Rusikasse jäänud pihk

Kui mõte on saanud teoks, pole uutele mõtetele enam kohta, sest tuleb tegutseda. Oi, kuidas tuleb tegutseda, ah, mis kõik tuleb ära teha!

OTT KARULIN

Teatri NO99 „Revolutsioon“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, helilooja Jakob Juhkam, valguskujundaja Siim Reispass. Mängivad Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Mart Kangro. Esietendus 18. VIII Naissaarel ja 16. IX teatri NO99 suures saalis.

Visandan alustuseks (vulgaar)tõlgenduse, mis lähtub usust, et nomen est omen. „Revolutsioon“ algab unistusega revolutsioonist. Punasesse riietatud etendajad pöörlevad vasaku külje juhtimisel sufi tantsijatena punaste kangastega palistatud laval, käed tõstetud veidi alla õlavööd, peopesad taeva poole, seelik lainetamas, pilk keskendunud ja jutustamisest vaba. Nad pöörlevad rahulikult, kuigi ajuti kiirendades, alistudes füüsikaseadustele, muu hulgas teadmisele, et katkendlik või liiga kiire pöörlemine rikub seelikulainetuse rahu ja ilu. See meditatiivne pöörlemine kestab ja kestab, sulab kokku muusikaga (Jakob Juhkami loodu on muljetavaldav), mis arendab edasi puuplankudele taotud rütmi (sest tõesti: enne seda pöörlevat unistamist, publiku saali kogunemise taustal oli ju ka kutsung revolutsioonile, mida kogunejad teadsid oodata, sest juba oli läbitud punase valgusega värvitud hämaruses tukkuv fuajee).

See unelev-lootusrikas pöörlemine ei saa aga kesta lõputult, sest mõte – ükskõik kui täiuslikult rahulolu pakkuv – tahab saada teoks. Ja nii nad kogunevad lava ette rivvi ja hõikavad järgemööda „Revolutsioooooooon!“. Teevad seda rõhutatult ebausutavalt, justkui ei vastanduks pöörlemine unistustes ja nüüdne rusika taeva poole tõstmine, ideaali kammitsemine sõnasse, niigi piisavalt. Lõikamine, kui see ka on kulminatsioon, ei paku ealeski nii suurt rahuldust kui mõõtmine – aina ja üle. Ning oi kui ruttu see läbi saab – siuh ja katki! Nii kisuvadki nad endilt punased revolutsioonikostüümid, jäädes publiku ja aja(loo) ette sinistes tunkedes (sest, eks ole, mitte lihtsalt revolutsioooooooon, vaid töölisrevolutsioon). Punased kangad ja puuplangud, millele taoti ülestõusukutsungit, palistavad endiselt lava, aga on nüüd peaaegu et unustatud, dekoratiivne meeldetuletus kunagisest revolutsioonist, millest nii kaua unistati ja mis nii kähku läbi sai.

Kui mõte on saanud teoks, pole uutele mõtetele enam kohta, sest tuleb tegutseda. Oi, kuidas tuleb tegutseda, ah, mis kõik tuleb ära teha! Kui vastuhaku ootuse hingevärin on juba kord valla päästetud, võtab see üle terve keha – mõistuse sealhulgas – ja nii nad, üle keha värisedes, asuvadki ehitama. Maja, loomulikult maja, aga see pole mingi tavaline sara, vaid kogu edasine elu ja maailm, mis lihvimata ja lakkimata laud laua haaval, värisevate käte kantuna, aga seda enesekindlama pilguga keskpõrandale kokku tassitakse. Ja nii see uus maailm kerkib – ja kukub kokku. Kerkib taas, möödudes eelmise ebaõnnestumise verstapostist – ja kukub taas kokku. Õnneks teame me kõik, et kolmandat ilmasõda pole veel olnud ja et kahest toimunust on juba palju aega möödas. Teavad ka laval olijad, kui kaarehitis kolmandal katsel püsima jääb, ja jälle heidetakse käed taeva poole, aga mitte enam avali peopesadega nagu unistamise ajal, sest mõtte teoks saades sulgus ka pihk rusikaks, kuid mitte enam vihast, nagu lõikamise ajal, vaid rõõmust – värina lõpetavast rahulolust. Maailm on valmis.

Tegelased (fotol Mart Kangro) kisuvadki endilt punased revolutsioonikostüümid, jäädes publiku ja aja(loo) ette sinistes tunkedes.

Tiit Ojasoo

Muu hulgas ka järgmiseks vee­uputuseks, mida ei hoia ära ka sõrmede vallandamine rusikast, et peopesa oleks taas avali taeva poole. Seda teadis Hasso Krull juba 2004. aastal, kui ilmus tema „Meeter ja Demeeter“, kus Prometheus enam ammu tulega ei jända ning meetri ainus mõõt on tema mõõtja – ükskõik, kas mõõdad üheksa või mingi muu arv kordi. Nii nad laval räägivad, manades plätudega plasttorudest helisid, loitsides mikrofonidesse – mõnikord hüsteerilisemalt, siis jälle anuvamalt, aga ikka rütmis, mis on oma muutumatuses hirmutav (see tuleb!), võimas (oi, kuidas tuleb!) ja siiski julgustav (see peab tulema!). Üks( )kord lõigatakse meid kõiki ja järele jääb vaid kuma – on see siis mälestus olnust või eesoleva uue ringi lubadus: uroborose kombel läbitakse oma saba poole sööstes ehk jälle unistamise, revolutsiooni, teo ja uputuse punktid. Visandi lõpp.

„Revolutsioonis“ on justkui kaks lavastust ühes, meenutades nii oma ülesehituselt Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust „Iga eht südamelöök“ (2013), kus Juhan Liivi luule lugemisele järgnes märksa argisem improvisatsiooniline osa. „Revolutsiooni“ pealkirjatruu algusosa on küll tugevalt abstraheeritud (mida muud kunst peakski olema), aga sellegipoolest soovi korral (­) kergesti tõlgendatav. Nii võib olla küll ja sageli ongi. Lavastuse teine osa, Krulli eepose ettemäng, on tänu sõnatoele vahetumalt mõistetav, aga just tõlgenduslikult proovikivi – ja seda kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et lavastuse esimese osa mängureeglid mõjuvad eepose instseneeringus võõra, etteantud ja mitte orgaaniliselt tekstist sündinud esteetilise valikuna. Teiseks aga pole „Revolutsioon“ „Meeter ja Demeeter“ lavastusena alusteosele võrdne partner: liiga palju Krulli väga hästi kirjutatud tekstist jääb tähelepanuta fookuse ja pauside seadmisel, tegelaskõnele värvingu andmisel või ka loo jutustamisel. Kes eepost lugenud pole, ei saagi ilmselt aru, kui suurepäraselt komponeeritud ning intelligentne ja vaimukas on see tekst. (Monika Mattiseni ooper „Loomise mõnu“, mida esitati 2010. aastal vist ainult kaks korda, on Krullile väärilisem partner.)

Mängureeglite kaasatulek on siiski kergesti ületatav takistus – lihtsalt unusta need ja võta uued omaks –, aga mis need uued siis õigupoolest on, selles on küsimus. Eepose loitsiv esituslaad on ootuspärane valik, küll aga on raskem leida loogikat misanstseenide korraldamises ja lavakujundites. Algusosa järel, kui maailm on valmis, seisavad ühel hetkel laval kolm meesnäitlejat, kõigil mitmemeetrine plasttoru jalgevahele pressitud, nii et selle kunstkürva tipp ulatub esimestes ridades istujate pea kohale. See on tõeline maskuliinsuse tour de force, mis polegi ju kaugel meil pikalt võimutsenud maailmakorrast. Nagu seegi, et naised plastkürvad pilliks muudavad – ja mitte kui iluloojad koduperenaised, vaid targad inimesed, kes teavad, et sümbolilt võtab jõu vaid selle tähenduse muutmine. Seejärel jääb see kujund aga sinnapaika, asjana iseeneses, millel pole suurt väärtust Krulli eepose tõlgendamisel.

Muidugi võib ka asi iseeneses laval olla (kas on üldse midagi, mis ei võiks), seega peab põhjusi, miks „Revolutsioon“ päriselt üle rambi ei jõudnud, otsima ehk mujalt. Olen Semperi ja Ojasoo lavastuste puhul kõige enam hinnanud nende oskust seada misanstseene nii, et kuigi rõhupunkt on vaatajale selgelt ära märgitud, on alati ka selge, et ei peaks keskenduma ainult sellele, sest järgmine rõhupunkt on kuskil juba ettevalmistamisel, kasvatamisel. See tähendab muu seas sedagi, et iga etendaja laval väärib pidevat tähelepanu, seda enam, et NO99 trupi kohaloluenergia ja ansamblitaju on märkimisväärsed. „Revolutsioonis“ seda aga miskipärast pole (ja ma ei arva, et asi on trupis, vähemalt ei ole see mitte ainult neis): alati on vaid üks rõhupunkt, mida keegi ei kasvata, kuhu lihtsalt jalutatakse. Kas polegi see lavastuse mõte, et revolutsioon on oma olemuselt tühi akt, ideaali mannetu ja peaaegu naeruväärnegi antikulminatsioon? Võiks ju nii arvata ja pidada sellist etendamisviisi lavastuse teema geniaalseks kujundiks. Võiks muidugi, aga vaid käed rusikas, unistades avali peopesadest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming