Rohutilk suhkrukulbil ja teisi jutte

Sellest, et võiks teha Vene teatri näitlejatega koostöös kahe kõrvuti elava rahva dialoogitusest lavastuse, on mitmes teatris räägitud juba aasta(kümne)id.

OTT KARULIN

Tallinna Linnateatri ja Vene teatri „Teisest silmapilgust“, autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, kunstnik Evi Pärn, helilooja ja muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Veiko Tubin, Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuk, Dmitri Kosjakov ja Aleksandr Žilenko. Esietendus 27. IV Tallinna Linnateatris, Vene teatris ja Lindakivi kultuurikeskuses.

Lindakivi kultuurikeskuses etenduvas „Kosmoses“ on paar värvikat tegelast,  näiteks punastest markeritest pommivööga keeleinkvisiitor (Märt Pius).

Lindakivi kultuurikeskuses etenduvas „Kosmoses“ on paar värvikat tegelast, näiteks punastest markeritest pommivööga keeleinkvisiitor (Märt Pius).

Siim Vahur

„Oih … See on installatsioon! Need on meie näitlejad,“ kommenteerib giid Tatjana (Kosmõnina) bussiaknast avanevat vaatepilti, kui kolm meest kukupailt reas oma ammu kaotatud tasakaalukeset otsides vastu maja seina kusevad. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi „Teisest silmapilgust“ pakub vaatajale tilga mõru rohtu kulbitäie suhkruga, olles nii loomulikuks järjeks nende lavastustele „Varesele valu“ ja „Harakale haigus“, kus ilmselt hirmust, et depressiooniteema võib publikule mõjuda liiga … depressiivselt, olid monoloogid pikitud naljasketšidega. „Teisest silmapilgust“ läheb veel kaugemale. Kellel soovi, võib etendusega alustada juba Tallinna Linnateatrist või Vene teatrist, lasta end bussiga Lindakivi kultuurikeskusesse sõidutada, saatjaks giidide monoloogid nende kokkupuudetest teise rahvusega selle rahva keeles. Etendusega võib aga liituda ka tunnike hiljem Lindakivis, kus pealkirja „Kosmos“ all esitatakse „lõbusaid lugusid eestlastest ja venelastest XXI sajandil“. „Rahvas tahab näha ilusaid pilte, mitte mingeid järjekordseid poliitilisi pamflette, mis ärritavad ja provotseerivad reaktsioone,“ ütleb „Kosmose“ üks tegelastest.

Tegelikult on ju „Teisest silmapilgust“ idee väga hea. Sellest, et võiks teha Vene teatri näitlejatega koostöös kahe kõrvuti elava rahva dialoogitusest lavastuse, on mitmes teatris räägitud juba aasta(kümne)id ja sageli jõutud kakskeelse „Romeo ja Julia“ ideeni (vähemalt korra on ka proovidega alustatud, aga esietenduseni pole jõutud). Lille ja Piigi lähenemine kõrvuti elavate rahvuste (keele)barjääri temaatikale on märksa päevakajalisem ja potentsiaalselt performatiivselt huvitavam, ka „Teisest silmapilgust“ ettevalmistusprotsess on olnud pikk (näitlejad alustasid teise keele õppimist juba kaks aastat tagasi ja on selle aja jooksul kohtunud mitmesuguste teemavaldajatega), aga lavastus ise kahjuks ootustele ei vasta.

Häda polegi niivõrd valitud „rohutilk suhkrukulbil“ põhimõttes – ilmselt on see valik isegi jutukas. Ei teagi, kas see räägib rohkem Tallinna Linna­teatri püsipubliku võime(tuse)st ja taht­(matus)est keerulisemat semiootilist koodi lugeda või tegijate suhtumisest oma publikusse, aga negatiivne hinnang Eesti senisele integratsioonipoliitikale on „Teisest silmapilgust“ kindlasti. Küll aga töötab valitud mänguvõte vastu lavastuse paatosele. Peaaegu kõiki kaheksat monoloogi läbib siduva teemana – nendingu kõrval, et kui lapsena teisest rahvusest inimesega kokku ei puututa, on hiljem raske, kui mitte võimatu, lõimuda – usk, et eestlasi ja venelasi ühendab kõige paremini ühine kultuuriruum, kus väärtustatakse mõlema kultuuri suurkujusid. Sergei (Furmanjuk) meenutab põlevi silmi oma esimest kokkupuudet Arvo Pärdi muusikaga, Anu (Lamp) ülikooliaegset armumist vene kultuuri ja lapsepõlvereise emaga Peterburi (tsiteerides ka Jakob Hurta), Veiko (Tubin) loeb ette Aleksandr Bloki ja Liis (Lass) Sveta Grigorjeva luulet. Iseküsimus, kas teise rahvuse kultuuriheeroste kiitmine on kõige autonoomsem, s. t vabandusi mitte vajav viis oma rahvuskuuluvuse normaalsuse tõestamiseks, aga rahulolevalt noogutajaid istus bussis üksjagu. Seega võte toimib.

Sellegipoolest ja seetõttu mõjub aga lavastuse teine pool „Kosmos“ parimal juhul reakomöödiana, mille dramaturgiline, performatiivne ja ideeline haare jääb Pärdist, Blokist või Grigorjevast valgusaastate kaugusele. Naer ühendab, seda muidugi, aga üleminek isiklike mälestuste ja seisukohtadega bussimonoloogidelt (eriti jääb kummitama Tatjana Kosmõnina pihtimus, mis tundus tõepoolest just seal bussis sündivat, samal ajal kui eriti eesti näitlejate esitatu jäi kuivaks ettekandeks) sketšipopurriile ei arendanud teemasid enam kuidagi edasi. Võin isegi mõista tegijate soovi minna monoloogide otseütlevalt (emakeelne haridus peab olema, kõik Eesti elanikud peavad saama kodakondsuse) üle sketšide näpuganäitavale kõneviisile, et lõplikult eelarvamused naeruvääristada ja sarnasus paljastada, aga dramaturgiliselt jätab „Kosmos“ ükskõikseks. Lavastuses on ju häid leide (äärmuseni poliitkorrektne ajalooloeng, tõlkes kaduma läinud haridus geograafiatunnis) ja tegelasi (vist ikka Hiiumaa eest võitlev isa, punastest markeritest pommivööga keeleinkvisiitor), mis panevad lisaks naerulihastele ka ajurakud tööle, aga neid just nii vähe ongi.

Võimalik, et mu ootused näha pretensiooniga kunstiteost, mis bussisõiduga niigi üles kruvitud, said Evi Pärna lavakujundusega veelgi hagu alla. Laval on kunstigalerii, kus eksponeeritud mitmed viimaste aastate tuntumad integratsiooniteosed: näiteks lavakujundaja enda „Erinevad keeled, üks rahvas“ (2008), kus Eesti ja Vene lipu värvides keeled suudluseks kokku saavad, Sandra Kossorotova fiktiivse slaavi päritolu Skandinaavia riigi lipp „Slavinaavia“ (2013), John Philip Mäkineni „Revolutsiooni lapsed“ (2007) – lendurijope, mis väljast Eesti, seest Vene lipuvärvides. Lavastuses küll heidetakse neile teostele stseenide vahel punktvalgust, aga süvenema, nende üle mõtlema ei kutsuta – selleks on vaatamiseks antud aeg liiga lühike ja pealegi sähvivad laval mingil põhjusel samaaegselt ka värvilised valguskiired. Selline disneylandilik suhtumine neisse teostesse hämmastab. On see ülbus? Rumalus? Seesama kartus, et äkki publik kaob käest, kui kogu aeg nalja ei saa? Need teosed väärivad enamat keskpärasele teatrile tapeediks olemisest.

Aga eks olegi „Teisest silmapilgust“ läbinisti suhtumise küsimus. Ilmneb see juba päris alguses, kui Tallinna Linnateatri näitlejad vene keeles Vene teatris ja viimase näitlejad eesti keeles Tallinna Linnateatris publikut tervitavad ning bussidele juhatavad. Võiks ju siinkohal tõlgendusmasina maksimumvõimsusele keerata ja öelda, et seegi oli taotlus, soov näidata kahe rahvuse erisugust temperamenti. Tatjana, Dmitri (Kosjakov), Sergei ja Aleksandr (Žilenko) olid eestlastest publikuga kohtudes nähtavalt elevil, aga eestlastest näitlejad mõjusid kui tüütule töölähetusele saadetud, kes tundsid end ebamugavalt – ja vist isegi mitte niivõrd võõras keeles mängimise, vaid publiku liigse läheduse ja võimaluse tõttu, et keegi võib neilt äkki midagi küsida. Tallinna Linnateatri näitlejad tarisid oma turvalise teatrisaali bussi kaasa ja muutsid parema puudumisel bussi esirea ühtlasi näitlejate puhkeruumiks, sest nii kui monoloog lõppes, sai otsa ka näitlejate suhtlus kaasreisijatega. Vene teatri näitlejad ei lubanud endale kordagi sellist matslust, nagu ei läinud nad ka kergema vastupanu teed ehk üle emakeelele. Seegi eristab neid linnateatri näitlejaist, kes on ära tabanud, et ka enamik Vene teatris istuvast publikust on eestlased (need õnnetud, kes linnateatrisse piletit ei saanud), ja juhatavad publiku bussidesse eesti keeles – tehes seda iseenesestmõistetavalt. Justkui poleks nad lavastuse proovides käinudki. Kuidas saab nii nende monolooge uskuda? Ei saagi, aga noh: see on ju installatsioon, mitte mingi lõimimine, nad on kõigest näitlejad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar