Savannis ja vannis

Hulluksminemine on sama lihtne nagu teejoomine. Inimesel lihtsalt pole midagi paremat teha. „Savanni“ hullud on armsad hullud.

VEIKO MÄRKA

Mari-Liis Nellis

Lavastuse „Savann“ keskne atribuut on vann. Selles istuvad Markus Habakukk ja Jürgen Gansen.

Mari-Liis Nellis

Teatri Kelm ja Kuressaare Linnateatri „Savann“, dramaturg ja lavastaja Karl Koppelmaa, kunstnik Johannes Valdma. Mängivad Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen ja Risto Vaidla. Esietendus 25. I Kuressaare Linnateatris ja 8. II Tallinna kultuuriklubis Kelm.

Mullu EMTA lavakooli lõpetanud ja riigiteatrite ukse taha jäetud kontingendist koosneva trupi ühistöö veenab vaatajat ühes: inimelu on õigel ajal tegemata jäänud enesetapust tulenev agoonia. Mõistagi ei maksa võtta seda üleliia tõsiselt, suitsiidiga ei pea vahekorda astuma, aga flirtida võib. („Äkki ta sai haiglast välja ja hüppas kohe bussi ette?“)
„Savanni“ vormilise külje võttis lühidalt ja ammendavalt kokku teatraal Peeter Raudsepp esietenduse vaheajal: „Eesti „Arkaadia““. Tegevus toimub eri ajastutes: üks on täpselt dateeritud – 1917. aasta algus –, teine aga võib olla 2017. aasta algus. Tegevuskohaks on sama ruum: ilmselt mõisahoone, sest esimese ajastu tegelaskonda kuuluvad mõisahärra, tema kasutütar (tegelikult küll lihane) ja teener. Ka keskne atribuut – vann – on mõlemas paralleelreaalsuses sama. („Vann on vangla, kus viibitakse vabatahtlikult.“; „Kus oleks parem lõkerdada iiveldamapanevat naeru kui vannis.“)
Teater Kelm ühendab XXVII lennu väljapaistvaid karakternäitlejaid. „Savannis“ mängib esimest viiulit Markus Habakukk. Nii tema kokutav poolearuline teener-käskjalg kui ka äärmiselt ebaõnnestunud enesetapukatse järel hullumajast koju naasev tänapäeva noormees on eredad kujud. Jürgen Gansen veedab teistest pikema aja vannis ning tema füüsiline ampluaa on seetõttu üsna piiratud. Ent emotsionaalselt ja vaimselt pääseb ta mõjule ka seal ning leiab küllalt võimalusi oma koomilise ande väljendamiseks nii teksti kui ka žestide abil. Hoogne ja teravmeelne on tema ja Risto Vaidla koosmäng stseenis, kus esimese aferist-psühhiaater teise mõisahärrat üle kuulab. Muidugi on Gansenil kergem, sest tema sajanditagune isehakanud hulluarst ja selle tänapäevane astraalne kehastus on põhimõtteliselt sama isik. Ümber kehastuda pole seega vaja. Kuigi ega teisedki sellega ülearu vaeva näe. Ajastute formaalne kontrast teeb tüüpidele niigi selge vahe sisse. Lavastuse eesmärk ongi esitada pigem muutumatut kui muutuvat.
Lauli Otsar on nii mõisniku kasutütre kui ka tänapäeva noormehe õena kogu aeg tähelepanu all. Mõlemad rollid haakuvad hästi ansambliga, on täisverelised ja loogilised. Ainus asi, mis häirib, on kahe rolli suur sarnasus, isegi Gansen mõjub „psühhiaatri“ ja tema vaimuna diferentseeritumalt. Õnnestunum on siiski Otsari õde oma huumorimeele ja inimpelguse sulamiga. Isa läheb ära, sõbratar Heli osutub heteroks, pole mõtet edasi elada, aga elab ikka. Risto Vaidla rollid on napimad ja reserveeritumad – nii tema mõisahärra kui ka tänapäeva pereisa. Esimene on siiski loomulikum ja terviklikum. Teise monoloogivormis dialoog, kus ta tütart oma surnud abikaasaks peab, ei ole piisavalt põhjendatud, nagu ka tema kodust lahkumine.
Kui otsida, mille poolest „Savann“ Stoppardi „Arkaadiale“ alla jääb, siis eelkõige tegevusse pikitud desorienteerivate monoloogide poolest. Ei saa öelda, et need segaksid või moonutaksid lavastust, kuid nende asemel võinuks rääkida ka ükskõik millist muud juttu – näiteks lahja alkoholi maksumäärade tõstmisest või Taavi Aasa sobivusest Tallinna linnapea kohale. Tulemus olnuks põhimõtteliselt samasugune. Juba pealkirjas kasutatav looduslik-klimaatiline üksus ei ole piisavalt põhjendatud. Ehkki see, et savannis elavad lõvid ja gasellid ning esimesed kahjuks ajavad teisi taga ja võimaluse korral isegi söövad, on muidugi fakt. Muidugi on võimalik, et lavastaja pidaski silmas vormilist sarnasust sõnaga „vann“. Kui nii, siis nuriseda ei saa. Seevastu kõrvalliin, kuidas hull kirjutab edukat teleseriaali, on tabav. („Haiglas oli esimene mõte: ma pean kirjutama seriaali.“) Meediakriitika kaunistab iga tänapäevaainelist eesti algupärandit, „Savann“ pole erand.
„Savanni“ sisus on määravaks liiniks hullumeelsus. See sobib hästi lavastuse kulgemisega kahes ajastus – hullud on igal ajal häirivalt ebanormaalsed, ehkki normaalsuse standardid ise võivad muutuda. See sobib ka keskse vannikujundiga, sest vannis pole isegi hullul ja psühhiaatril suuremat vahet. (– „Miks te siit välja ei tule?“ – „Pole põhjust.“) Veel enam: näeme, et nad võivad seal koguni lahedalt koos olla, ilma et midagi paha juhtuks. Enne surma võiks lasta inimesel elada nii, nagu ta tahab. Kui ta tahab seda teha vannis – mis seal ikka.
Sündmustiku muudab põnevaks piiri määramatus kahe sildistatud hingeseisundi vahel. Näiteks on mõisaliinis kõnedefektiga teener tunduvalt psühhopaatilisemate joontega kui vannis nälgiv ja filosofeeriv hull kasutütar. Kohale kutsutud psühhiaatrit asendav joodik on aga päris omaette eksemplar. Sama teemat on kirjanduses, filmis ja teatris palju käsitletud („Tabamata imet“ ja „Hullumeelsust“ on banaalne meenutadagi), ent siiski tundub, et see on ammendamatu.
Positiivselt mõjub lavastuse atmosfäär, mis annab hullude ja nende manuliste käitumise ja suhted edasi mänguliselt, teatud lapselikkuse ja heatahtliku muige abil, afekte ja hüsteeriat kasutamata. Hulluksminemine on siin sama lihtne nagu teejoomine. Inimesel lihtsalt pole midagi paremat teha. „Savanni“ hullud on armsad hullud.
Lavastuse tekst on terav ja tabav, sageli aforistlik. („Elu ei ole üleelamiseks, elu on elamiseks.“; „Enesetapja kohta oled sa ikka haige positivist.“) See on „Savanni“ üldmuljes eriti oluline, sest põhimõtteliselt on tegu tubateatriga, kus ruumilise vahelduse loomiseks on ainult kaks ust ja vannieesriie ning publik vaatab näitlejaile ülalt alla.
„Savanni“ trupi ja Kuressaare Linnateatri töövahekorda ma kommenteerida ei oska ning see pole ka selle loo teema. Tundub siiski selge olevat, et Saaremaale nad ei koli, ei üksikult ega koos. Jäävad peamiselt vahest ikka Tallinna. Mis on ühest küljest tore, teisest kurb. Sest trupi professionaalsuse, teatraalse mõtte lennukuse ja loomingulise initsiatiivi eest väärib Kelmi kooslus ainult kiitust. VAT-teatri egiidi all peaaegu sama seltskonnaga mängitud „Revolvrit“ arvestades võib juba rääkida omanäolisusest, mille komponentideks on teravad fantaasiarikkad karakterid, paradoksaalsed mõttemängud ja tekstiline täpsus. „Revolvriga“ võrreldes on tehtud koguni tubli edusamm, eklektilisus on suuremalt jaolt välja juuritud. Kuigi pealinnas oli igasuguseid lühema ja pikema kooseksisteerimisajaga truppe ennegi rohkem, kui üks inimene neid objektiivselt hinnata suudab, on Kelmi algus kirgas ja mõjuv.
Seevastu tehniliste ja majanduslike võimaluste poolest ollakse ilmselt hullemas olukorras kui ükski teine teater. „Revolvrit“ mängiti rahvusraamatukogu tornisaalis, mis isegi etenduskunstiks on päris kole koht. Kelmi klubi ruumiga võrreldes oli aga seegi lausa presidendisviit. Umbes sama kitsastes oludes – kolmele reale publikule ja ilma märkimisväärse lavasügavuseta – mängivad ka Piip ja Tuut, aga nende žanrilist ja vormilist eripära arvestades on publiku lähedus ja väike hulk isegi hea.
Nii et kui vaimsete võimete poolest on teater Kelm savann, siis tehniliste poolest vann.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht