ulatuvates õhtukleitides (lina kandmisviis nr 17), mustadel kontsakingadel naised ja mehed teist korda liigutusi kuulsast Madonna videost, sel korral Maria Callase kurvalt üleva aaria saatel, kui minu poole pöördub järjekordne keegi küsimusega: „Kas need kohad on vabad?“ Ei ole, vastan rutiinselt, automaatselt kontrollides, kas igale kaaslaste hetkeks hüljatud toolile ikka on laotatud mõni rõivaese märgina nende kohalolekust. Olen pidanud seda dialoogi öö jooksul kümneid kordi, mistõttu vihastan tõsiselt, kui „vestlus“ minu vastusega sel korral ei lõpegi ja see keegi nähvab: „Mind ei huvita!“ „Mind ka ei huvita, olen siin pea 20 tundi olnud,“ kurjustan vastu, jätkates vihapurset sisemonoloogina, kus segamini eneseõigustus (mina tulin aegsasti saali, et see koht 5. reas saada ja isegi magasin siinsamas), süüdistus (miks ta siis läks vahepeal saalist välja norskama), kadedus (tema ju leidis, erinevalt minust, koha fuajees, kus mugavalt silm looja lasta) ja häbi, et ligimesele liiga tegin.

24tunnine etendus ei loo vaid omaette, muust maailmast ära lõigatud aegruumi, vaid ka väga kokkuhoidva kogukonna, kus armastust jagub nii saalist lavale ja vastupidi kui ka pinginaabreile (Aitäh, Heidi, šokolaadi eest! Aitäh, Annika, banaani eest! Aitäh, Madli, fliisi eest! Aitäh, purjus tüüp, et sa peatseks uinumiseks piisavalt joonud olid!). Kõige enam muidugi saalist lavale, sest mida tund edasi, seda enam tajub publik vastutust etendajate ees, kui esitamisest saab aja kulgedes ühiskogemus. „Olümpose mägi“ on etendajatele kurnav ja seda ei varjata, seda polegi võimalik ega vajalik varjata. Pehmesse tooli peitunud vaataja kannatused õige asendi leidmisel (toolil saab, muide, istuda kümnel eri viisil ja 24 tunni jooksul jõuab need ka kõik ära proovida, korduvalt) on siiski tühised, nagu on publikul ka vähe võimalusi etendajaid aidata. Kaks kätt ja plaks, mis muud, kui näed, et etendajal hakkab jaks raugema ja energiavool lavalt saali tardub. „Olümpose mägi“ on nagu kestvussport, siin on kõige olulisem õiget sujuvat tempot hoida ja nagu staadionil plaksutatakse rütmi 10 000 meetri jooksjaile, teeme seda saalis meiegi. Ja mõju on silmapilkne, kui plaksutatakse kogukonnana, ühes taktis, kui publik mõistab stseenide õigeid temposid ja teab, mil lõpetada, et stseeni kulminatsioon aplausimürasse ei kaoks.

Forced Entertainmenti kunstiline juht Tim Etchells rääkis kohtumisel publikuga, et Inglismaal peavad lavastajad pidevalt vastama küsimusele „Millal sa siis Shakespeare’i ette võtad?“ Kümmekond aastat tagasi alustas temagi proove „Kuningas Leariga“, aga lavastuseni on jõudnud alles nüüd ja sel on kunagiste proovidega ühist vaid ühe pubiseiga kaudu. Nimelt tulnud talle külla tema vend, lihtne töömees, kes teel rongis näidendi läbi luges. Noh, et oleks, millest rääkida ja nii. Tim siis palus tal õhtul pubis jookide vahele jutustada, et millest see „Kuningas Lear“ jutustab ka. Ta muidugi ootas kerge üleolevusega paarilauselist kokkuvõtet, aga sai, pitside kummutamise vahele pea tunnise anekdoodi kellestki totakast vanamehest, kellele tema kolm tütart tünga tegid.

Sellest igamehelikust ümberjutustusest idaneski idee kõik Shakespeare’i näidendid korraga ette võtta ja sündis lavastusgrupp „Complete Works: Tabel Top Shakespeare“ ehk „Kogutud teosed. Shakespeare laual“: 36 kuni tunniajast lavastust, kus üks näitleja, istudes väikese laua taga ja kasutades rekvisiitidena maitseainetopse, karikaid, joogipudeleid ja muud sellist, jutustab mõnekümnele kuulajale lugu. Nägin kolme lavastust: „Coriolanus“, „Asjatu armuvaev“ ja „Richard II“. See, kui palju tegelasi karikeeritakse ja kui palju Shakespeare’i värssi kasutatakse, varieerub esitajati, kuid tuumaks on igal juhul süžee keerdkäikude tõestisündinud sündmustena võtmine ning rekvisiitide tähendusest puhas hoidmine (kuigi publik leiab hea tahtmise korral ja niisamagi, harjumusest, põhjenduse sellelegi, miks just see kolmas tsölibaati vandunud aadlik „Asjatus armuvaevas“ on Worchesteri kastme pudel ja mitte Tabasco).

Mitmeski plaanis on „Kogutud teosed“ antipood „Olümpose mäele“, kus eelistatakse kokkuvõttele kordust ning kangelaste realiteedi asemel võimendatakse just nende traagika katartilist mõõdet. Ometigi pole ka „Kogutud teosed“ pop-up-teater – kuigi seda saaks esitada pea igas ruumis ja edastatav info on kergelt seeditavas kastmes, sest publik on ammu kaotanud side vaarvanemate lõkke ümber lugude jutustamise kombega ja isegi tunniga jutustatud viievaatuseline näidend ületab tähemärkidelt keskmise Twitteri kasutaja mitme kuu postituste summa. See teksti (anekdootlik kokkuvõte) ja esituse (vana hea jutustamine) vastuolu teebki „Kogutud teosed“ intrigeerivaks ettevõtmiseks, mille täieliseks kogemiseks ja kogukonnaks kasvamiseks tuleks vaadata mitut lavastust järjest (nende vahel on viieminutilised pausid, et näitleja ja rekvisiidid vahetuda jõuaksid).

Kogukond kogukonnas on ka „Olümpose mäe“ lavalolijad – nelja põlvkonna Fabre kaasloojad, nagu kavalehel nenditakse. On neid, kes töötanud Fabrega juba 1980. aastatest, tema esimestest, raevukat vastuvõttu nautinud töödest saati (Renée Copraij ning lavastaja muusa kunstis ja elus Els Deceukelier), kui neidki, kes liitunud Fabre trupiga kunagiste hittlavastuste uusversioonides (Gilles Polet, Mélissa Guérin, Moreno Perna jt). Eks ole seegi sümptomaatiline, et Fabre tuli 2012. aastal tagasi oma loometee algusaja suurteoste, „See on teater, nagu seda oli oodatud ja ette nähtud” („This is theatre like it was to be expected and foreseen”, 1982) ja „Teatraalse hulluse võim” („The Power of Theatrical Madness”, 1984) juurde. Neist on pikemalt kirjutanud Madli Pesti (Sirp, 30. V 2013) ning Youtube’ist leiab ohtralt katkendeidki.

Kunagise teose taasesitus, selle kordamine osaliselt või täielikult muutunud koosseisuga on palju enamat kui südatalvel sügavkülmast välja sulama võetud möödunud suvel korjatud marjad. See on sama vähe kordus kui „Olümpose mäe“ tuhandes hüpe ketist hüppenööriga, sest aeg nullitakse keha ja ruumi, esitaja ja vaataja poolt iga hüppe järel. Seega on revival, taaselustamine teose väärtust vähendav tiitel, sest mitte midagi pole surnud, mis elustamist vajaks. Seda enam et on muutunud vastuvõtu kontekst, aeg. Fabre esimesi töid võeti 1980. aastatel provokatsioonina, nagu iga teost, mis suudab olla midagi seninägematut. Praegu pole neis midagi provokatiivset või kui, siis on provokatsiooni määr harjumuspärane. Usutavasti just see inspireeriski Fabret neid teoseid uuesti lavastama, et näha, kas tema esteetika mõjub ka tabloid-väärtuseta ehk sellena, mis ta algusest peale oli.

Ka „Olümpose mägi“ on tagasivaateline, katse põimida ühte lavastusse kõigi seni tehtud loomeetappide põhimõtted. Fabre varasemate töödega tuttavaile on „Olümpose mäes“ uut ehk vähegi (see paigaljooks tuleb ühelt hetkel, see on selge), aga vaid juhul, kui kunsti hinnatakse skaalal nähtud-nägemata. „Seda olen ma juba näinud!“ ütlevad kriitikud sageli. Jah, olen isegi seda pattu teinud ja seeläbi kunsti kogejana ebaõnnestunud. Keda see huvitab, mida sa näinud oled! Kui seda esitatakse uuesti, tuleb seda ka vaadata uuesti ja mitte kunagi nähtu taasesituse, vaid seninägematuna. Taasesitusel on alati põhjus (olgu, kommertsteatri aastakümneid repertuaaris püsivad lavastused on ehk erand) ja kordus pole kunagi pelgalt kordamine.

Kreeka on võlgades. Olümpose jumalad on nad hüljanud, nagu nad tegid seda kunagi ammu, antiiktragöödiate ajastul. Mõnikord sünnib kordus laetud tähendusvälja – on raske, ehk isegi võimatu, mitte otsida „Olümpose mäe“ kangelastest ja kannatajatest viiteid praegusele Kreeka tragöödiale ja nende tõlgenduse kaudu lavastaja hinnangut sellele. Iharad ja naudingulembesed ning ometigi nii kammitsetud vaba tahtega, süüdistades oma kannatustes vaid kõrgemaid võime ja saatust, on „Olümpose mäe“ tegelased. Just, sellised nad ongi – ise süüdi! –, on publikul, kes „Olümpose mäge“ Berliner Festspieles, Kreeka suurima survestaja ja nõudja riigi pealinnas vaatavad, õigus mõelda. Aga seegi tõlgendus pisendaks lavastuse mõju, oleks pelk pop-up-, juhuslikult päevakajalisest vaatenurgast lähtuv ootus ja hinnang. „Olümpose mäe“ Kreeka pole geograafiliselt ega isegi ajaliselt paigutatav, see on kannatuse ja naudingu ürgset tuuma otsiv lavastus, ajalooülese ja päevakajalisuseta teos. Ülbe seeläbi, seda kindlasti, aga mitte tingimata poliitiliselt passiivne. Juba etenduse kestus, 24 tundi, on poliitiline akt, kiskudes „Olümpose mäe“ välja etenduskunstide kaanonist. Ja enamgi veel: jäädes päevapoliitikaga suhestumata, protestib Fabre kunsti instrumentaliseerimise vastu. See on revolutsioon kukutamaks minusuguseid „tahan rohkem poliitilist teatrit!“ kriitikuid, kes unustanud (või pole me seda kunagi õppinudki), mis on katarsis – hingepuhastus kunsti esteetiliste kategooriate mõjul. „Olümpose mägi“ on luksus sulgeda end üheks ööpäevaks elevandiluust torni, häbenemata ja sirge seljaga. See on enesele võetud aeg ruumis, mille tulemüür blokeerib kõik igapäevahüpikaknad. Ma olen kukutatud. Ma olen hukkunud. See on hea tunne.

Loodan, et sa võtsid aega ja oled vahelejäteteta end siiani lugenud. Aitäh sulle selle eest! Võõra elamuse taasesituse vastuvõtt on süümepiinadega tembitud, kas pole … Kogu aeg on nii kiire, et pole piisavalt aega omagi elamusi saada, saati siis neid kuskil säutsust pikemalt taasesitada.

Hurrying found me when I was young

Hurrying waited, sorrow won

Hurrying they put me on a pill

It’s in my honey, it’s in my milk“2

1 „Kurbus leidis mu, kui olin veel noor / Kurbus ootas ja kurbus võitis / Kurbus, mind pandi tablettide peale / See on mu mees, see on mu piimas“

2 „Kiirustamine leidis mu, kui olin veel noor / Kiirustamine ootas ja kurbus võitis / Kiirustamine, mind pandi tablettide peale / See on mu mees, see on mu piimas“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming