Romeo ja Julia ärakasutamine

Kui Karlova teatri variant Romeo ja Julia vanaduspäevade loost on humoorikas ja kerge, siis Eesti Draamateatris on astutud melodraama libedale teele.

RAIT AVESTIK

Karlova teatri „Romeo vs. Julia“, autorid Lauri Sipari ja Liisa Urpelainen, tõlkija Maimu Berg, lavastaja, heli- ja valguskujundaja Ingo Normet, kunstnik Maarja Meeru. Mängivad Elina Reinold ja Indrek Ojari. Esietendus 14. X Tartus Karlova teatris.

Eesti Draamateatri „Julia ja Romeo“, autorid Lauri Sipari ja Liisa Urpelainen, tõlkija Maimu Berg, rühmatöö, kunstnik Inga Vares. Mängivad Martin Veinmann ja Kersti Kreismann. Esietendus 18. X Eesti Draamateatri maalisaalis.

Eesti Draamateatri „Julia ja Romeo“. Paraku paistis silma, et Martin Veinmann ja Kersti Kreismann oleksid vajanud veel prooviaega (loe: lavastajat).

Eesti Draamateatri „Julia ja Romeo“. Paraku paistis silma, et Martin Veinmann ja Kersti Kreismann oleksid vajanud veel prooviaega (loe: lavastajat).

Teet Malsroos

Tuleb tunnistada, et ühe (tundmatu) näidendi samaaegne lavastamine kahes teatris äratab mõnevõrra huvi, mõjub ehk isegi reklaamina. Seda enam, et pealkiri tõmbab laia joonega allusioone ühe teatrilavade tüvitekstiga. Ju siis midagi peab seal olema, kui väike ja alustav Karlova teater Tartus ning suur Eesti Draamateater Tallinnas võtsid soomlaste Lauri Sipari ja Liisa Urpelaise teksti „Romeo vs. Julia“ (Eesti Draamateatri variandis „Julia ja Romeo“) oma teatri lavastusplaani.

Vaatamata sellele, et kõnealuse lavastusega teist hooaega alustanud Karlova teatri algust võime mööndustega hakata arvestama juba staažika Emajõe Suveteatri kunagisest asutamisest, saame siiski öelda (kuigi see ei pruugi olla juriidiliselt korrektne), et Tartus on tekkinud uus, oma majaga teater. Kuigi teatrist teeb teatri eelkõige sisu, ei või alahinnata ka ruumi olulisust. Karlova teatril on õnnestunud saada endale Tartu Kolgata koguduse endises palvemajas Tähe tänaval tõeliselt metafüüsiline kodu. Kodu nii mitmeski mõttes, kui meenutame, et ka teater ise sai alguse n-ö kirikutrepilt. Seega võiks Karlova teater juba oma maja kontekstis saada innustust tegeleda teatrivahendeid kasutades inimeste meelte kokkupanemisega, vähem aga nende lahutamisega.

Seda, mida ja kuidas saab Karlova teatris lavale tuua, mõjutab üsnagi tugevalt 150 kohaga saali ehitatud väike lava, kus näitlejal polegi võimalik korraks aksi taha astuda. Kuna sellisel laval on pretensioonika kujunduse ja visuaalefektide tekitamine keeruline ehk siis lava (tegelikult kogu ruum) sobib ideaalselt näiteks estraadiks, langeb kogu teatri loomingulise tõsiseltvõetavuse koorem tugevale materjalile ja eriti näitlejatöödele. Ilmselt on teatri juht Andres Dvinjaninov mõlgutanud mõtteid ka sellel teemal, kas arendada Karlova teatrit selles piirkonnas pigem kultuurimajana või siiski teatrina.

Üks ei sega muidugi teist, kuid tundub, et teatritegevusele tuleb kasuks, kui omatoodang kaalub rohkuselt ja kvaliteedilt saalirentijad üles. Kuna suunad ja võimalused on erisugused, siis konkurentsi Vanemuise ega Tartu Uue teatriga ilmselt ei teki, küll võiks aga Karlova teater pakkuda eelkõige Vanemuises näidatavale alternatiivi, nagu Tartu Uus teater juba aastaid on teinud. Samamoodi võiks pakkuda alternatiivi ka Tartu Uuele teatrile, sest kui viimase tugevus seisneb eelkõige kontseptsioonide edukas eksponeerimises, siis Karlova teatri üheks tugevuseks või harjumuspärasuseks võiks saada mööndusteta head näitlejatööd selle kitsas tähenduses. Kõige selle valguses ei saa mööda vaadata ka sellest, et Tartu publikut hakkab järjest hoogsamalt noolima teist hooaega tegutsev teater Must Kast. On iseenesestmõistetavalt tervitatav, et Karlova teatris on publikul taas võimalus järjepidevamalt esinemas näha näitlejaid Andres Dvinjaninovit ja Ingrid Isotamme (keda ma nimetaksin ka teatri perenaiseks). See on küll puhas etterutt, kuid teatrijuhtidel tasub jälgida oma ja külalisjõudude doseerimist ehk seda, mille baasil moodustub Karlova teater. Aga see selleks.

Niisiis suutis Ingo Normetit lavastajana köita tema eakaaslaste Sipari ja Urpelaise näidend ning algselt alustati proovidega Eesti Draamateatris. Koostöö Martin Veinmanni ja Kersti Kreismanniga Normetil aga mingil põhjusel takerdus ning näitlejate ettepanekul see katkestati. Kuna Normet ilmselt ei tahtnud, et tehtud mõttetöö läheb vett vedama, leidis ta uue trupi ja uue teatri. Kuigi etteruttavalt tuleb öelda, et Normetil vedas, kui ta leidis Karlova teatri, ning ta tegi õigesti, et kaasas just Indrek Ojari ja Elina Reinoldi, on suur küsimärk just näidend ise.

Iseenesest peaks idee mängida kuulsa Romeo ja Juliaga teatrimänge pakkuma vägagi pinget nii tegijatele kui ka vaatajatele. Vanaduspäevi veetvast Romeost ja Juliast, olgu siis koos või lahutatult, saaks kirjutada suurepäraseid ajastuid, kultuure ja inimkäitumist kokku segavaid intertekstuaalseid käsitlusi, mida kas melodraama- või lausa absurdivõtmes teatraliseerida ning anda vaatajale võimalus välja sõeluda lihtsate probleemide igavikuline slepp. Kuid juba üsna „Romeo vs. Julia“ etenduse alguses tõusis peamiseks küsimuseks, mida või kuidas Shakespeare ning „Romeo ja Julia“ siia puutuvad. Turundusvõttena – nagu kogeda võime – toimib see hästi: nimetame rongijaamas juhuslikult kohtunud ammu lahutatud abikaasad, kes soiuvad oma elust, Romeoks ja Juliaks, ning justkui saamegi esmalt tekstiga ning siis lavastustega kingitusena kaasa kogu Shakespeare’i kaanoni. Võimalik, kuid paraku mitte kõnealusel juhul.

Sellele vaatamata on lavastaja ja näitlejad suutnud sellest pisut keskpärasest tekstist või õigemini teksti põhjal luua värske ja kohati vaimukagi, kindlasti palju äratundmist võimaldava estraadilaadse vaatemängu. Lavastuse tugevaim osa ongi näitlejatööd ehk siis väiksel, vaatajate suhtes kõrgel ning tühjal laval avalduvad segamatult Ojari ja Reinoldi suutlikkus ja/või tahe rakendada ka pisut estraadlikumas laadis oma võimeid ja oskusi kõrgel tasemel. Paistab, et lavastuse just päästiski see, et ei oldud mindud psühholoogilise realismi teed: näitlejad vaatasid endid justkui kõrvalt, muigasid nii enda, oma tegelaste ja möödapääsmatult ka esitatava teksti üle.

Karlova teatri „Romeo vs. Julia“. Väiksel, vaatajate suhtes kõrgel ning tühjal laval avalduvad segamatult Indrek Ojari ja Elina Reinoldi suutlikkus ja/või tahe rakendada ka pisut estraadlikumas laadis oma võimeid ja oskusi kõrgel tasemel.

Karlova teatri „Romeo vs. Julia“. Väiksel, vaatajate suhtes kõrgel ning tühjal laval avalduvad segamatult Indrek Ojari ja Elina Reinoldi suutlikkus ja/või tahe rakendada ka pisut estraadlikumas laadis oma võimeid ja oskusi kõrgel tasemel.

Signe Milkov

Kuigi Mihkel Truman pajatab oma arvustuses (portaalis kultuur.err.ee) kirglikult Romeo ja Julia keerulisest, kuid siiski nii tavapärasest elust, tuleb rõhutada, et see on pigem näidendi refereering. Laval sündmusi ei näe, sest kõike seda, mis on juhtunud, meenutatakse nii umbes tunni jooksul rongi oodates. Mingite müstiliste arvutuste kohaselt olid soomlaste tekstis Romeo ja Julia pensioniealised. Kuigi võiks arvata, et sellest nüansist saab palju noorematele Ojarile ja Reinoldile komistuskivi, tuli see kõrvalekalle neile hoopis kasuks. See, et (enam-vähem) noored näitlejad esitavad teksti põhjal otsustades vanu tegelasi, lisab kogu loole veelgi võõritust, ning lugu, mida räägitakse, liigub kuskile ajatusse süsteemi. Näitlejate universaalne lavaline iga välistas ka selle, et see osa publikust, kes lugu jälgis, vahel naerdes ja vahel nuttes, oleks võinud olla kuidagi näitlejate ealisest iseärasusest häiritud.

Karlova teatri etenduse lõpus käis peast läbi mõte, et äkki siiski oleks tulemus olnud igakülgselt parem, kui lavastaja oleks näidendi lavastanud süvapsühholoogilises ja realistlikus võtmes. Pärast Eesti Draamateatri variandi nägemist oli aga selge, et Normet oli talitanud õigesti, kui mitte ainuvõimalikult. Kui Karlova teatri variant oli pigem humoorikas ja kerge (kohati helgegi – see käivat vist estraadiga kaasas), siis Eesti Draamateatris on astutud melodraama libedale teele. Paraku paistis ka kohe silma, et tegelastena n-ö õiges eas Martin Veinmann ja Kersti Kreismann oleksid vajanud veel prooviaega (loe: lavastajat).

Nagu öeldud, ei ole kõnealune tekst ei sisult ega vormilt nii sügav ega isemängiv, et seda saaks lihtsalt niisama esitada. Mingi nüanss, et seda lavastada, võiks kuidagi välja paista. Olgu see kas või väline. Ma ei tea, miks Normet selle materjali valis, kuid Ojari ja Reinoldi kokkusobitamine on igati õnnestunud ning Karlova teatri avantüür Romeo ja Julia teemadel enam-vähem õnnestunud. Kahjuks jäid Eesti Draamateatri esietenduse põhjal Veinmanni ja Kreismanni tahtmised ja eesmärgid aga küll väga hämaraks. Kas tõesti jäädi lootma ainult Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ ebamäärasele kaitsekilbile. Eestis tehakse väga palju huvitavat ja eriilmelist teatrit. See tõdemus võiks kõnealustele lavastustele, eriti Eesti Draamateatri omale, kõvasti peavalu valmistada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming