Rõõm ühest ilusast traktorist

Veiko Märka

Ringreisilavastus „Tiina Tauraite traktor” on rikas ja omanäoline ettevõtmine. „Tiina Tauraite traktor”, autor, lavastaja, traktorist ja esitaja Tiina Tauraite. Ringreisilavastus, mida esitatakse 17 paigas üle Eesti. Esietendus 7. VI Tallinnas Kultuurikatla aias. „Tiina Tauraite traktor” on rikas ja omanäoline ettevõtmine, mis hõlmab näitleja ümberkehastumise taimekasvatusõpilaseks ning tagasi näitlejaks, kestes kokkuvõttes ligi kaks aastat. Olen näitlejatelt pikemate intervjuude käigus ikka küsinud, mida nad teeksid, kui peaksid elukutset vahetama (näiteks kaotaksid hääle). Mulle ei meenu midagi huvitavat peale Tõnu Oja puusepakalduvuse. Nüüd lisas Tiina Tauraite, „tunnustatud kui kõrvalosade täitja teatris”, ümberõppeteemale kaks dimensiooni: esiteks õppis Olustveres taimekasvatust, teiseks võttis sellest saadud kogemused ja tähelepanekud oma uue näidendi sisuks. Tegi orientatsioonis 180-kraadilise pöörde, jõudis lavalt põllutöökooli ning sealt tagasi lavale. Võitis juurde hulga agrotehnilisi oskusi, kaotamata midagi näitlejameisterlikkuses. Seda viimast muidugi esialgu. Jääb võimalus, et niiske muld ja rohelised võrsed kisuvad edaspidi endale liiga suure tüki näitlejanna isiksusest ning lavapõld jääb vähem või rohkem sööti. Ehkki, ega vaadeldavat kaht inimtegevuse haru maksa ülemäära vastandada: „Traktorist” saab teada sedagi, et Tauraite sattus Olustveres ka ise õpetajalaua taha, nõustades sealseid õppejõude suhtlemises. Vaevalt julgeb keegi vastu vaielda väitele, et selline kursus oleks hädapärast ära kulunud ka Vargamäe Andresele ja Pearule. Varasematest Eesti teatrimuusa sidemetest reaalse füüsilise tööga meenub eelkõige Pärnu Endla „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”, mille tarvis tegid näitlejad Jaan Rekkor ja Heiko Sööt läbi tõsise kedra pruukimise pottsepakursuse. Selle tulemused – erinevalt Tauraitest – olid ka laval efektselt näha. Sealjuures rääkis lavastus ise ikkagi inimsuhetest, potitehase asemel võinuks Peet Vallak selle tegevuse viia ka mõne muu tööstusharu käitisesse. „Traktoris” seevastu on keskmes just näitleja ja traktori suhted.

„Traktori” üheks trumbiks on see, et see pakub rohkelt ütlemismõnu ja lustlikke näiteid nii teatraali-põllumehe kui ka linlase-maalase mentaliteedi kokkupõrgetest või lihtsalt „möödamõtlemisest”. Tekst on lööv, hästi rütmistatud ja kontsentreeritud, mis aga kõige olulisem – üldistav, mõjudes lähedaselt nii aiandusest mitte eriti huvitatud inimesele kui ka agrotehnika spetsialistile. Ümberõpe keskeas peaks olema küll iga inimest puudutav probleem – kui mitte enda, siis sõprade-sugulaste kaudu ikka. Tuttavate viimases kitsikuses Tauraitele esitatud küsimus – seejärel, kui nad ei osanud tema taimekasvatusõpinguid seostada enam ei teatrist vallandamise, majandusliku kitsikuse ega hulluksminekuga – „Aga mis juhtus siis?” võtab näidendi absurdihõngulise õhkkonna hästi kokku.

Monoloogi tempo on tõusev, finaaliks Tiina ja traktori kõige kirglikum ja komplitseeritum suhe koolis traktoristieksami kolme küsimuse lahendamise ajal. See sisaldab ka kriitilist punkti: „Mida, põrgu päralt, ma siin teen? Mida ja kellele ma üritan praegu tõestada?”

Eesti naisnäitlejaga monolavastustest tuleb esimesena „Traktori” võrdlusainena meelde Katariina Undi „Nisa”. Esmapilgul on need täielikud vastandid. „Nisa” mõjub oma eksootilisuse, üldinimlikkuse ja tegelase pöörase saatusega. „Traktor” on puhtalt Eesti toode, kodune, mahe ja roheline. Ma pole kindel, kas Lõuna-Aafrika võsainimene Nisa oma pika elu jooksul traktorit nägigi. Näidendid erinevad sellegi poolest, et „Nisa” on läbinisti teatraalne ja impulsiivne, „Traktor” seevastu üsna staatiline jutustus minimaalse visuaalse lisandiga. (Selle teksti oleks lihtne üsna tugevaks novelliks ümber töötada.) Sellest minimaalsestki on kaks dominanti kogu aeg laval: John Deere’i uhiuus läikiv traktor (mille teeb unikaalseks Alexela kütus) ning Tauraite roheline kombinesoon, mis teeb näitleja üllatavalt sarnaseks suure rohutirtsuga. Traktori ja näitlejanna, „agraartehnilise vägilase” ja suhteliselt hapra võhiku vastasseis pakub lavastuse käigus pidevalt nii sisulist kui ka välist dramaatikat. Sealjuures räägitakse aga nii „Nisas” kui ka „Traktoris” ühe naise eneseteostusest põhiliselt agraarses keskkonnas, nii et hea tahtmise juures võib neist sisulisi kokkupuutepunkte vist leida.

„Traktor” käsitleb Tiina Tauraite aiandustegemisi pikas ajaloolises perspektiivis, alates kogemustest kooperatiivis Ankur, jätkates kasvuhoone, „ammuse unistuse” omandamisega Ants Lauteri auhinnasumma eest. Ei salata maha kibedaid eksimusi: pärgenelase istutamine õunapuu alla on olnud tema suurim viga elus. Aga mis teha – „Ma olengi natuke põllu poole”. Hea tahtmise korral võib näitlejanna sellises elukäänakus näha nimemaagiat. On ju „Tauraite” leedu keeles naisperekonnanimevorm sõnast tauras, s. t tarvas, sõnn. Niisiis traktoriga nii suuruselt, jõult kui ka põllumajandusega seotuselt lähedane tegelane.

„Traktori” aines pole eelkõige Tauraite mälestused-kogemused Olustvere koolist (ehkki ka neil on suur osa, kas või külvinormi valemi seletamine), vaid laiem sotsiaalne kontekst. Saame kuulda, mida arvavad sedavõrd järsust orientatsioonimuudatusest näitlejanna lähedased, teatraalid ja – mis kõige põnevam – põllumajanduspedagoogid. Viimaste seast tõuseb omakorda esile maamehelikult nappe, kuid filosoofilise kaaluga lauseid pilduv Helmut, Tauraite traktoristieksami vastuvõtja, kes asub kriitilisel hetkel päästja rolli: „Tegid kaua tegid. Lõuna pole veel käes. Kõige tähtsam, et sa pooleli ei jätnud”. Muidugi lisab Tiina ümberkehastumine Helmutiks lavastusele ka atraktiivsust, millega selles muidu ei priisata.

Näidendi idee on selge ja aus nagu Juhan Smuulil: ka näitleja on inimene, seda isegi laval. Smuul lubas, et ükskord ta saab oma saare. Tauraite ütleb tulevikku vaadates: „Ma tahan oma traktorit!” Igaüks meist võib lausesse panna oma meelisobjekti. („Ma tahan oma firmat”,”Ma tahan oma töövõimetuspensioni” …). Tuleb lihtsalt julgus kokku võtta, küll siis saab ka.

Muidu lihtsale süžeele (Tallinn –> Olustvere) lisab läbivalt pinget Tauraite spetsiifiline huumor. Seda isegi siis, kui ta kinnitab „ma ei ole siia tulnud nalja tegema” (s.t Olustverre). See just ongi naljakas, et ei tulnud. Seejuures ta tunnistab, et nüüd, laval, saab sellest ikkagi palagan. Mis on taas naljakas, ehkki mitte enam nii palju.

Kindlasti aitas „Traktorist” positiivse mulje kujunemisele omajagu kaasa seegi, et vaatasin seda Rakveres, mis on suhteliselt väike linn suhteliselt suure roheluse osakaaluga – ja ilusa päikeselise ilmaga. Ainsa kriitilise momendina mõjub näidendis-lavastuses väärika finaali (puändi) puudumine. Või tuleb seda veel paar aastat oodata?

Kokkuvõttes on „Traktor” sedavõrd uudne ja suure potentsiaaliga nähtus Eesti teatris, et ärgitab edasi mõtlema, keda ja kuhu meie näitlejaperest saata lisakvalifikatsiooni omandama. Mulle meenus millegipärast kõigepealt Tauraite kauaaegne trupikaaslane Juhan Ulfsak, keda oleks tore näha pärast jäätmekäitluse spetsialistiks õppimist nii Pääsküla kui ka muudel vanadel kuulsatel prügimägedel vaimustatud publikule kopaga igasugust huvitavat träni pähe valamas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming