Rootsi riigi üliedukas ekspordiprodukt ? tants

 

Kuidas üks vaimne produkt võib saada ülemvõimu materiaalsete ees, on hästi näha Rootsi riigi pealt. Succès de scandale värvinguga on maailmaareenile jõudnud selle riigi tants. Mitte küll iga teos, kuid näiteks kurikuulsa Cullbergi balleti valik, veidi Kenneth Kvarnströmi, Örjan Anderssoni ja mõned liikuvad nopped vasakult ja paremalt tantsumaastikult. 1970ndaid ja 80ndaid hüppeplatvormina kasutanud rootsi kaasaegne tants on kulgenud ja kasvanud läbi suurkujude: jõulise Birgit Cullbergi, lüürilise Birgit Åkessoni, sünteesiva Margaretha Åsbergi, revolutsioonilise Mats Eki. 1967. aastal loodud Cullbergi balleti võttis aastatel 1980 emalt üle mantlipärija Mats Ek.

1950. aastal sündinud Cullbergi tantsuteost ?Preili Julie? loetakse moodsa rootsi tantsudraama aluskiviks, sama stiili jätkab tema poeg Ek. Tema klassika irvtõlgendused ?Giselle?(1982); ?Luikede järv?(1987); ?Uinuv kaunitar?(1996) jne on vaieldamatult teksti ja tantsuidioomi nii isikupärased ja tugevad lavailmutused, et ainus võimalus on kananahk ja väga tugev katarsis. Ja seda maailma igas punktis ja iga nahavärviga inimese puhul.

1980ndad ja 90ndad tõid Rootsi tantsulavadele uusi nimesid. Näiteks Efva Lilja ehk keskkonnaga flirtiva naise, kes pani tantsijad vette, lumme või jääkuupide vahele. Virpi Pahkineni, kes kolis Soomest naabrite juurde, et jätkata oma ekstraordinaarsete soolode loomist müstitsismi ja rituaalide teemadel. Birgitta Egerbladhi, keda peetakse Saksa koreograafi Pina Bauschi kodumaiseks klooniks. Gunilla Witti, kes on valinud keha liikumise, tantsu ja sõnade tee uurimislaboriks. Philippe Blanchard?i, kes pakub oma teostes kunstilist vastet inimeksistentsi absurdile ja tragikoomilisele. Kenneth Kvarnströmi, kes tõi tantsu mehelikkuse, dünaamika ja lihaste poeesiat, astudes suhtesse vaataja alateadvusega. Mees, kelle viimasteks võimsateks tantsutegudeks on provokatiivsed ?… ja inglid hakkasid karjuma? (1995), ?Split Vision?(2000) ja ?Fragile?(2001), on aastast 2004 loomingulisel puhkusel ehk siis juhib Rootsi Tantsumaja.

Tema nõudmisel ja ettevalmistamisel sündis detsembris tänase rootsi tantsu ülevaateprogramm. Rootsi tantsu showcase toimus detsembri teisel poolel Stockholmis, vaatama oli kutsutud poolsada produtsenti, ajakirjanikku ja tantsufunktsionäri üle maailma.

Tantsiv Stockholm

Kulturhuset, Moderna Dansteatern, Dansens Hus avasid oma saalid keerulise ja kriitilise meelega tantsufriikidele 10. detsembrist. Seal asus end ilmutama kõik, mis liikus ja tantsis sel hetkel Stockholmis.

Virpi Pahkineni kahe soolo (?Kalagni? ja ?Meretseger?) põhimõju oli visuaalil. Tema tants on kaunis, staatiline ja skulptuurilik, sisaldab alati tonnide viisi vaimset infot ja säriseb metafüüsiliselt. Tema mõte on alati intrigeeriv ja meelierutav, nii ka seekord ? rännak aegade taha (Meretseger oli armulik, kuid ohtlik Egiptuse kobrapealine jumalanna, kes oli ning valvas Kuningate oru mäel sinivereliste hauakambreid).

Paberile talletatud info ja ajalooline mütoloogia kirjutavad pähe valmis eelteksti, mida liikumiskeelega toetada on tõeline meistrieksam. Kuidas saakski, kui… koreograaf kasutab ?Egiptuse Surnute raamatu? teksti: ?Ma olen Skorpion, Päikese naer. Oh, Jumalad! Vaimustav on teie tule lõhn, mis horisondilt leegib.?

Uue tsirkuse pealetungi ja sellest tõukuvat tantsukunsti piiride laienemist on tunda suures maailmas ? Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal. Rootsi Cirkus Cirkör pakkus vaatamismängu ?99% teadmata?. 1995. aastal Stockholmis asutatud trupp andis tõelise vaatemängu tantsu, akrobaaditrikkide, klounimängude, ?onglöörikunsti piirimail. See oli kaasaegse tsirkuse ja arstiteaduse üsna omapärane kohtumine. Uued avastused inimorganismi funktsioneerimise kohta olid rakendatud etenduskunsti teenistusse. Õhku visati küsimusi hiigelsuurte videopiltide, tsirkusenumbrite, elava muusika taustal. Kus meie kehas saavad mõtted nähtavaks? Kas DNAs olen tõesti mina? Mis on tuumrakk? Kas maailma suurim maag?

Suure eesriide ette on sel aastal astunud koreograaf Örjan Andersson. Rootsi praegu üheks kõige huvitavamaks koreograafiks tituleeritud mees töötab maailmaareenil (Madalmaade Tantsuteater), kuid astub sel aastal rambivalgusesse oma loominguga nii Göteborgi Balleti kui Kuningliku Rootsi Balleti lavadel. Tema ?Come out & Quartet 11? oli hästi treitud perfektsete tantsijakehade ilmutusprodukt.

Etendusekunstide tagahoov

Showcase läks järest off-off?imaks ehk siis äraspidisemaks ja pööras end ära esteetilistest vaatemängudest. Järgmiseks astus Moderna Dansteaterni tillukeses saalis üles kiusaja Mårten Spångberg 2003. aastal loodud isikliku soologa, millega ta on väisanud ka Eestit. Mees liigub Stockholmi ja Brüsseli vahet. Ta on töötanud kuraatori, kirjaniku, dramaturgia õppejõuna, kuulsa tantsukooli P.A.R.T.S. õpetajana ning koos kuulsa ballettmeistri William Forsythe?iga. ?Powered by Emotion?is? liiguti mööda eksperimentaalkunsti radu, oli rohkem kehaga kirjutatud essee. Mees uuris publiku reaktsiooni igas inimeses peituvale soovile tantsida ja laulda, olla osaline keerulises tungide ja soovide mängus ehk olla vastavalt või vaatamata oma oskustele ja annetele hinnatud ja autoriteetne. Tema ausus ja siirus olid nakatavad ja kaasakiskuvad. Oli tunne, nagu vaataks lavale üksi jäetud väikest laborihiirt.

Moodsa Tantsuteatri suures, allveelaeva tehast meenutavas saalis esitas oma teose ?Volt? koreograaf Björn Elisson, baasiks tuntud Rootsi luuletaja Johanna Ekströmi poeetiline dramaturgia. Teemaks mürgitatud maapind, mission impossible see puhastada/päästa. Tantsivad kehad joonistasid esteetiliselt kauneid siluette. Tantsukeel oli jõuline, kuid sellest aimus õrnust ja haavatavust. Teadlikkus oma surelikkusest ? ja samaaegselt selle eitus. Teos oli täidetud vastuolude ja kodeeritud tähendusega. Ekströmi ja Elissoni koostöö on igale tantsu armastavale rootslasele kindel kaubamärk, sellest sünnib alati visuaalselt maalilisi ja musta huumori märgilisi tantsutekste.

Showcase?i lõpetas kimp eriti naiseliku lähenemisnurgaga ja üks ürgmeheliku suhtega tantsutekst. Charlotte Engelkes pakkus vaatamiseks soololavastuse ?Magus?, millel oli stand-up-teatri ja revüüetenduse maitse ning mis pajatas loo suhkruhirmust, mis tekkis lavastaja abikaasal, kui too pidi olema sünnipäevakoogi seest hüppav üllatus.

Rasmus Ölme tõlgendas kolme meestantsija kehaga kaasaja Lääne ühiskonna paanilist turvalisuse nõudmist, mis on tekkinud terroristide rünnakute tagajärjel. Kas saab tantsida sotsiaal-psühholoogilisi probleeme ehk siseneda kehakeeles hirmu, ohu, turva ja kaitse kategooriatesse? See küsimus jäi minu kui vaataja silmadesse. Või on trendikas ja publikut püüdev selliste teemade lavaletoomine?

Üliemotsionaalne ja naiselik oli Anna Vnuki lähenemine murtud südame ja haige hinge teemale. Taustaks: kõik sai alguse sellest, et koreograaf hakkas koos oma mees­tantsijatest sõpradega lavastama muusikali ?Cats?. Veerand koreograafiat oli olemas, kuid siis hülgas naise ta armsam ning ülejäänud lavastuse jooksul ravitakse tüdruku haavatud südant. Kokkuvõttes intelligentne ja vaimukas, liigutav ja üliemotsionaalne näide, kuidas olla narratiivsust hülgamata tantsumõttelt kaasaegne ja kuidas ronida oma lihtsuse ja lapseliku naiivsusega vaataja hinge. Julgus olla ja mõelda ?pehmelt?.

Rootsi tants elab ja hingab ja liigub oma arengukeerde pidi edasi. Tantsu showcase 2004 ei toonud vapustavaid elamusi, ei näidanud skandaalset Cullbergi balletti, vaid lahkas oma turvalisel ja majanduslikult vooderdatud viisil otsapidi sotsiaalseid, natuke maskuliinseid ja feminiinseid teemasid, sekka mõni halvem ja ulakam, akadeemilist, tavaesteetilist kunsti tagahoovi sikutav teos (nagu sotsiaaldemokraatlikke põhimõtteid au sees hoidva riigi kunstile kohane). Mats Eki, Cullbergi balleti koreograafi viimastest, ühiskondlikku lainetust tekitanud tantsu-draama-lavastustest kuninglikus teatris  ?Don Juan?(1999) ja ?Andromache? (2002) liigub tumeda Stockholmi vee kohal vaid legende.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming