Schiller tänapäevases teatrikeeles

Rednar Annus

Mõned muljed 4. ? 12. juunini toimunud Schilleri-päevadelt Mannheimis Saksamaal.

Souli Rahvusteatri ?Röövlid?. INTERNET

Esimeseks Schilleri-kogemuseks Mannheimis oli ?Wilhelm Tell?, mille lavastas Thomas Lhanghoff Mannheimi Rahvusteatris. Lugedes lavastaja vaatepunktist, tunduski Schilleri viimane draama kõige arvestatavama tekstina. Samas segasid pisut üksikasjalikud lavakirjeldused, mis tänapäeva teatri tarbeks liigsed tundusid. Mathis Neidharti lavakujundus kujutas ?veitsi mägist maastikku, mis olid rööbastel lavasügavusse ? eeslavale liigutatavad. Liigutatavatest ja kolm meetrit kõrgetest massiivsetest elementidest kasvasid etenduse erinevates piltides kujundid võimsast loodusstiihiast, mis väikeste inimeste võimusuhete keerukuse kohati lausa naeruväärseks taandas. Me mõistame Telli tema kodulembuses ja individualismis. Niisuguses keskkonnas tundub Austria mütsi kummardamise käsk riigifoogtilt, kes mootorrattal lavale põristab ning Tellilt poja elu ohtu panevat ammulasku nõuab, piisavalt ogarana. Teksti sisse kirjutatud tähelepanu kõrvale juhtiv misanstseen Telli legendaarse ammulasu lavastamiseks, toimis laitmatult: õuna läbistamist märkiv klõmpsatus tuli publikule ootamatult. Lasin oma tähelepanu koos publikuga Telli lasu ettevalmistuselt dramaturgiasse sissekirjutatud emotsionaalsest dialoogi jälgima hakates mujale juhtida, nagu publikult oodatigi. Mannheimi Rahvusteatri ?Wilhelm Telli? lavastuses olidki tavalised inimesed omis askeldustes ja paatosest vabana ning võimukandja, keda iga resoluutsema seisukohavõtu puhul julgestasid  püramiidide otsast kolm mustas kostüümis automaaturit, justkui hiiglaslikud hävituspataljonlased. ?veitsi vabakssaamise loo lõpustseenis täidabki eeslava seesama valgeristilippudega rahvas, kes avapildis samas positsioonis vaikset puhkehetke pidas. Ring sai täis.

Teine Telli-teema esitus oli ?Tell Tell?, mis pärines Gary Wintersilt ja Gregg Whelanilt.  Tegemist on Lone Twin nimelise tuntud performance?i-duoga Euroopa festivalidelt. Lindistanud rahvusteatri kõrval kolm minutit Mannheimi tänavamüra, viisid nad salvestuse Urisse ?veitsi ja esitasid selle kaasavõetud kõlaritest Uri alpiaasal. Performance?i lõpetuseks kanti kaasakutsutud publikule Mannheimi rahvusteatri lähedal sõiduteede eraldusribal ette kolm minutit samal Uri alpiaasal salvestatud  ?veitsi lehmakellade tuulesahina ning mägijärve loksumise helidefooni. Helimaailma vahetusoperatsioonid oli salvestatud videole, mis kokkuvõtvalt tunni-pooleteise pikkuse etenduse jooksul koos kommentaaridega ette mängiti. Oli tõesti kummastav öisel Mannheimi tänaval alpiaasa keskkonda kuulates mõista, et ka vabadus on seesama ja igal pool.

 

?Röövlid?

 

Schilleri esikdraama ?Röövlid? oli sel üritusel esindatud vähemalt kolmes eri versioonis: esitasid Souli Rahvusteater Koreast, Berliner Ensemble ja Mosambiigi teater. Seesama Mannheimi teater oli ju ka koht, kus 1782. aastal nimetatud näidend esmakordselt esitati. Ja seetõttu selle saksa geeniuse mälestuseks temanimelist kunstifestivali siin peetaksegi. Von Moori ja kahe venna eksirännakute lugu eneseteostuse ja armastuse otsinguil sai ju Schilleri läbilööginäidendiks. Oma esiknäidendi ühe mängukorra külastamise eest keelas omal ajal Württenbergi hertsog tal edaspidi üldse midagi kirjutada, peale arstiteaduslike artiklite? Berliner Ensemble Hasko Weberi lavastus uuriski kahe venna, kahe maailmatunnetuse ja suguvõsa nime pärimise lugu. Umbkaudu kolmandik kogu tekstist oli kümne tegelasega kaheksateistkümnest lavale seatud. Lavastaja Weber ehitas lavale kõledavõitu maailma. Dirk Ossis mängis isa Moorile valekaebusi edastava venna Franzu auahnusest puretud kodudespoodiks, kelle võimujanu ja jõuetuse vahel heitlemise drastilisimaks väljenduseks saab lõpuks krahviks saanuna oma venna armastatu, Amalia vägistamiskatse. Kuldkette täisriputatuna leiab ta alustatu lõpetusena jõudu siiski vaid üheks mõnitavaks irvituseks. Tema vend Karl saab siin lavastuses röövliks, kättemaksuna maailmale, mis tema moraalsetele nõudmistele ei vasta. Tühjal ja kõledal rekvisiitideta laval helendab Amalia punane kleit kui armastuse lipp ja vana Moor eksleb etenduse teises pooles tegevusse sekkumata valges kostüümis  kui ohver ja süüdistus.

Ka esimene töötuba, millest osa võtsin, kandis nime Schillerit ?röövides?. Tim Crouch Brightonist suhtus röövellikult Schillerisse, võttes töötoa teemaks tõlkimise ja tõlgendamise, kus püüdsimegi seda paar sajandit vana teksti kaasajale kohandada.

Esiteks esitasime töötoas ?Röövlite? lugu grupietüüdidena tinglikule 3-, 9- ja 13aastasele publikule. Seejärel tõlkis Tim Schillerit läbi arvuti tõlkeprogrammi, ning, jaotanud kõigile seminaristidele ühe monoloogi ?Röövlitest?, lasi selle igaühel emakeelega põimida ja esitada, järjestades materjalid emotsionaalse loogika alusel. Tulemuseks oli etendus, mida kaasstipendiaatidele ka mängisime.

?Röövlite? lavastus oli  ka Korea re?issöörilt Yong Taek Lee-lt. Kõrgelt renomeeritud ja mitmete rahvusvaheliste festivalide kogemusega lavastaja seadis saksa klassikut teistkordselt lavale ning oli integreerinud lavastusse Korea traditsioonilisi muusika- ja teatrielemente nagu talguek (maskiteater) ja pansori (ilukõne). Lisaks saatis etendust lavanurgal väike Korea rahvapilliorkester. Ei tea, kas oli selleks harjumatu teatrikeel ja Korea teatri rahvuslike vahendite võõrapärasus, kuid loodetud elamus kujunes pigem hämmastavaks kogemuseks teatrimaailma rikkusest. Korea näitlejate misanstseenitäpsus ja füüsiline võimekus lubas kümmekonna sekundiga täita lava justkui terve armee röövlitega ning näiteks kõrtsistseenis tundus, et laval on korraga vähemalt viiskümmend vindist kurikaela. Tegelikkuses tehti sedasorti silmamoondused ära kümmekonna täpset liikumiskoreograafiat järgiva ning oma partnereid tunnetava artistiga.

Kohati tundus korealaste lavaline esteetika siiski segavalt sarnane soveti-aegse Eesti teatriga. Ilmselt tajusin Korea etenduses kasutatud rahvuslikku ilukõnet kui mingit halvasti tehtud läbielamiskunsti.

Teine kauge külaline, Mosambiigi teatritrupp Mutumbela Gogo Maputost, esitas Austria re?issööri Stephan Bruckmeyeri ?Röövlite?-nägemuse. No kui mingil hetkel oleks Eesti riigis näiteks Vilde-festivali korralduseks kümneid miljoneid, võiks sealtsamast ka ?Vigased pruudid? tellida. Võimalus osa saada ühe nii kauge rahva teatri esinemisest andis publikule juba eelnevalt nii soodsa häälestuse, et üks Schiller ära teha oli pigem tehnika küsimus. Kasutati ka aafrika story-telling?ut ning publikuga suhtlemise võtteid ning tehti omal viisil nalja ka. Kuigi vähemalt ühe Maputo näitlejanna lavakäitumises oli küll tunda suure lava kogemust, oli kogu oopusel kohati tulusa haltuura lõhna. Tõenäoliselt oli selle etenduse lavaletoomise protsess siiski otsinguid ning leidmisi sisaldav ning lisaks eksootikalummusele paeluti publikut ka allegooriatega (et üks vend on vahetusüliõpilasena  Saksamaale sattunud ja teenib nüüd Mercedese tehases raha, samal ajal kui teine tema pruudile külge lööb jne). Kui palju Schilleri ?Röövleid? Maputos vaadata saab ja tahetakse, on iseasi, aga Mannheimi publik lustis.

Eksootikast enam mõjusid kaks kaasaegset lavastust: Freiburgi teatrilt (?Salakavalus ja armastus?) ning Bremeri teatrilt (?Fiesco vandenõu Genuas?). Schilleri teksti esmakordselt lugedes tundus romantiline ?Salakavalus ja armastus? eesti teatris levinud ja tunnustatud realistlikuks lahenduseks käsitamatu. Seda freiburglased ei üritanudki. Fantaasiaküllased rollijoonised ja veenvad karakterid tegid tragöödia tõeliseks ja ajaloolise rekvisiidi ning kostüümi asemel kasutati lihtsalt kaasaegseid. Ferdinand ei suunanud isa rinnale armastatu päästmiseks mitte rapiiri, vaid papa vöö vahelt rabatud revolvri ning libe õuemarssal eputas kõige muu kõrval ka üsna selgelt vihjatud homoseksuaalsusega. Üheski nähtud Schilleri näidendis ja eurooplase lavastuses ei kasutatudki muide ajastukindlat kostüümi. Küll olid aga enamasti ehtsalt mängitud tegelaste kiindumused ja tõsiselt võetavad nende kannatused. Elu kogu oma rikkuses oli leidnud tee lavale ja emotsioonide mängimisel poldud  tegevuslike lahendustega poolele teele jäädud. Siit võibki mõista Schilleri trumpkaarti ? osata tunda, kirjeldada inimest tema tunderikkuses ning teha seda elegantselt.

Praha Rahvusteatri versioonis oli tähelepanuväärne ?Salakavaluse ja armastuse? lavaruumi liigendatus. Kui freiburglaste variandis oli lava suhteliselt minimalistlik, see oli pigem ruum näitlejate tarvis, siis t?ehhidel oli tagalaval terve etenduse aja käimas justkui klubiõhtu kümmekonna tantsijaga. Jan ?tepaneki kujundatud laval ristasid võistlusülikondades vehklejad oma mõõgad, lava keskel asus Milleri majake klaasja tagaseinaga ja eeslaval poroloonitükke täis bassein. Salakavaldaja oli oma kontori seadnud Milleri maja katusele ja ajas seal oma asju, aeg-ajalt ?ampust rüübates. Õuemuusik Milleri naine ja tütreke olid vist kingsepad, kellel rämedad põlled ees ja kes askeldasid toas-töökojas. Ferdinandi külaskäik pruudi juurde mõjus kui printsi visiit töölisklassi urkasse. Võib-olla püüdis lavastaja Jan Nebesky selliste vahenditega rõhutada sotsiaalset ebavõrdsust eimiskiks pidava armastuse üllust. Isiklikult mõjus mulle selline klassivõitluslik nägemus veidralt. Oli ka piisavalt vaimukaid hetki, näiteks see, kuidas Ferdinand preili Luiset külastades end temaga ühte teipis või kui isa  valitud kasuliku pruudikandidaadi preili Milleri külastus lõppes rähklemisega poroloonibasseinis.

 

Põnevaim kogemus

 

Sel festivalil oli põnevaim kogemus Bremeri teatrilt ?Fiesco vandenõu Genuas?. Michael Talke lavastus uuris ja naerutas publikut poliitilise maskeraadi kujutamisega. Ehk ? demokraatliku idee nimel tegutsevaid itaalia XVI sajandi vandenõulasi ja lavastaja Talke kaasaegseid poliitikuid. Võimu nimel ja valimiste eel reedetakse, korraldatakse topeltmänge, ostetakse ära, meelitatakse üle jne. Poliitilise võimu kulissidetagune ja omakasupüüdlik manipulatsioon avaliku arvamusega oli nii Schilleri kui Talke teemaks. Maur, kes käpardlikkusest palgamõrtsuka tööga toime ei tulnud, osteti planeeritud ohvri Fiesco poolt lihtsalt ära. ?estiga heidab Fiesco lava keskele sületäie pangasedeleid ja endisest mõrtsukast  kujuneb uuele isandale midagi osava PR-mehe sarnast. Valimised on tulekul ja raha ei ole probleem.

Lava kujutabki algul endast justkui avalikkuse eest varjatud kõrvalruumi, kus poliitikud ja vandenõulased käivad aeg-ajalt omavahelisi asju ajamas. Võimukoridoride tavapärased rituaalid, külaliste vastuvõtt, fotograafile poseerimine pere keskel, valimiskandidaadi pöördumised rahva poole on äratuntavalt naljakad poliitpoosid nagu ka peategelane Fiesco, kes isegi oma naise hukkumisest poliitiliselt kasuliku meediasündmuse genereerib. Maskideks on siin maailmavaated, mida hetkel lihtsalt kasulikum enda omadena esitada. Schilleri teine, omal ajal läbikukkunud näidend, muutus Talke lavastuses vaimukaks demokraatia varjukülgi ja valimisvõitlust parodeerivaks etenduseks. Publik mängis seda mängu lustiga kaasa ja lehvitas mauri märguannete peale Fiesco kõne ajal innukalt külastajatele jagatud lipukesi sõnumiga ?Jah!?.

Lavastajale kui interpreteerijale, tekstile lisaväärtuse või lisatähendusvälja andjale, oli 13. Schilleri päevade raames nähtud teater ettearvamatult rikastav kogemus. Võõras keeles on etendust jälgida tihti keeruline. Ei hooma, kus lõpeb teksti autori, kus lavastaja ja kus algab näitleja eneseteostus. Klassiku teksti nägemine-kuulmine nii arvukates tõlgendustes andis võimaluse ka tõlgendajate maailmu paremini mõista. Euroopa on hea seltskond! Minu ja ka teiste Schilleri fänniklubilaste liikmepilet jääb kindlasti ootama oma esitamise järgmist võimalust. Äkki isegi Eesti teatris?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming