Sama jõgi?

Andreas W

Olen teatrist kirjutamisest umbes kümme aastat eemal olnud. Olukord teatris on vahepeal muutunud, mitte tingimata selles suunas, mida ma tollal näha tahtsin, aga kindlasti mitte kurvastavas suunas. Mis mind aga üllatab, on see, et teatri muutumisele vaatamata ei paista teatrikriitika keel olevat kuigivõrd teatriga kaasa liikunud ja muutunud. Asi pole selles, et teatrist kirjutamisega oleks otseselt midagi katki või et ma sooviksin jõuda selgele arusaamisele, kes täpselt ja mis mahus pole piisavalt  teoreetilist mõtet arendanud. Huvitav on mulle hoopis kirjutamistraditsiooni jõuline inerts, tunne, et pärast kümneaastast kõrvalseismist ei märka ma (taas vooluga ühendudes) varasemast mingit selget eristumist. Mind saadab unenäoline tunne, et ma astun teist korda samasse jõkke.

Mõni kuu tagasi istusin „Arkaadia” tegemise ajal Ugalas Indrek Sammuli töötoas (see oli mu ajutine peatuspaik) ja lugesin riiulist mulle kaela pudenevaid teatriraamatuid. Üks neist oli Vahur Linnuste „Uued tuuled teatris”.  Muidugi tundus selle raamatu keel tänapäevaste kirjutamisstrateegiate valguses retrolik ja ettevaatlik. Aga mõtte kohta ei saa öelda midagi samalaadset. Mõttekäikude taga oli tunda struktureerivat teoreetikut. Võimalik, et mind mõjutas Linnuste mõnetine seotus akadeemilise muusikaajakirjandusega, aga see on detail. Õigupoolest, asi pole isegi mitte selles, et Linnuste kirjutab teoreetiliselt pingestatud ja väljaarendatud mõttekäikudega teksti. Mulle jäi silma koht, kus Linnuste suhtles toimetajaga akadeemilisest muusikast kirjutamise  teemal. Ta pakkus välja artikliideid. Selle peale rääkis toimetaja (kes tema ideedega väga rahul oli) talle põhjalikult, milliseid aspekte milliste heliloojate muusikast ta peaks vajalikuks kindlasti käsitleda.

Toimetaja ootus oli väga selgelt läbi mõeldud, detailne ja kaugele ette planeeritud. Ma mõtlesin just parasjagu Eesti teatri ja teatrist kirjutamise olukorrast. Ja see lõik lõi pildi selgeks. Formaadi eelnevus on see, mis meil puudu on. On vaja toimetuse positsiooni, selget, äratuntavat, sõnastatavat. Ja sellele  positsioonile vastavat autoritele suunatud ootust ja orienteeritust. See ei tähenda toimetuse survet autorile. Võiks ju karta, et nii tekib kallutatus toimetajale meeldivate teemade kasuks ja teistsuguste kahjuks. Ma ei usu, et see on nii. Toimetaja professionaalsuse hulka kuulub oskus ehitada valikute ja suundade vahele tasakaal ka siis, kui eelistused on selgelt väljendatud. Õigupoolest, milleks üldse kõlbaks kunsti valdkonnas ambivalentset kõigesse mõistvalt suhtumist kasutada? Kui nüüd see toimetajapositsiooni-väide tagurpidi  pöörata, siis võib-olla siin ongi seletus mind painavale samasse jõkke astumise tundele. Võimalik, et asi on ootustes, mida olemasolevad juba mõnda aega kestnud ajakirjandusformaadid eeldavad ja genereerivad, täpsemalt ootustes, mida polegi.

Ma ei tea, kas ma oskan viimasest kümnest aastast välja tuua mõnd selgelt eristuva toimetajapositsiooniga teatrist kirjutavat väljaannet. Võimalik, et pärast mõningast (uuesti) süvenemist materjali mõtlen ma ümber ja leian need. Küll aga võin ma kohe nimetada vastupidiseid näiteid, näiteks Eesti  Ekspress ja KesKus (need pole ainsad) torkavad teatrist kirjutades juba pikemat aega silma toimetajapositsiooni rõhutatud puudumisega. Eriti selgelt on see näha mõlema väljaande selge toimetajapositsiooniga muusikalehekülgede taustal. Kas see üleüldine väljaannete positsioonipuudus häirib mind? Kitsamas ajakirjanduslikus kontekstis mitte. On täiesti iga väljaande oma asi, millele keskendumist just vajalikuks peetakse. Kui teater ei ole selles nimekirjas, siis ei ole, ja pole mingit põhjust arvata, et see peaks  seal olema. Laiema kultuurilise dialoogi seisukohast aga, jah, häirib küll. Kui toimetajapositsioon oleks midagi enesestmõistetavat, tekiks väljaannete vahel positsioonide dialoog. Ilmselgelt arendaks niisugune pingeolukord ka teatrist rääkimise keelt efektiivsemalt kui praegune isoleeritud ja vaidluseta mänguväljak. Võimalik, et just see positsioonipingete ja dialoogi puudus hoiab teatrist rääkimise keelt konserveeritud seisus.

Aga võimalik ka, et see on kõigest raske lapsepõlv, mis paneb mu niimoodi mõtlema. Nimelt ei kirjutanud  ma oma esimest arvustust palju aastaid tagasi mitte sellepärast, et tahtsin väga saada teatrikriitikuks. Teater ei huvitanud mind tollal üldse, aga ma sattusin lugema teatriarvustust, mille ainsagi sõnaga ma nõus ei olnud. Mind pani kirjutama vajadus pidada dialoogi, vajadus määratleda ja öelda välja oma teistsugune positsioon. Võib-olla me ikkagi peaksime oma kirjutamisharjumused uuesti läbi mõtlema – ennekõike kõige üldisemas teoreetilises plaanis.