Saladus on parem ja kindlam

Margot Visnap

Hääled peavad saama kuulaja peas oma elu elada. Jaan Kruusvall, „Hääled”. Lavastaja Aleksander Eelmaa, helirežissöör Külliki Valdma, helikujundaja Marius Peterson. Osades Aarne Üksküla, Liina Olmaru, Indrek Sammul, Marius Peterson ja Maria Klenskaja. Esietendus 23. II Vikerraadios.

 

Kuuldemängu traditsiooniline, konkreetsele narratiivile toetuv vorm on ilmselt tuttav ja toob nostalgiliselt lapsepõlve meelde paljudele raadioteatri püsikuulajatele, seda ajast, kui üks raadiokanal kroonis konkurentsitult toonase muu meedia kõrval auväärsel positsioonil. Täna 80. sünnipäeva tähistav raadioteater on tõenäoliselt ja paratamatult taandunud tagasihoidlikumasse kuulajanišši, ent pole ometigi minetanud omaaegseid traditsioone, samas eksperimenteerides, otsides uut. Tavapärastest žanritest ja muutumatuna on kindlasti rohkem esil järjejutt, kuuldemäng on viimastel aastakümnetel kasutanud rohkem seda uut, mida tehnika areng pakkunud. Üha enam võlub kuuldemängumaailm, selle eriline spetsiifika ja avaramadki võimalused teatrilavastajaid, sest raadioeetris saab ajas ja ruumis ringi rännata vabamalt kui teatris.

Aastapäeva künnisel esietendus Vikerraadios Jaan Kruusvalli „Hääled”, kuuldemängu lavastajana debüteeris Aleksander Eelmaa. Juba pealkiri ise annab lähenemisvõtme: ehkki hääli-tegelasi on viis, sulanduvad need kuuldemängu kestes otsekui üheks sisemonoloogiks, inimese dialoogiks iseenda ja ümbritsevaga. Kõik on vägagi tinglik, korraga reaalne ja teispoolne. Küsimustest, vaidlustest, repliikidest hakkab kooruma lugu, mis annab aimu rääkijatega toimunust, enne, nüüd ja tulevikus. Need hääled võivad olla kõlanud ka vaid ühe inimese peas.

See on raadioteatri žanrispetsiifika eelis, joonistada Kruusvalli eksistentsiaalsetest mõtisklustest kokku korraga nii üks kui mitu lugu. Hääled võivad rääkida vaid sinu peas, dialoogid võivad olla päris, siin ja praegu räägitud, aga ka ainult kujutlusvõime vili. Hääl on raadioeetri kuningas. Seda vahendit on lavastaja ja näitlejad osanud Kruusvalli teksti puhul kasutada diskreetselt ja mõjuvalt: mitte üle ekspluateerides, laskumata olmelisse ega õõnsasse ilukõnesse. Õpetaja (Aarne Üksküla), Mees/Gustav (Indrek Sammul), Tüdruk (Liina Olmaru), Ema (Maria Klenskaja) ja Poeg (Marius Peterson) – igaühel on oma lugu, mis üksteisega põimudes koovad mustri inimese olemise mõttest, rõhutades eksistentsi ajalikkust ja ajatust.

Kuulasin „Hääli” kõrvaklappidest ja mu meelest see ongi nn klapikuuldemäng, mida peaks kuulama ilma segavate kõrvalhelideta, nii et hääled saaksid kuulaja peas oma elu elama hakata. Üksi ja koos. Hääled jutustavad lugu(sid), sisemonoloogid on ühtaegu ka dialoogid, kus on palju küsimusi ja vähe vastuseid. Sest saladus on parem ja kindlam. Mistap ei olegi mõtet küsida (või oletada, kirjeldada), kuhu läks Õpetaja, mis juhtus Tüdrukuga, kas Gustav on elus, kas Poeg jätab Ema maha või ei. Midagi juhtub/juhtus ju nagunii. Sõltumata tahtest või just seetõttu. 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming