Revolutsiooniideed Jumalaema pilgu all …

Madis Kolk

Isegi Gorki ainetel on võimalik harmooniat taotlev lõpplahendus. Kukruse Polaarmõisa „Vassa Železnova”, autor Maksim Gorki, lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Reili Evart. Mängivad Ülle Lichtfeldt, Terje Pennie, Marin Mägi, Natali Lohk, Saara Kadak, Meelis Rämmeld jt. Esietendus 10. VII mõisa kõrvalhoones.

Maksim Gorki „Vassa Železnova” on praeguses Eesti teatris mõneti ootuspäratu näidend. Olgugi et autori ideoloogiline hoiak ja teose pisut skemaatiline dramaturgiline ülesehitus võiksid näidendi nii või teisiti praeguse (kipume ju aeg-ajalt kõnelema viisil, justkui oleks meie olevik kuidagi vastuvaidlematult vaimuvalgustuslik, võimaldades „igandite” hinnanguliseks paikapanekuks üksnes argumentmühatust: „XXI sajandil … ”) lugeja-vaataja silmis liigitada anakronistlikuks, pole tegemist iseenesest unustatud näidendiga. Isegi kui primadonnade (Liina Reiman ja Linda Rummo) loodud Vassa interpretatsioon esindab juba liiga kauget ajalugu, oli siinsel publikul võimalus kaks aastat tagasi „Kuldse maski” Eesti gastrolli raames näha ka Lev Ehrenburgi loodud ja mitmekordselt pärjatud Venemaa tipplavastust, nii režiilise kujundimängu, Marina Golubi näitlejatöö kui ka sotsiaalse sõnumi poolest vahedat tõlgendust, mis kinnitas Gorki terast silma kui just mitte poliitilises plaanis, siis vähemalt inimesetundjana.

Kui Ehrenburgi lavastuses võimendati protagonisti hingelist kalkust ja selle mõju tema ligimestele, siis Eili Neuhaus vaatleb pigem selle tekkekonteksti ja lunastusvõimalusi. Vaatamata Gorki üsna üksühesele tõlgendus­slepile, ei tegelda tema kirjutamishetke ideoloogiaga, õigupoolest, kummaski lavastuses. Nagu oma varasemateski vene-lavastustes, usub Neuhaus „Vassagi” puhul, et inimene ei ole oma põhiolemuselt paheline, lihtsalt elu sunnib eneseabiretseptides sisalduvate abstraktsete lahenduste asemel tegema konkreetse valiku ning ka valusaid ja ebapopulaarseid otsuseid saab põhimõtteliselt teha armastusest ja empaatiast kannustatuna. Lisaks vene dramaturgiaklassika interpreteerimisele, Ülle Lichtfeldti kaasamisele lavastuse peaosas ning Jõhvi Tuuleveski osalusele sidus Neuhausi „Vassa Železnovat” tema varasemate vene dramaturgia põhjal loodud lavastustega (Leskovi-Lennuki „Mtsenski maakonna leedi Macbethi” ja Ostrovski „Kaasavaratuga”) seegi, et alusteostes sisalduvale süüdistusmaterjalile ja karikeerimisvõimalusele on vastandatud püüd näidendite pigem negatiivseid peategelasi mõista, nende teguviisi motivatsiooni selgitada ja tänapäevase vaataja maailmaga suhestada.

Mitte et see teatri puhul niigi elementaar­ne ei oleks. Lihtsalt näib, et Neuhaus valib oma lavastuste tõukeks teosed, kus peale enesestmõistetavalt „üldininimliku” tuleb ka näiliselt vaid „sotsiaalne” aines inimlikuks mängida. Kui nii „Mtsenski maakonna leedi Macbethis” kui ka „Kaasavaratus” on oluline teema nn klassivahed, siis „Vassa Železnovas” on see temaatika viidud lausa klassivõitluse pinnale, kuid režiiliste rõhuasetuste kaudu on lavastuses sellest taandatud poliitiline paatos. Seejuures ei näi see olevat vägivald ei Gorki enda ega ka tänapäevase vaataja vastu. Pigem tõuseb esiplaanile tõdemus, et inimloomus ise ongi pärispatune ning lunastuslootus peitub selle teadmisega edasi elamises ja tegudega õilistamises, sest pelga sildistamisega haigusi ei ravi. Idealistlikele visioonidele vaatamata ei elata oma elu kampaania korras, loosungist loosungini, vaid igapäevaselt, katse ja eksituse meetodil. Seetõttu ei tervenda pelga lahterdamise ja defineerimisega ka maailmakorda.

Oma eelmistes lavastustes on Neuhaus kasutanud eelmänguna vaataja empaatia äratamiseks rohkem koomikavahendeid, lausa farsiarsenali. Nii „heade” kui ka „halbade” argikäitumine on esitatud koomiliste komistuskivide kaudu ning seeläbi näib murdepunkt, kus mäng läheb tõsiseks, esmapilgul tabamatu. „Vassa Železnova” on algusest peale esitatud justkui tõsisemas, sirgjoonelisemas ning seeläbi osalt ka staatilisemas, igavamas võtmes. Olgu põhjuseks siis alusmaterjali vähesem mängulisus või lavastaja suurem enesekindlus materjali psühholoogilis-realistliku potentsiaali suhtes.

Kui Jõhvi Tuuleveski näitlejad on Neuhausi senistes lavastustes olnud peamiselt audiovisuaalse tausta funktsioonis (kahandamata nende kujundikaalukust), siis sedapuhku astuti üles ka eestikeelsete draamarollidega. Võtte sündmusväärtus, mis lisas lavastusele elusust ja elevust, võis aga kohati kaaluda üles näidendi enda süžeelised arenguliinid, takistades jälgimast kas või asjaolusid, miks toatüdruk Liisa (Sofia Bulanova) asendus toatüdruk Poljaga (Irina Artsimovitšene) või mis asju ajab peale lavastuse muusikalise saate veel Pjatjorkin (Valeri Sõrtšenko).

See, et teostuslikult jääb tagaplaanile kogu kurja juure Sergei Petrovitši (Lembit Prits) olemus, võiks mõjuda isegi kontseptuaalselt, sest lavastus rõhubki tugevale protagonistile. Kui Vassa monoloogi taustaks teemal, kuidas ta mees kodus jõhkrutses, näidatakse tagalaval avatud ukse kaudu pulbri kaasabil teispoolsusse lahkunud abikaasat, saab viimase lavaline episoodilisus lõpliku selgituse. Domineeriva Vassa elus võiks ju episoodilises võtmes näha ka üüriliste, isa ja poja Melnikovide (Hannes Prikk) funktsiooni, kuid see jääb siiski põhjendatumalt lahti mängimata.

Kontseptuaalselt mõjub aga Vassa venna, Prohhor Hrapovi teravnurkade tömbistamine. Võimalik, et Gorki näidendis on Prohhori linnapeaunelmail mingi tõepõhi all, ent lavastuses mõjub see juba väljaöeldunagi koomiliselt, kuid see koomilisus näib olevat taotluslik. Nii „Kaasavaratus” kui ka „Mtsenski maakonna leedi Macbethis” on tegelaste hälbelisi iseloomujooni justkui mahendatud, leitud neile ratsionaalsed käitumismotiivid või siis põhjendatud nende vallapääsemist juhuse või afektiga. Prohhor on aga lavastaja silmis pälvinud erilise armu: näidenditegelane, kelle ihade paketist aimub lisaks alkoholismile, mängurlusele ja kiuslikkusele ka pedofiilseid ja verepilastuslikke tunge, on taandatud lavastuse naisdominandi kohaselt muhedaks joodikuks, kes heal meelel nöögib küll oma õde (seda laadi aasimise tasandile jääb ka ta valmisolek varastada Vassa lapselaps), kuid ei hakka korraldama näidendist johtuvat kaost pärast õe surma. Meelis Rämmeldi tõlgenduses on juba Vassa Železnova algkodu, Hrapovite suguvõsa, degenereerumise teel, kuigi Prohhor ei jäta märkimata, et just Železnovidel on elujõuga probleeme. Näidendis õde surmajärgselt riisuda püüdvast ning õetütreid perverssel pilgul vahtivast onust on lavastuses saanud muhe kloun, keda tüdrukud omal kombel isegi hoiavad.

Marin Mägi Natalja kasvamine oma ema jälgedes on täiesti usutav, küsimusi võib tekkida aga Saara Kadaku Ljudmillaga. Tema vaimne häire on küll dramaturgiliselt põhjendatud (isa orgiate pealtnägemise traumeeriv tagajärg), kuid kuna lavastus näitab meestegelasi jõuetuina, jääb tütre lihtsameelsuski natuke kontekstituks ega hakka mõjuma ka ema kägistava ohjamise tulemina. Seda enam, et Ülle Lichtfeldti mängu kaudu tõuseb esiplaanile ikkagi emaarmastus, isegi kui see tähendab matriarhaati laiemas mõttes.

Selles kontekstis saab ka Anna (Terje Pennie) Gorki-aegse klassivõitluse tänapäevase modifikatsioonina pisut teistlaadse tõlgenduse. Tegemist pole niivõrd hirmu all elava ja perenaise vaikimise eest teda vastutasuks orjava pantvangiga, kui oma staatust nautiva ja selles olukorras omamoodi võimukagi funktsionäriga. Siit ka võti paljude revolutsioonikatsete viljatusele …

Teravaimalt saab Gorki näidendi lavastajatõlgendus ilmneda aga Vassa ja Racheli (Natali Lohk) omavahelises suhtes. Viimase barrikaadidele püüdlev sõnum võiks ilmneda anakronismina siis, kui see jääks klassivõitluse pinnale, kuid Eili Neuhausi lavastuses on kahe tugeva naise dialoogis asetatud vastastikku pigem kummagi inimlikud (sh emalikud) omadused. Mis tahes ideoloogiat vana korra kukutaja ka ei kanna, otsustavaks saab see, kes on võimeline võtma oma sõnade eest vastutuse ja arvestama seejuures kogukonnaga. Igikestev on nii ühiskondlik tunne, kus „ühed enam ei saa ja teised ei taha” kui ka retooriline küsimus „mis on pildil valesti?”, kuid vähe on revolutsionääre, kes oleksid lisaks mõttetalgutel osalemisele valmis ka reaalselt käsi külge lööma. Vassa oleks, aga ta tajub oma ühiskondlikku vastutust teises rollis. Rachel võiks olla ta hingesugulane, kuid lavastuses jääb ta pigem ideoloogiliseks fanaatikuks, kuigi temagi tunneb respekti Vassa vastu ning nõustub tema otsustega.

Nõnda on isegi Gorki ainetel võimalik harmooniat taotlev lõpplahendus: ka Vassa tajub ummikteed, kuid seejuures ei usu ta ka ideoloogilistesse retseptlahendustesse. Tema surm toobki rahu: see ei vallanda pärijates ja lähikondsetes sellist šaakaliinstinkti, nagu Gorki näidendis, vaid toob esiplaanile Jumalaema ikooni koos palvega, et „Issand heidaks armu”. Kui „Mtsenski maakonna leedi Macbethis” oli ikoon rohkem kujundiloome vahend, mille abil mängiti välja hetked, kui inimene püüab justkui peitu pugeda (patutegude ajal pühakuju kinni kattes), siis „Vassa Železnovas” näidatakse teed, kus kõik inimlikud võimalused juba läbi mänginud peategelane on pälvinud nii minia kui ka teatripubliku põlguse, kuid ometi olnud ainsana võimeline jäägituks armastuseks ja vastutuseks. Vahest see takistabki teda koos Racheliga Gorki ideaale teostamast, vaid hoiab eestpalvete varal ära kodakondsete esmase soovi kodu laiali tassida.