Sünteesisaavutuse poolel teel: Mai Murdmaa “Antigone”

Heili Einasto

Poliitika pole õrnahingelistele, poliitikas pole kohta südametunnistusele.

 

“Antigone”: Kreon – Rein Oja, Antigone – Eve Andre. ALAN PROOSA

 

“Antigone”. Libreto, lavastus,

koreo­graafia, lavakujundus Mai-Ester Murdmaa, lavastaja assistent Martin Veinmann. Osades Eve Andre

(Rahvusooper Estonia),

Dmitri Hartšenko, Ingrid Iter,

Jane Raidma ja Markus Tipner (külalistena), Rein Oja, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Tõnu Aav ja EMTA lavakunstikooli I kursuse tudengid. Esietendus 25. II Kumu auditooriumis.

 

 

Ikka ja jälle on Mai Murdmaa püüdnud sünteesida kunstiliike, olgu siis selleks nii enesestmõistetav muusika ja tantsu liit või siis sõna ja liikumise ühendamine nagu “Antigones”. Murdmaa ise on oma tegevust mõtestanud ja taotlusi sõnastanud järgmiselt: “Anouilh’ näidend on väga intellektuaalne. Tantsulavastus sirutub aga alati reaalsusest välja, ta on pateetiline ja seetõttu ka antiikdraamale lähedane. Lisasin Sophoklese koorid, et tõsta see lugu olustikust kõrgemale, anda üldistus.”

Lavastuse algus on paljutõotav: publiku saali tulles on lagedal, puidupruuni lava ees rivi pruune mantleid valgetes maskides, kes jätavad taandudes peategelased vaatajate ette. Kommentaator (Martin Veinmann) tutvustab sugestiivse häälega loo kangelasi, kes seejärel ise “sõna saavad”, s.t võivad oma sõnades kirjeldamatut olemust väljendada liikumise kaudu. Kreon (Rein Oja) on selgete, konkreetsete ja kaalukana mõjuvate liigutustega – need jäävad temas alles ka kõige keerulisemas ja pingelisemas olukorras, kuigi hetketi võib valla pääseda üksik rabe žest, nagu siis, kui ta mõistab, et ta peab Antigone surma saatma. Ta on oma valiku teinud – kui valikuks saab nimetada “pakkumist, millest on võimatu ära öelda” – ja sellega vastu võtnud ka kõik sellest tuleneva. Kreoni abikaasa Eurydike (Jane Raidma) on õblukesena mõjuv, lendlevate käsivartega – kui õhuhaldjas, kes sündmuste tuulepöörises sülfiidina tiivad kaotab ja hukkub. Antigone (Eve Andre) tantsus põimuvad nurgelised, teismeliste pisut kohmakana tunduvad liigutused ootamatute, avardusse püüdlevate sirutustega – on loodud pilt noorest neiust, kes püüab mõista, milles seisneb tema saatus, tema “äravalitus”, mida ta justkui ette aimab. Tema kaunis õde Ismene (Ingrid Iter) vastab ettekujutusele seksikast blondiinist, kelle huvid piirduvad omaenese keha ja ihadega: liigutused on sensuaalsed ja ümarad, kuid tema murduvates pahkluudes on ka nukulikkust. Ning lõpuks Haimon (Dmitri Hartšenko), kelle hüplemine jätab temast muretu ja tühise mulje, murtud randmed viitavad mängulisusele – ning alles Antigone “avastamine”, s.t temasse armumine, teeb ta tõsisemaks (liigutustesse tuleb raskust ja kaob liikumisjoonte “koketsus”).

Sissejuhatus on paljutõotav. Kommentaator kaob – ja lugu ise algab. Nüüd juba peamiselt sõnalavastuse vahenditega. Valvurid (kaks suurepärast Tõnu – Aav ja Oja) olid igati värvikad, just sellised, nagu on semiopera koomilised tegelased, kes toovad opera seria traagiliste kirgede ja saatuse maailma argise ja asise mõõtme. Stseen Kreoni ja Antigone vahel – peamiselt sõnas – kulges seevastu niisuguse peadpööritava kiirusega, et teksti sisu jälgimine läks raskeks, tahtnuks liigendatumat teksti. Jäi mulje, et lavastuses on väga palju töötatud koreograafiaga, vähem aga teksti, keha ja mängumaneeriga. Nii kippus osa Kreoni sõnumist ära kaduma sõnade voo taha, ja koori (EMTA tudengid) mõtisklus tragöödia olemuse üle mõjus tüütu, pisut piinliku vahepalana, mis takistas lugu kiiresti “tarbimast”.

Kreoni ja Haimoni “võitlus” oli suuresti loodud koreograafiliste vahenditega, kuid paraku see, mis sobib hästi balletilavale (Hartšenko hüpped peaaegu staatilise Rein Oja toel), mõjus antud etenduses kerglasena. Teades Murdmaa huvi kaasaegse tantsu võimaluste vastu, eeldanuks antud stseeni pigem kontaktimprovisatsiooni võtete abil lahendatuks; on neis suurem annus “ehedust” ja piisav üldistust. Ka Antigone dramaatiline monoloog ja ahastavad hüpped olid selles sünteeslavastuses liialt balletilikud – balletis “Romeo ja Julia” kindlasti õigel kohal ja Eve Andre sooritatuna kaunid ja plastilised, kuid mõjusid antud loos “ilutsevate” ja igavatena.

Kuna Murdmaa on kokku puutunud ka moderntantsu sõnavaraga, olnuks etendus mõjusam teise, “robustsema” liikumiskeele korral. Meenus Martha Grahami kuulus “Lein”, kus pikka jäika kleiti kandev tantsija suudab istudes, väga väheste liigutustega edastada leina olemuse – nii nagu oodanuks siingi Antigone veendumuse ja meeleheite olemust näha. Seda, kui väheste füüsiliste vahenditega saab edastada väga mitmeplaanilist sõnumit, demonstreeris Rein Oja Kreon lõpus: Kreon seisis peaaegu liikumatuna, jäigastunud näoga, olles kuulnud oma teo (Antigone hukkamise) tagajärgedest: poja ja naise enesetapust. Tal ei olnud teist valikut – nagu polnud teist valikut ka Antigonel. Igaüks tegi seda, mida ta tundis, et peab, olgu siis sisetundest või ametikohustest tulenevalt.

Poliitika pole õrnahingelistele, poliitikas pole kohta südametunnistusele – poliitikas kehtivad oma reeglid. Ja mis kõige iroonilisem: need, sageli võikad reeglid ei lase kellelgi tegelikult võita. Rein Oja Kreoni liikumatu seismine ja siis peaaegu kange liikumine, nägu kui kivist välja tahutud, edastasid selle mõtte paremini kui mis tahes sõna või tantsusamm. Rohkem usaldust pauside vastu nii sõnas kui liikumises, rohkem usaldust inimese kehakeele vastu – ja sünteesitaotlus jõudnuks kaugemale poolelt teelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming