Rosimanluse katsepolügoon valijatele

Erinevalt meie poliitikast kaasab „Otsuse anatoomia“ hädavajadusega, sest kui publik ei otsusta, jääb etendus katki.

OTT KARULIN

Cabaret Rhizome’i „Otsuse anatoomia“. Lavastuse töögrupp: Ajjar Ausma, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas R. Parve, Liisa Linhein, Mart Manic, Mark Duubas, Karina K. Jensen, härra Eero ja Johannes Veski. Esietendus 19. III erinevate tubade klubis.

Turvaliselt kodune ja ausalt eluline köögidraama.

Turvaliselt kodune ja ausalt eluline köögidraama.

Pressifoto

Tähelepanu, valija! Oled sa pettunud? (Kes meist ei oleks.) Tunned, et sinu hääl läks (taas) kaduma ja sa lihtsalt ei mõista, kes need aktsiisitõstjatest ülbikud riigikokku valis. (Rain Rosimannus?)

Lepi sellega – mis läinud, see läinud –, aga ära kaota lootust. Uued valimised on peagi ukse ees ja nüüd on viimane aeg ohjad enda kätte võtta. Õpi valima! Mõistma, kuidas avalik arvamus kujuneb. Osale koolitusel, mis toob otsustusprotsesside manipuleeritavuse ja rühmaarvamuse mõjutamise kogu selle alastuses nähtavale – mine vaata Cabaret Rhizome’i „Otsuse anatoomiat“. (Poliitikutele keelatud – nad oskavad niigi.)

Erinevate tubade klubi Telliskivi loomelinnakus, kus saab seda koolitust, tähendab, lavastust kogeda, on ainulaadne etenduskeskkond. Publikuala on kujundatud elutubadeks, mille rõhupunktiks televiisor ja tsentriks laud, kus mängunuppu liigutades saab iga vaataja teha oma otsuse nähtavaks, ja laval tegutsevad näitlejad green screen’i ees. See võimaldab kiirelt tegevuspaiku vahetada. Erinevalt meie poliitikast kaasab „Otsuse anatoomia“ hädavajadusega, sest kui publik ei otsusta, jääb etendus katki (nagu siiski, kui tehnika alt veab). Otsustada tuleb aga korduvalt ning strateegiliselt. Alustuseks muidugi seda, mis peategelane-maimuke nimeks saab (kusjuures eesmärk pole midagi vähemat kui konsensus). Edasi saab näiteks treenida (või kunagist otsust rehabiliteerida, kui lapsed juba suuremad) end olukorraks, millest ükski lapsevanem ei pääse – kas panna maimuke eliit- või tavakooli; vaadata (taas) pahede ahvatlevalt sõbralikku näkku, kui peategelane peldikus peotabletiga peos tõtt vahib, või lahendada kiirelt (sest elumuutvate otsuste tegemiseks polegi kunagi palju aega) väljarändevõrrand – kas saata maimuke ema ja tema uue mehega Rootsi heaoluühiskonda või jätta ta töömehest isaga koju. Ja lõpetuseks aina nentida, et tegelikult sõltub sinu häälest väga vähe, sest rühmal on oma, äärmusi neutraliseeriv ja liidri järgi joonduv tahe.

Võiks ju eeldada, et kõige raskem on saavutada ligi saja vaatajaga konsensus, aga tühjagi, otse vastupidi: piisab ühest veenmisvõimega mängijast, kes juhib oma laudkonna kiirelt üksmeelele ning ülejäänud rühmad joonduvad varem või hiljem selle eeskuju järgi. Kes kannatlik, see võidab, sest massi hirm ülesande täitmisel ebaõnnestuda on alati suurem indiviidi põhimõttekindlusest. Üksjagu lihtne on oma arvamust teistele peale suruda siiski, kui otsustab viimane käik – veidi käteosavust (harjutamine teeb siinkohal tõepoolest meistriks) ning õiget ajastamist ja voilà! Seda muidugi juhul, kui arvutiprogramm kokku ei jookse … Keerulisemaks läheb väikestel Napoleonidel siis, kui valikutesse lisandub otsus mitte valida või kui otsuse jõustumine sõltub kohaletulnute pusle kokkupanemise oskusest. (Rosimannused lahendaksid viimase takistuse ilmselt nii, et käiksid kõik 12 lauda järjest läbi ja paneksid selle kuradi koalitsiooni­lepingu, tähendab, pusle kokku.)

Õnneks ei pea keegi „Otsuse anatoomialt“ pettununa lahkuma, sest publikule antakse ka teine võimalus, ja on üdini inimlik, et uuesti samade valikutega silmitsi seistes langeb kaalukeel üldjuhul vastandotsusele (selles mõttes võib EKRE väga rahulikult järgmisteks riigikogu valimisteks valmistuda). Kahjuks jääb aga ka mitme vaatamise järel „Otsuse anatoomia“ tervikuna nägemata, sest võimalikke lõppe on 64 ja keegi meist ei ole nii Napoleon, et suudaks mitukümmend etendust järjest oma tahet publikule peale suruda. (I dare you, Rain!) Või mis „kahjuks“, see näitab lavastuse ulatust ja võimu, kuigi väga tahaks näha, kuidas vaid ühe otsuse muutmine mõjutab peategelase elukäiku – ja ka näitlejate mängu.

Turvaliselt kodune ja ausalt eluline köögidraama.

Turvaliselt kodune ja ausalt eluline köögidraama.

Pressifoto

Just-just, „Otsuse anatoomia“ on klassikaline sõnateater, mis sest, et süžee suunamise ohjad on publiku käes ning tegevuspaik lisatakse stseenidele arvutis. See on armsalt lihtne, turvaliselt kodune ja ausalt eluline köögi­draama, kus pisikeses, pigem praktilisel kui esteetilisel kaalutlusel sisustatud iga kodu tuiksoonel, mis aja suhtes peaaegu immuunne – muutub vaid pilt külmikul pidevalt mängivas väikese ekraaniga telekas, võetakse pika väsitava tööpäeva järel vastu need kõige olulisemad otsused – kuigi meelsamini libistaks niisama õlut või vahiks aknast välja. Nagu „Õnne 13“, kui selle tegevuspaigaks oleks Lasnamäe kortermaja. Kõige täpsemini tabab eelkirjeldatud mänguvõtet Päär Pärenson isana, kes liigsete emotsioonideta, vaikse kaasatundmisega on küll teadlik oma võimetusest aja ja elu kulgu pidurdada, kuid siiski salamisi loodab, et suudab elu antud sidruneist limonaadi valmistada – tingimusel, et saab ühe käega hakkama, sest teine jäse hoiab hellalt kesvamärjukese pudelit ja seda lähisuhet (ehk ainsat tõeliselt ausat ja lõpuni kestvat, mis tal on) ei tohi miski ohustada. Oi, kui lihtne oleks mängida seda isa naeruvääristava kõrvalpilguga, aga Pärenson õnneks hoidub kiusatusest (võrdlus Õnne tänava Allaniga on ehk tõesti kohane, igal juhul mõistlikum, kui otsida Pärensoni isas sarnasusi Al Bundyga).

Usutavasti on Pärensoni rollil veel kasvuruumigi, kuid see sõltub juba tema partneritest ja lavastajast, sest kõiki stseene saaks dramaturgiliselt tihendada. Praegu tunneb end laval kõige ebalevamalt Liisa Linhein emana – rolli alge, ema nii pojale kui ka abikaasale, jõuab saali, kuid segaseks jäävad tegelase motiivid ja nende mõjutajad, mistõttu ei ole vaatajal muud võimalust kui tema tegelane ebameeldivaks arvata. See aga on dramaturgiliselt lihtsustav ning töötab lavastusele vastu, sest mida võrdväärsemalt põhjendatud on vastand­valikud – ja just neid isa ja ema laval kaitsevad –, seda emotsionaalselt raskem on otsustamine vaatajale, motiveerides teda veenma rühmakaaslasi oma valikut toetama.

Kõige keerulisem ülesanne on ilmselt Anatoli Tafitšukil peategelasena, kelle roll on täielikult publiku meelevallas. Peale selle, et ta peab suutma ühtviisi sujuvalt ette mängida kõik võimalikud 64 süžeed, tuleb rollis arvestada ka iga üksikotsuse mõju sündmustele – on suur vahe, kas autoärikas või äärmus­poliitik on loomult alalhoidlik või iseseisev, ja see peab ilmnema lisaks pea­tegelase muutuvale elukäigule ka näitleja mängus. Nähtud kahe etenduse põhjal võib väita küll, et Tafitšuk seda suudab, kuigi ta on pidevas esietenduse seisundis, sest kõigi 64 süžee läbimängimiseks kulub veel kümneid etendusi ja ka siis ei ole kindel, et ring peale saab. Tahaksin väga näha „Otsuse anatoomia“ sajandat etendust, eriti Tafitšuki pärast.

Ja ega ka Joonas Parve konferansjee üllatavalt nutikatest banaalvärssidest väsi, kuigi salamisi loodan, et tema väljamängimisega katsetatakse edaspidigi (esmavaatamisel etles Parve eeslaval näoga publiku poole, teisel korral oli ta toodud publikualale seljaga vaatajate poole ning tema nägu jõudis saali televiisorist). Kuna Parve konferansjee tekstid korduvad ka lavastuse teises pooles, vajaks nende taasesitus lavastuslikult põhjendust (lisaks kordumise markeerimisele ja tehnilise ettevalmistuse aja täitmisele) – ja kuna Parve esitab värssi relvitukstegevalt muheda tõsidusega, võiks olla mõistlik lasta ta teises vaatuses vaatajale lähemale, lauast lauda käima.

Rain on rääkinud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar