Saarlaste piirid ja situatsioonid

Rait Avestik

„Yksise” üks tugevusi on dialoog: näidend pakub naisnäitlejaile tänuväärset tööd. Kuressaare Linnateatri „Yksine”, autor Laura Ruohonen, tõlkija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Aare Toikka (VAT-teater), kunstnik Iir Hermeliin ja videokunstnik Peeter Ritso. Mängivad Piret Rauk, Kersti Kreismann (Eesti Draamateater) ja Jörgen Liik (EMTA lavakunstikool). Esietendus 2. VIII Kuressaare sadamaaidas. Kuressaare Linnateatri suvelavastust „Yksine” võib nimetada järjekordseks saareks või laiuks lavastaja Aare Toikka inimest vaatlevate lavastuste arhipelaagis. Toikka polegi teinud saladust, et teatris huvitab teda (eelkõige lavastajana) uurimatu uurimine ehk inimhinge mehhanismide lahkamine. Eks laias laastus teatris seda ju tehtagi, ent viimastel aastatel on Toikka ette võtnud märgataval määral just materjali (või siis materjal tema), kus inimene koos oma hoiakute ja uskumistega on viidud piirsituatsiooni ning tõstetud nii tavapärasest suuremasse plaani. Nii nagu Toikka VAT-teatri lavastustes „Help” (koos Margo Tederiga), „Robinson ja Crusoe”, „Ingel, ingel, vii mind taeva ...” ning miks mitte ka „Karin ja Pearu”, on ka „Yksises” keskkond (füüsiliste inimvõimete kontekstis) kitsas ja suletud, mistõttu avanevad (sest ega muud ka üle jää) inimloomuse piiratud ja piiramatud nüansid. „Yksise” puhul tuleb pidada keskkonda siiski piiritletuks, kuna saarel olemist (ka ilma paadita) pole päris õige suletuks nimetada.

Ilmselt ongi kirjanduses ning teatri- ja filmikunstis palju ekspluateeritud „suletud ruum ja piirsituatsioon” (eks suletud ruum olegi piirsituatsioon ning situatsioon omakorda vajab tekkimiseks enamasti elusolendit) ning sellisest komplektist tingitud (surma)hirm ja sellest võrsuvad tõehetked, valikud ja otsused inimese põhiolemuse näitamisel kõige efektiivsemad. Eesti teatrilaval debüteeriv staažikas ja tunnustatud soome dramaturg ja õppejõud Laura Ruohonen viib oma näidendis tühjale saarele kaks naist, kelle ülesanne on omavahelise verbaalse sõja, maakeeli öeldes „kemplemise” kaudu paisata lugejale-vaatajale kogus eksistentsiaalseid mõtteid, mis ei kutsu vaidlema. Mõtteid, mida küll iga vähegi mõtlemisvõimeline inimene on vähemalt korra oma elus mõelnud ja mis võivad tunduda klišeemaigulisedki, ent pole seda siiski (vähemalt mitte häirivalt), kui arvestada, et olulised mõtted ongi olulised ning kaasatundmine ja kaastunne on taas trendikas.

Seiklusteks annab tõuke esmapilgul mõnevõrra kalgistunud vanem naine Hilpi (Kersti Kreismann), kelle soov väikesele Yksise saarele maja ehitada toob sinna veel tunnustamata arhitekti Juulia (Piret Rauk). Põrkuvad kaks maailmavaadet: Hilpi „teen mis tahan” ning Juulia harmoonilisem, parajuslikum hoiak, mis esmalt avaldub keeldumises ehitada „merelt nähtamatu, kuid muidu suur ja maitsetu maja” nii eetilisest kui ka esteetilisest vaatevinklist sobimatusse kohta. Lahvatab konflikt ning suhteliselt kiire saarelt lahkumine jääb ära vaid paadimootori rikke tõttu, mispärast on tegelastel nüüd aega näidata vastanduste ja füüsilise piiritletuse kaudu piire meis endis.

Ruohose näidendi üks tugevusi on dialoog: see on näidend, mis pakub kahele naisnäitlejale tänuväärset tööd. Veelgi enam, teemade käsitlus on üüratult lai: inimene ja kosmos, sünd, surm, juured, (katkine) pere, üksindus, armastus, leidmine, kaotamine, piirid, mees, naine, andestamine, tsivilisatsioon, tehnika areng, levi (nii ühes kui ka teises mõttes), loodus, lootusetus jne. Kuigi „Yksine” on kahtlusteta n-ö isemängiv näidend, painab seda siiski mingi hõredus, liigsõnalisus (mõned asjad on ju ilma sõnadetagi selged), mis tuleneb ilmselt just kõikehõlmavuse püüdest. Toikka lavastus on (kõige selle kiuste) aga selge ja lihtne (mitte et seda tekst ei oleks), justkui rõhutades, et „asju” ei maksa keeruliseks ajada. Eelkõige tuleb lavastuse kergus (mitte kerglus) sellest, et autori maailmavalu pole edasi antud mingis morbiidses ängis, vaid mõõdukalt pehme ja helge huumoriga. Lavastaja on end „Yksises”, nagu ka mitme eespool nimetatud lavastuse puhul, üsnagi ära peitnud või hajutanud, et lasta nii tekstil kui ka näitlejatel justkui omasoodu kulgeda.

Kuigi varasemad arvustajad on märkinud lavastuses looduse ja inimese kooseksisteerimise teema esilekerkimist, siis vähemalt viimane sadamaaida etendus (talveks plaanitakse teatrimajja kolida) rääkis selgemalt inimestevahelistest kokkulepetest ehk tsivilisatsioonist. Tsivilisatsioon püsibki ju kokkulepetel – kokku on lepitud piirides. Ka Hilpi ja Juulia puutuvad oma „maailmade sõjas” üsnagi lähedalt ja riivates kokku elu võtmisega. Kuid see mittetapmise tunne või tahe mitte tappa, mida Juulia avalikult tunneb ja selle järgi ka käitub, ongi see, millele inimene oma elu ehitab või on ehitanud. Ideaalis.

Nagu öeldud, on ilmselt nii näitlejad oma kirjanduslike kujude kui ka vaatajad nende kehastajatega rahul. Üheks etenduse õnnestumise mõõdupuuks on atmosfääri teke, võimalus unustada, et seina taga on asfalt ja atmosfäär sõltub kas või liikluse tihedusest. Vanad müürid ja Iir Hermeliini lavakujundus, kus vana puit on pandud toimima lagunenud paadisillana ja pleksiklaas (või midagi selletaolist) merena, lisaks Peeter Ritso atmosfääri teket toetav sentimentaal-realistlik videokujundus loovad näidendile (sõnumile?) ning näitlejatele tänuväärse ja inspireeriva ruumi. Kui Kersti Kreismanni Hilpi saabub saarele üsnagi enesekindlana, sellisena, kes ta tegelikult ei ole (kunagi küll oli), siis Piret Raugi Juulia astub paadist maha küll entusiastlikult, ent tundmatusse – ja sellest tulenevalt ebakindlana. Järk-järgult, parematel hetkedel pooltoonide kaupa hakkavad tegelased muutuma ning mida väiksem on see muutumise samm korraga, seda paremaks saab nimetada näitlejatööd.

Kreismann ja Rauk, kuigi paari tunni jooksul oli vaja palju ära öelda, ei venitanud samme pikaks. Kui Kreismanni initsiaatorist ja käskijast Hilpist saab pisut veider, haige ja üksik vanadaam (kes ta ka ju tegelikult on), siis Raugi Juulia kui mõistuslikumalt konkreetsesse ja ka üldisemasse olukorda suhtuv üksikema areneb „terveks mõistuseks” ja „inimsoo päästjaks”. Raugi Juulia on igas mõttes tubli, kena, tore, normaalne, asjalik, selge pilgu ja mõtlemisega, isegi kuidagi värskelt mõjuv naine, kellesuguseid võiks nii elus kui ka kunstis rohkem näha. Küll tuletab see tegelane meelde Kuressaare Linnateatri „Oma saart” (Raivo Trassi lavastuses), kus Rauk mängis tublit noort saarlannat, kes maadles oma elu ja oluga. Ja kui nüüd väga üldistades meenutada, siis meenuvadki Raugi esituses peaasjalikult tublid ja toredad naised. Ega seda kontsentratsiooni saagi hukka mõista, pigem on see retooriline tulevikuvihje lavastajatele, kellel võiks olla plaanis avada näitlejate ande eri külgi.

„Yksises” segas vett ja suhteid ning tõi (mere)hädas naisteseltskonda mehelõhna noor mees Tor (Jörgen Liik), kellel on selle saarega oma lugu ning kes parasjagu viibib iseenda otsinguil. Liigi Toriga saabus saarele mingi saladus või kummalisus, mis võis tulla kas Tori noorusest või hoopis seltskonna absurdsusest – nagu küsib ka Juulia endalt: „Miks ma küll alati valesse kohta satun?”. Kuigi Tor võiks olla oma paadiga, kuhu mahub peale tema küll veel ainult üks inimene, naiste päästja, päästab Juulia tegelikult hoopis mehe, kes sõidab oma eluga hakkama saama. Igatahes oli Jörgen Liik kogemustega näitlejatele täiesti võrdväärne partner ja kui Tor oligi tulevase näitleja esimene roll kutselises teatris (üks esimesi kindlasti), siis on Liigi näitlejatee väga hästi alustatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming