Sõnainimesed tantsu proovimas

Kristiina Garancis

Kuidas olla laval nii vaba ja hirmuta, et näitleja energia ja väljendusviis toimida saaksid?  

 

Mõistus kasutab selliseid sõnu: polariseerima, eristama, kategoriseerima. Me jagame maailma polaarsusteks: vaene ja rikas, hele ja tume, naine ja mees, mina ja sina, ese ja vaim. Sõnad kirjeldavad tavaliselt maailma dualistlikult, defineerides ja muutes selliselt ahtaks meie arusaamise iseendast.

Ma olen teatud rahvusest ja rassist, teenin kuus niipalju ja ma olen nii vana. Mul on kindel soeng ja ma kannan teatud tüüpi riideid. Need omadused on tegelikult ju ainult osake meie olemusest, väike kild meie tegelikust identiteedist.  

Sama lihtsa mõtteloogikaga võiks läheneda ka tantsu- ja teatrikunstile. Ja tegelikult nii me tavaliselt ka teeme. On kindlad rollid, kindlad käitumismudelid, mille järgi üks draamanäitleja ja üks tantsija oma arenguteel kulgevad. Ühelt eeldatakse sõna ja teiselt liigutuste valdamise kunsti.

Tabula rasa tüüpi näitlejat ja tantsijat Eestis pole. Pole ka ilmselt maailmas. Esinemisele orienteeruv inimene on nagu janune suu, mis joob inimeste maailma. Ta imeb endasse materjalina emotsioone, inimtüüpe, kummalisi kehakeerde ja sõnade lausumise erilisust. Ta silm ja kõrv salvestavad nii mõndagi ka inimtegevuse tulemusena sündivast filmist, teatrist, kirjandusest, maalikunstist. Pudemetena jääb ta külge elu ise ja teiste looming.

Seega, kui näitlejast tahetakse tantsija teha, siis on sageli vajalik ainult väike samm, vastupidisel juhul natuke rohkem jõupingutust. Puhast, tehnikateta ning keha- ja sõnavaldamisalgkursuseta inimest pole. Pigem on suur hulk neid, kellelt treeningu ja tahtejõu abil tuleks liikumisvilumus maha lihvida. Nende oskused tuleks viia nulli, et siis koreograafi soovi mööda uus stiil külge pookida – oks tagasi lõigata ja uueks võrseks ette valmistada.

 

Titov lavastab eklektikat

 

Seda laadi katsetuse on ette võtnud Oleg Titov Ugala teatri draamanäitlejatega.  Ja samavõrd, kui ta on neid oma tantsujooniseid pidi painutanud, samavõrd on ta ette võtnud ka Kitzbergi “Libahundi” töötlemise. Eklektilise stiilitajuga. Siiruviirulise nagu sibula. Libahundi misanstseenide vaheldumine mängib ajastutega. Helitaustaks kõlab Glassi, Händeli, Sumera, Monki, Eespere jt loomingut. Iga helilooja annab oma stiilivõtme. Kontaktimprovisatsioonist, vabatantsust, mis sarnaneb kutselise tantsu aegade alguse Ida Urbeli või Rahel Olbrei käekirjaga, neoklassikalisest ja tseremoniaalsest tantsust laenatud fraasid moodustavad Titovi “Libahundi” versiooni. Tekstisisuliselt on ta oma rõhud ja teisendused samuti paika märkinud. Moto on “näpuga näitamine” erinevale, mitteomale, kummalisele, ebatraditsioonilisele, kadedus kumamas motiivina läbi armastuskolmnurga.  

Tundub, et mees on seekord lavastust võtnud kui kerget eksperimenti – ilma suurte ülesanneteta ja “vaba randmega”. Et sõnainimesed saaksid oma pagasisse liikumiskogemuse ja tema ise nostalgiliselt oma vanadest lavastustest ja uuematest uitideedest loo kokku.  

 

Tantsivad sõnainimesed

 

Titovi lavastajastiil on küllalt tihe ja pikitud kerge huumoriga. Selle, mida pakuvad tema lugudes tavaliselt tantsijad tehnika valdamisega, teevad nüüd teoks draamainimesed näitlejameisterlikkusega. Nende suhe tantsitava tekstiga on üsna ekspressiivne. Nad vormivad ja rõhutavad iga liigutust kogu kehamaastikku appi võttes. Kui suu on suletud, siis peab rääkima füüsis. Ja nad teevad seda usutavalt ja kirglikult.  

Pole suuri ahhaa-elamusi, vaid palju armastusega nikerdatud liikumisetüüde, kogu kude pidevas voolamises ja muutumises.

Kadri Lepp on nauditavalt musikaalne näitleja, tema Tiina olemus on Titovi koreo­graafiast ja helidest jäägitult haaratud. Tume ja nõtke ja nostalgiliselt dramaatiline Tiina loeb oma kehaga näidendi teksti ja on end sisse puurinud rolli psühholoogiasse. Ta on klassikalise libahunditarina Titovile tõeline leid.

Gruppide stseenid barokses klavessiinihelide saatel toimuvas unenäos ja teatraalsed näidendi sisu avavad külarahva kogunemised on Titovil põnevalt lavastatud. Mitte kordagi ei lahku tükilt vaataja tähelepanu. Olgu see siis saavutatud kiire kaootilise igale näitlejale mõeldud kordustega liikumisrežiiga või sümboliks kasvavate asjade ja kostüümidega. Leivalõikamise hetked koos libahundi noaga, hullusärk barokses unelmas on mõned, mis meelde sööbisid.

Niisiis, kuidas olla laval nii vaba ja puhas ja hirmuta, et sinu eriline energia sinu enda erilise keha ja väljendusviisi kaudu maailmas toimima hakkaks? See on professionaalses mõttes iga näitleja ellujäämise moto. Tänu Titovi eksperimendile said Ugala noored näitlejad oma oskustesse kindlasti ühe mõõtme juurde – seotud suuga laval kehaga toimetamise oma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming