Sada vakka tangusoola ehk Kutseline Endla 100

Tambet Kaugema

Pärnu Endla pealavastaja Tiit Palu: „Repertuaariteatrid peavad muutuma väiksemaks ja paindlikumaks”        Eesti vanuselt kolmanda kutselise teatrina tähistab Pärnu Endla homme oma kutselisuse 100. sünnipäeva. Teatrikohvikus esitletakse õhtul juubeliraamatut „Endla teater 100”, mis annab saja lavastuse kaudu sissevaate kutselise Endla esimesse tegevussajandisse. Teatrimaja suures saalis esietendub seejärel William Shakespeare’i ja Andres Noormetsa „Hamlet Anderson”. Uuest  aastast Endla teatri pealavastaja ametist lahkuv Tiit Palu soovi(ta)b oma koduteatrile organisatsioonilisi muutusi ja suuremat avatust.        Milline on sinu esimene mälupilt Endla teatrist? Oled pärit Tallinnast Nõmmelt. Sattusid sa lapsepõlves või noorukieas üldse selle teatri seinte vahele?  Tiit Palu: Ei, lapsepõlves ma Pärnusse ei sattunud, meie pere marsruut viis enamasti ikka Lõuna-Eestisse ja Saaremaale. Ilmselt käisin Pärnus esimesi kordi siis, kui tegin keskkooli ajal sporti ja olin siin võistlustel, sellest ajast on  meeles ka see linnas silmatorkaval kohal seisev teatrimaja. Esimest Endla lavastust nägin arvatavasti Vanemuises, kui õppisin Tartus ülikoolis – see võis olla 1990. aastal, mängiti Strindbergi „Eerik XIV” Priit Pedajase lavastuses. Ega noor inimene teatritudengina Endla peale eriti mõtle, seda teatrit on peetud ikka kergekaaluliseks. Nagu tihti eelarvamuste puhul: esiteks, selle eelarvamusega on peaaegu võimatu võidelda, ja teiseks, see ei pruugi tõsi olla.   

      

Kui silmitseda Eesti teatri tervikpilti, kas Endla eristub sellest millegi täiesti ainuomase poolest?         

Praeguse pildi põhjal lööksin teatrid kaheks: Tallinna teatrid ja teatrid, mis asuvad väljaspool pealinna. Tallinna teatrid töötavad küllaltki väikestes  saalides, nende külastatavus on suur ja need teatrid on hästi finantseeritud. Ja siis on teised teatrid, mis asuvad väiksemates linnades, mängivad liiga suurtes hoonetes ja saalides ning on halvasti finantseeritud. Neist asjaoludest on tingitud tegevusviisid, kuidas teatrid üritavad ellu jääda: iga teater on iselaadses olukorras ja lahendab seda omal moel. Mulle tundub, et väljaspool Tallinna paiknevatest teatritest on kõige paremas seisus, toimib kõige tänapäevasemalt  Rakvere teater. Seal on mõeldud õigesti. Kõige keerulisemas olukorras on praegu Ugala. Vanemuise jätaksin kõrvale, see on erinähtus Eesti teatripildis. Pika ajalooga maakonnateatritest tegutseb Endla Rakvere ja Viljandiga võrreldes kõige suuremas linnas, seega võiks selle teatri potentsiaal olla kõige suurem.     

Kas tingivast kõneviisist võib järeldada, et seda potentsiaali ei kasutata ära?     

Kultuurisfääris on üha kasvamas vabasektori ja mitmesuguste fondide osakaal. Küll aga on neis fondides, näiteks kultuurkapitalis, tehtud selge vahe sisse: riigiteatrid ja riigiosalusega teatrid,  sellised kui Endla, sealt oma ettevõtmiste tarvis raha ei saa. Teiste projekte toetatakse aga küll, mis tähendab seda, et projekte tehes on kunstilise tulemuse osas üha vabamad käed, riigiteatrites aga muutub kunstile mõtlemine aina keerulisemaks. Kolmandas sektoris on fondide rahaga tekkinud mitmeid küllalt suuri kultuuritegemise baase nagu Kultuuritehas või Kultuurikatel, mis minu arusaamist mööda on tegelikult eufemismid,  omaaegsete kultuurimajade ümbernimetus. Sisu on ju sama: see on koht, kus on olemas võimalused erilaadsete kultuurisündmuste korraldamiseks. Kui vaadata laiemalt üle Eesti, on need kultuurimajad teatrite kujul linnades ju olemas, ka Pärnus. Teatrite praegu riigilt saadav toetus on seotud ennekõike teatrihoone ülalpidamisega, aga sisu mõttes on nii kultuuritegijate kui ilmselt ka kultuuritarbijate vajadused suuresti muutumas. Tarvis on otsustada,  kas jätkata samamoodi, suure organisatsiooniga, kui kogu repertuaar peab teenima raha ja iga lavastus on osa päästeprogrammist, millega päästetakse töökohti ja hoitakse käigus teatrihoonet, mitte aga ei tehta seda, milleks teater tegelikult on loodud. Sellest nõiaringist pääsemiseks tuleks lasta teatrimajja ka muu tegevus, nagu seda on tehtud näiteks Rakvere teatris: seal näidatakse filme, toimuvad kontserdid, näeb teiste teatrite  külalisetendusi jm. Teater peab muutuma produktsioonikeskuseks, millest ühe osa moodustab teatritegemine, olema tõmbekeskus, mille abil täita ruume, mis osa nädalast seisavad tühjalt ja kasutult. See ei tähenda kadu trupile, aga paljusid kunstiväliseid teenuseid saab küll vabaturult odavamalt osta. Kui teatrimajas jagub ruumi ka muule kunsti- ja kultuuritegevusele, toetavad seda kõike ka kohalikud omavalitused, mille üks eelarvelisi ülesandeid ongi  kohapealse kultuuri toetamine ja säilitamine. See omakorda vähendaks trupi pinget teenida iga hinna eest raha ja hoida kogu masinavärki püsti. Kui aga tulla nüüd tagasi Endla eripära juurde, siis kahtlemata on meil väärt trupp – julgen isegi väita, et eespool mainitud maakonnateatrite truppidest praegu vahest kõige tugevam. Endlal on ka Küün, Eesti ainus – ja väga hea tasemega – spetsiaalselt teatritegemiseks  ehitatud black-box, mis pakub palju väärt võimalusi.     

Kui teised teatrid käivad Pärnus külalisetendusi andmas, kurdetakse, et suvepealinnas  on keeruline millegi muu kui komöödiatega publikut saali saada. Kui palju peab Endla pealavastaja repertuaari valides „munade peal käima”?     

Üks asi on publiku maitse ja teine see, kuidas seda maitset tekitatakse ja koheldakse. Mulle on jäänud mulje, et Pärnu publik on mingis mõttes siinse teatri patrioot: nad tulevad vaatama just Endla näitlejaid, nii et teiste teatrite külalisetendustel võib saal tõepoolest tühjaks jääda. Kindlasti ei usu ma seda, et Pärnus elavad nõmedamad inimesed kui mujal ning  Endlas tuleb publikuga käituda kuidagi teistmoodi – nad on ikka läbilõige eesti inimestest. Kõik teatrid on sellel turul vennad ja õed ning teevad publiku meelitamiseks enam-vähem ühesuguseid asju. Endla teatri lavastusi käib vaatamas päris palju inimesi ka mujalt: maakonnast ja Tallinnastki. Kindlasti ei ole ma pealavastajana mõelnud, et Pärnu publikut tuleb võtta kuidagi kergekaalulisemana.   

Kutselise Endla 100 tegevusaastast 10 olete käinud koos. Kuidas on see teater seestpoolt vaadates selle kümnendi jooksul muutunud?   

Kõik need kümme aastat olen hoidnud endas mingi arrogantsi, püüdnud mitte välja teha  neist asjadest, mis peaksid panema väiksemalt mõtlema. Endla teatris on olnud selle aja jooksul nii mõõnu kui ka tipphetki – nagu see teatrielus ikka käib, üles ja alla. Kui teatris on kõik korras, pole teatrist paremat paika olemas, kui aga teatris on asjad halvasti, siis on see maailma kõige kehvem koht. Praegu on mõõnahetk, mis laheneb siis, kui selgub, kuhu see teater edasi liigub. Minu arvates peaks teater muutuma organisatsiooniliselt, rohkem avanema. Endla  tipphetk oli kaks-kolm aastat tagasi, meie teater sai siis palju tähelepanu. Tahaksin uskuda, et see tipphetk oli programmilise töö vili. Arvan, et oleme selle ajaga päris julgeid asju teinud, ja kahtlemata tehakse neid ka edaspidi. Kui kümne aasta sisse mahub paariaastane tippaeg, siis polegi seda nii vähe. Suisa kujundina mõjub aga asjaolu, et kui tulin kümme aastat tagasi Endlasse, käis teatris remont ja ehitati Küüni. Nüüd on teater taas vanaks saanud  ja vajab taas uuendamist. Aeg on kulgenud remondist uue remondi vajaduseni, seda nii otseses kui kaudses tähenduses.       

Pealavastaja ametit pead 2004. aastast. Millistest põhimõtetest lähtudes oled üritanud seda teatrit kunstiliselt juhtida? 

Pean tähtsaks seda, et teatrit tehtaks laval ja mitte lava taga. Pealavastajaks hakates palusin, et inimesed räägiksid üksteisega, kui neil on mingeid probleeme. Kust mujalt paanikaosakonnad tekivad kui suhtlematusest: teater on nagu põhukuhi, hetkega lahvatab kõik põlema. Mul õnnestus kutsuda kunstilisse kollektiivi uusi inimesi: peakunstnikuks tuli Silver Vahtre  ja aasta hiljem lavastajaks Andres Noormets. Vähemalt minu arust on Noormetsa kõige viljakam loomeperiood seotud just selle teatriga, samuti on ta väga hoolimatult suhtunud eelarvamusse, mis puudutab Pärnu publiku maitset ja eelistusi. Trupi kaasatõmbajana on ta olnud mulle väga tähtis inimene. Mitu aastat hoidsime trupis meelega vabu kohti, et saaks kutsuda tööle korraga suurema grupi näitlejaid, nagu see 2007. aastal Viljandi kultuuriakadeemia  noortega juhtuski. Tuli kaheksa inimest, kellest viis on praegu teatris alles. Oli oluline, et tuleks grupp, mis tooks uue mõtlemise ja lööks kaardid segi. See ka õnnetus. Olulisel kohal on olnud eesti dramaturgia, hooajal 2006-2007 korraldasime eesti dramaturgia aasta, kui jõudsid lavale ainult eesti autorite teosed. Teadlikult oleme planeerinud Endla teatri mängukava poole aasta kaupa, nii et kui sügisel hakkab näidendivõistluse saagist  midagi põnevat silma, saaks selle kevadel juba lavale tuua. Eesti dramaturgia oli eelmisele pealavastajale Raivo Trassile samuti südamelähedane, nüüd oleme seda rada edasi käinud. Pealavastaja amet on mulle õpetanud, et oma plaanides tasub olla ikka julge. Nii nagu hakkad mõtlema väiksemalt, hakkad mõtlema sellele, et komöödiaid on tarvis teha vaatajate teatrisse meelitamiseks, kukub kõik läbi. Aga kui teha komöödiaid selge teadmisega,  et me teeme seda selleks, et saaksime pärast lavastada midagi muud, siis loob see hoopis teistsuguse mõtteviisi, iselaadse grupitunde. Näitlejate enesehinnang on tänu sellele kõrgem, see annab neile vaprust, ning nad teevad komöödia ära mingi hoolimatuse, husaaritundega, kõik sünnib kergelt ja ilma kannatusteta. Lõppkokkuvõttes naudivad seda nii vaatajad kui ka näitlejad. Need on õhkõrnad asjad, mille loob kunstilise vabaduse tunne.  Repertuaariteatris ei saa olla, et kõik lavastused toovad üksnes publikut – ühe asja nimel tuleb midagi ohverdada. Mentaliteet otsustab ning see kiirgab ka väljapoole teatrit. Lavastusi, mis määravad teatri näo, on hooaja repertuaaris kaks-kolm, ja muu – küüniliselt öeldes – pole teatri maine loomisel oluline. Aga need kaks-kolm lavastust peavad olema ootamatud, julged, teistmoodi tehtud. Kui ülejäänud uuslavastused on konventsionaalsed, tavalised ja  mõni isegi labane, ikka juhtub, siis repertuaariteatri puhul on see normaalne. Kui minna aga mingi keskmise maitse peale välja ja teha aina ühesuguseid lavastusi, kukub kõik kokku. Eesmärk ei saa olla vaid rahateenimine ja organisatsiooni senisel kujul säilitamine. 

Milline teatrilaad vastab kõige rohkem sinu maitsele ja huvidele?   

Siin pean küll lahku lööma oma maitse pealavastajana ja lihtsalt lavastajana, teatriinimesena. Teatri kunstilise juhina olen püüdnud olla tolerantne, olen andnud Endla lavastajatele (neid on olnud teatri palgal mitmeid: Andres Noormets, Enn Keerd, Sven Heiberg, Madis Kalmet) absoluutselt vabad käed. Ma pole neile öelnud, mida nad peavad tegema,  vaid küsinud, mida nad tahavad lavastada. Kokku sai lepitud vaid selles, kes lavastab väikeses saalis ja kes teeb parajasti lastelavastuse, aga meelepärase materjali otsis iga lavastaja ise. Vabaduse rüpes saab tulemus enamasti ikka parem. Igal lavastajal on oma käekiri ning kui ta saab teha seda, mida ta tahab, ja see ka välja tuleb, teeb see mind pealavastajana õnnelikuks. Oma ameti tõttu olen ikka mõelnud, et pealavastaja ülesanne on tasandada  repertuaari, mõelda sellele, et trupi liikmed saaksid huvitavat ja neid arendavat tööd. Sealt kõrvalt olen püüdnud lavastada selliseid asju, mis mulle huvi pakuvad, teha sellist teatrit, nagu ise tahan. Tõsi, mõnel korral olen selle põhimõtte vastu eksinud: püüdnud sooritada kangelastegu ja teatrile raha teenida, teinud nulleelarvega lavastuse, ning seda näitlejatega, kes on teistest lavastustest üle jäänud, ja tagatipuks mõelnud sellele, kuidas panna see lugu  vaatajatele meeldima. See on kõige kindlam läbikukkumise tee: pole kahtlustki, ei huvita selline lavastus publikut ega too ka teatrile raha sisse, keegi pole õnnelik. Aga milline teater meeldib mulle kui lavastajale, millist teatrit ise teha tahan? Mind huvitab kohalolemise teater, selline teater, mida vormilises mõttes peetakse võib-olla saksa teatriks. Psühholoogiline teater ei köida mind peaaegu  üldse. Veel huvitab mind eesti dramaturgia, s.o eesti keeles kirjutatud – ja mitte tõlgitud – näitekirjandus. Emakeeles kirjutatud tekstidel on hoopis suurem vägi sees. Eesti näitekirjandusega tegelemine on eesti teatri üks missioone. Miks peaksid laval liikuma mingid prantsuse vodevillitegelased, kui seal võivad olla äratuntavad inimesed Eesti reaalsusest? Psühholoogiline teater on meetod, mille puhul on nii, et kui sa seda valdad, siis kordubki kõik  lavastusest lavastusse. Seevastu vormiteatris on vorm ühekordne – ei saa leiutada vormi ja seda siis lõputult meetodina tarvitada. Kui on julgust midagi uudset kätte võtta, siis on see minek tundmatusse, uurimistöö, milles on vähemalt mulle tähtsal kohal just eesti keel. Olgu see siis Tuglase, Traadi või Mihkelsoni eesti keel.     

Millised on Eesti praeguse repertuaariteatrite süsteemi nõrgad küljed?     

Küllaltki traagiline, aga kui oled mõnda aega teatris töötanud, hakkad tajuma organisatsiooni tühikäiku: kabinetid on täis inimesi, kes istuvad arvutite taga ja teevad kogu aeg midagi. See masinavärk vajab pidevalt toitu, aga ei tooda seda ise juurde. Iga alustava projektiteatri tung on institutsionaliseeruda, kasvada, tekitada ametkohti. See on otsekui  vähkkasvaja, mis loob ennast ise juurde. Saan aru, see on nagu partisanijutt, aga repertuaariteatrid peavad muutuma väiksemaks ja paindlikumaks, praegu ollakse surutud liiga suurtesse hoonetesse. Teatripildis toimib kaks vastandlikku jõudu: väikesed tahavad saada suuremaks ja suured väiksemaks. NO 99 tulekuga neelati alla avangard, alternatiivteatrist sai korraga riiklik teater. Varem oli institutsionaalne teater paik, kus tehti  teatrit nii, nagu peab, kus pidigi tegema teatrit nii, nagu peab, sest publik ei võtnud teistsugust teatrit vastu. Ning kõrval oli alternatiivne teater, kus käisid ainult need inimesed, kelle meelest kõik see muu oli täiesti mõttetu ja kes vajasid harjumuspärasele teatrile alternatiivi. Praegu on need kaks suunda kindlasti lähenenud ja publik muutunud tolerantsemaks, inimestele on antud märku, et ka selline teistmoodi teater on igati normaalne. Kindlasti on  selline lähenemine ka repertuaariteatritele – sealhulgas Endlale – kasuks tulnud, võimaldades teha hõlpsamalt teistmoodi teatrit. Tõsi, inimeste tolerants kasvas just majandusliku tõusu ajal: oma heaolu pealt tunned suuremat rahulolu, rohkem jääb üle energiat ja aega vaadata ja tunnistada teatrit, mis on teistsugune, mitte ühesugune. Nüüd, majanduslikult raskemal ajal, on see tolerants jälle kahanema hakanud. 

Meedias torkab silma, kuidas sealne radikaalne teatrinägemus tõstab esile peaaegu kõike, mis jõuab lavale väiksemates ja radikaalsemates teatrites, ning keeldub nägemast või isegi mõnitab peaaegu iga lavastust, mis tuleb välja suuremates repertuaariteatrites. Tundub, et see ei sõltu sellest, mida tehakse, vaid pigem on tegemist oma moodi rindejoonega, sellega, millesse teatrist kirjutajad usuvad ja millesse mitte. Ja kui nad millessegi usuvad, on  see alati hea, kõik ülejäänu aga alati halb. Loominguliste eesmärkide mõttes on aga tegelikult toimunud nende kahe suuna lähenemine, enam ei ole kahte teatrit, vaid üks, mis pakub erisuguseid võimalusi.       

Võtsid vastu otsuse taanduda uuest aastast Endla pealavastaja ametikohalt? Mis on selle otsuse põhjus?         

Lahkumise põhjus on see, et kui ma tahan iseendaks jääda, siis pole muud võimalust. Võiksin lepingu kohaselt veel kolm aastat jätkata, aga ma ei taha käia tähtsa näoga ringi ja planeerida, kui see, mis toimub, ei vasta sellele, mida ma tegelikult tahaksin teha ja mis tegelikult võiks olla. Minu arvates peab Endla muutuma, aga praegu tundub, et seda lähemal ajal ei juhtu.       

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming