Saasta on niigi palju. Ka intellektuaalset

Margot Visnap

Peeter Jalakas: püüame enda jaoks uuesti sõnastada elu mõtte.

Septembris annab Von Krahli teater sarja etendusi lavastusega „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed” ja seejärel on otsustanud trupi liikmed aastaks aja maha võtta. Miks tegite niisuguse, Eesti teatri kontekstis ju suhteliselt radikaalse otsuse? On see säästuaja variant?

Peeter Jalakas: Ei ole säästuaja variant. Eks osaliselt on tekkinud teatud väsimus ka pidevast rahanuiamisest, ent meil on olnud ka märksa keerukamaid aegu.

Pigemini on asi selles, et kümne aasta eest seatud sihid ja eesmärgid, kui me tänane trupp alustas, on tänaseks ammendunud.

Toona seatud printsiibid olid materjali käsitlemine autoripositsioonilt ning möödunud kümnendi postmodernistlik püüd miksida traditsioone, kunstiliike ja stiile. Minna oma ettevõtmistes lõpuni – ehk siis niikaugele kui oskame ja suudame.

Eesmärgiks oli saada põhjamaade parimaks teatriks. Kas see on meil õnnestunud või mitte, sõltub loomulikult hindajast – mis on tema jaoks parim. Aga üks põnevamaid ja pühendunumaid on meie teater olnud kindlasti.

Ent elu me ümber on muutunud, samuti kogu Eesti ja Euroopa teatrisituatsioon. Nii et täna selliseid eesmärke seada oleks nonsenss.

Palju sellest, mis Krahlis sündis läbi higi, vere ja pisarate, on saanud tänaseks eesti teatripildi loomulikuks osaks. Rokist on saanud pop ja postmodernism on lõppemas. Lisaks on kümme aastat nii-öelda bändina tegutsenud trupile pikk ja intensiivne periood.

Nii tunduski, et mõistlik oleks hetkeks aeg maha võtta ja aru pidada: miks me teeme seda, mida teeme, ja kas me teeme seda, mida me arvame, et me teeme?

Ja teha seda just siis, kui kõik on veel hästi.

 

Kuuldavasti teater oma uksi päris kinni ei pane: olete lubanud kokku koguda rahvusvahelise trupi. Selgita lähemalt, millal ja mis toimuma hakkab?

Oktoobri-novembri jooksul toimuvad Von Krahli akadeemia raames iganädalased loengud, mida peavad rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud persoonid. Neile loengutele järgneb (uue) trupi kunstiline reageering ja publiku reaktsioonide kogumine. Teemaks on homne ühiskond, üldpealkiri „Elu pärast kapitalismi”. Kogu perioodist plaanin hiljem teha ka eraldi lavastuse. Lisaks on tegemist osaga meie tudengite õpiprotsessist.

 

Kuidas sündis eksperimentaalprojekti idee kutsuda Eestisse välismaa kunstnikke, kes pole teatriga varem seotud? Kes kust tulevad ja miks just need inimesed?

Nii- või naapidi on tegemist inimestega, kes harjunud publiku ees olema. Otsisin ennekõike loojaid, mitte esitajaid – näitleja olemine oli teisejärguline. Olulisem oli aktiivne ellusuhtumine. Pärit on nad Saksamaalt, Hollandist, USAst, Argentinast ja Bangladeshist. 

 

Kirjelda, mis žanris siis Von Krahli laval/saalis (see kujuteldav miski) juhtuma hakkab?

Hetkel pole aimugi. Arvan, et trupi reaktsioonid saavad olema väga erinevad – kõik osalised on ju iseseisvad kunstnikud. Üks, mis tegijaid liidab, on muusika. Moel või teisel on kõigil mingi muusikaline taust ja kogemus. Tõsi küll, väga erinev kogemus. Klassikast rahvamuusika ja elektrooniliste helideni. Septembrikuus, kui kõik loengupidajad ja osalised teada, hakkame täpsemalt arutama.

 

Koostöösse on haaratud ka Eesti Televisioon. Millises vormis (saade, saatesari või otseülekanne?) see vaatajani jõuab?

Plaan on kasutada reality-televisiooniga sarnast esteetikat, saade tuleb segu loengust, etendusest ja publikuküsitlusest. Eetrisse jõuab see samal nädalal loengu ja etendusega. Kokku niisiis 8 saadet.

 

Vabariigi 90. aastapäeva lõpetuseks on teil kavas publikule pakkuda lavastus tööpealkirjaga „Elu pärast kapitalismi”. Kas sellest tööpealkirjast võib välja lugeda ees ootavat kapitalismi lõppu ja milline võiks olla tulevikuühiskonna nägemus?

Ma ei tea, kui palju on neid, kes peavad kapitalismi inimkonna arengu lõppvaatuseks. Mina nende hulka ei kuulu. Arvan, et eks midagi ikka järgne ka – ehk isegi rutem kui oskame aimata. Kuidagi narr oleks leppida, et turumajandus ongi inimkonna kõrgeim eesmärk.

Milline see miski olema saab, ma loomulikult öelda ei oska. Kuid mingeid märke peaksime ehk siiski suutma ka tänases päevas näha.

Olen kindel, et iga vähegi tundlikum persoon peaks neid muutusi märkama, ükskõik kuhupoole ta pilgu pöörab. Olgu see siis ühis- või keskkond, füüsika või filosoofia. Hirmus põneval ajal elame. Ja sellega tahamegi sügise jooksul tegeleda. Koos publikuga, mõistagi. 

Millal siis veel homsest rääkida kui mitte ümmargusel sünnipäeval. Lisaks puudub meil selline instants, mis oleks võimeline tegelema neljast aastast pikema perioodiga.

 

Milline on garantii, et saate riigitoetust edasi, kui teatri trupp aasta pärast uuesti kokku tuleb?  Rahaliselt ei lähe ju ka veel edaspidi teatritel elu lihtsamaks.

Eks rahastamine jätkub nii nagu siiani. Regulaarne tegevus ju ei katke. Mingit hüppelist tõusu tänastes oludes ma ka ette ei oska näha.

 

Ja kas on sul juba nägemus-aimdus, mis suunas aasta pärast edasi liigute? Või annab sellele vastuse ees ootav eksperiment?

Ei oska sellele täna vastata. Kindlasti on oluline ka sügiseste tööde õnnestumine või ebaõnnestumine. Pigem aga kõigi mõttetegevus ja isiklik kogemus.

Ega ma pole üldse kindel, kas ja kui palju peaks muutuma me lavastuste nägu. See on täiesti teisejärguline. Oluline on enda jaoks uuesti sõnastada lähtekoht: miks selle kunstiliigi või üleüldse kunstiga tegeleda? Miks võtta inimestelt tund või kaks, harva ka kolm? Lihtsalt üks lugu ära rääkida, isegi kui see on vormistatud ägedalt, pole piisav. See oleks sama hea kui toota juurde üks ilusa pildiga hambapasta. Milleks?

Saasta on niigi palju. Ka intellektuaalset. Et olen püüdnud viimastel aastatel oma elamist ja olemist aina rohkem keskkonnaga kohandada, oleks isegi veider selles protsessis osaleda: toota maksumaksja raha eest üks efektne, kuid kiretu lugu, võtta vaatajalt aeg ja piletiraha ning siis lennutada see lugu veel kusagile maailma otsa mõnele festivalile.

Ehk siis – püüame enda jaoks uuesti sõnastada elu mõtte, selle, mis erutab ja tegutsema paneb. Et meie poolt pakutav oleks endiselt aus, kirglik ja läbitunnetatud puhas kunst.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht